“Koju oma pessa,” ütles Peter.
“Kas ta kodu on seal üleval? Oh, kui kena on olla nii kõrgel! Miks ta niisugust lärmi teeb?”
“Sest ta ei saa sinna midagi parata,” selgitas Peter.
“Ronime sinna üles ja vaatame, kus ta pesa on,” soovitas Heidi.
“Oh! oh! oh!” hüüatas Peter, iga hüüatusega üha rohkem näidates oma heakskiitmatust. “Isegi kitsed ei suuda nii kõrgele ronida, pealegi, kas Onu ei öelnud, et sa ei tohi kaljudele kukkuda?”
Peter hakkas nüüd äkki vilistama ja hüüdma nii valjusti, et Heidi ei mõistnud, mis lahti, kuid kitsed ilmselt mõistsid tema häält, sest üksteise järel tulid nad hüpeldes kaljudelt alla, kuni olid kõik koos rohelisel platool, mõned otsisid ikka veel mahlaseid võrseid, teised hüppasid siia-sinna või torkasid üksteist oma sarvedega.
Heidi hüppas üles ja jooksis nende keskele, sest tema jaoks olid kitsede mängud uus asi ja ta rõõmustas kirjeldamatult nende tempude üle; ta tutvus nende kõigiga kordamööda, sest tema jaoks olid nad kõik erinevad isikud, iga kits käitus täiesti erimoodi. Vahepeal oli Peter võtnud õõnsusest oma koti ja pannud leivatükid ja juustu nelinurkselt maha, suuremad tükid Heidi poolele ja väiksemad enda omale, sest ta teadis täpselt, missugused olid tüdruku ja missugused tema omad. Siis võttis ta väikese kausi ja lüpsis pisut maitsvat värsket piima valgelt kitselt ning hiljem pani kausi nelinurga keskele. Nüüd kutsus ta Heidit sööma, kuid too vajas rohkem kutseid kui kitsed, sest laps oli nii erutatud ja lõbustatud oma uute mängukaaslaste hüpetest ja mängudest, et ta ei näinud ega kuulnud midagi muud. Kuid Peter teadis, kuidas end kuuldavaks teha, sest ta hüüdis, kuni kõik kaljud pea kohal kajasid ta häälest, ning viimaks saabuski Heidi, ja kui ta nägi kutsuvat einet maha laotatult, hakkas ta rõõmust hüppama.
“Jäta nüüd hüppamine,” ütles Peter. „Istu maha ja hakka sööma.”
Heidi istus. „Kas see piim on minu jaoks?” küsis ta, vaadates heakskiitvalt kenasti korraldatud nelinurka, kauss kui kõige tähtsam asi keskel.
“Jah,” vastas Peter, “ja kaks suurt leiva- ja juustutükki samuti, ja kui oled oma piima ära joonud, saad veel ühe kausitäie valgelt kitselt, ja siis on minu kord.”
“Ja kust sina oma piima saad?” küsis Heidi.
“Omaenda kitselt, sellelt laiguliselt. Kuid hakka nüüd sööma,” sõnas Peter, tuletades talle meelde, et on söögiaeg. Heidi võttis nüüd kausi ja jõi oma piima, ning niipea, kui ta oli kausi käest pannud, tõusis Peter püsti ja täitis selle jälle tema jaoks. Siis murdis tüdruk tüki oma leivast ja sirutas ülejäänu, mis oli suurem kui Peteri enda tükk, koos suure tüki juustuga oma kaaslase poole, öeldes: „Sina võid selle saada, mul on küllalt.”
Peter vaatas Heidit hämmastusest keeletult, sest mitte kunagi tema elus polnud ta teinud ega öelnud midagi niisugust mitte millegagi, mis tal oli. Ta kõhkles hetke, sest ta ei uskunud, et Heidi tõsiselt mõtles, kuid viimane hoidis ikka veel leiba ja juustu ja kui Peter neid ei võtnud, pani selle tema põlvedele. Siis taipas poiss, mida Heidi tõeliselt tahtis, haaras toidu, noogutas tänulikult ja sõi siis kõige suurepärasema eine, mida ta oli oma karjuseelu jooksul saanud. Heidi vaatas samal ajal ikka veel kitsi. „Ütle mulle nende nimed,” sõnas ta.
Peter teadis neid peast, sest tal polnud peas suurt midagi muud kanda. Seepärast ta alustas, öeldes Heidile kordamööda kõigi kitsede nimed. Tüdruk kuulas väga tähelepanelikult ja õige pea suutis ta üht kitse teisest eristada ja teda nimepidi kutsuda, sest igal kitsel olid oma iseärasused, mida ei saanud teistega segi ajada; neid tuli vaid hoolega uurida ja seda Heidi ka tegi. Seal oli suur Türklane suurte sarvedega, kes tahtis alati teisi susata, nii et enamik neist jooksis minema, kui nägi teda tulemas, ega soovinud oma tahumatu kaaslasega mingit tegemist teha. Ainult Rohevint, sale kärmas väike kits, oli küllalt vapper, et talle vastu astuda, ja ründas teda nii innukalt kolm või neli korda järjest nii vilkalt ja osavalt, et suur Türklane jäi hämmeldunult seisma ega püüdnud teda enam rünnata, kui Rohevint talle vastu astus, üsna sõjakal ilmel, ja ta sarved olid teravad. Siis oli seal väike valge Lumehelbeke, kes määgis nii kaeblikult ja südantlõhestavalt, et Heidi oli juba mitu korda tema juurde jooksnud ja tema pead silitanud. Just sel hetkel oli jälle kuulda paluvat, noort karjet ja Heidi hüppas üles, pani käed ümber väikese olendi kaela ja küsis kaastundlikult: “Mis lahti on, väike Lumehelbeke? Miks sa niimoodi karjud, nagu oleksid hädas?” Kits pressis end Heidile usalduslikult ligi ja jättis määgimise. Peter vastas talle kohast, kus ta einestas – sest ta polnud veel oma leiva ja juustuga lõpetanud: “Ta karjub nii, sest vana kitse pole koos temaga; too müüdi Maienfeldis üleeile maha ega tule seepärast enam mägedesse.”
“Kes see vana kits talle oli?” hüüdis Heidi vastu.
“Noh, tema ema muidugi,” kõlas vastus.
„Kus ta vanaema on?” hüüdis Heidi tagasi.
“Tal pole ühtegi.”
“Ja vanaisa?”
“Tal pole ühtegi.”
“Oh, sa vaene väike Lumehelbeke!” hüüatas Heidi õrnalt looma kallistades, „kuid ära enam niimoodi karju, sest nüüd ma tulen sinuga siia iga päev, et sa poleks enam üksi, ja kui sa midagi tahad, siis pead vaid minu juurde tulema.”
Noor loom hõõrus oma pead rahulolevalt vastu Heidi õlga ega karjunud enam nii kaeblikult. Peter oli nüüd lõpetanud oma eine ja ühines Heidi ja kitsedega ning Heidi oli selleks ajaks kitsede kohta palju asju avastanud. Ta oli otsustanud, et kaugelt kõige kenamad ja kõige paremini käituvad kitsed olid ta vanaisa omad, neil oli kuidagi uhke ilme ja üldiselt kõndisid nad oma teed, ning suurt Türklast kohtlesid nad ükskõikselt ja põlglikult.
Kitsed olid nüüd jälle kaljudele ronima hakanud, igaüks neist otsis omal viisil taimi, mis talle kõige rohkem meeldisid, mõned hüppasid kõigest üle, mis ette jäi, kuni leidsid, mis tahtsid, teised kõndisid ettevaatlikumalt ja teel kõiki kenasid lehti korjates, Türklane andis aga aeg-ajalt teistele müksu oma sarvedega. Väike Luik ja Väike Karu ronisid kergelt üles ja leidsid alati parimaid puhmaid, ja siis seisid nad nii graatsiliselt oma ilusatel jalgadel, õrnalt lehti ahmates. Heidi seisis, käed selja taga, hoolega jälgides kõike, mida nad tegid.
“Peter,” ütles ta poisile, kes oli end jälle pikali heitnud, „kõige ilusamad kitsed on Väike Luik ja Väike Karu.”
„Jah, ma tean seda,” kõlas vastus. „Alpionu harjab neid ja peseb neid ja annab neile soola ja tal on nende jaoks kõige ilusam laut.”
Äkki kargas Peter püsti ja jooksis kiirustades kitsedele järele. Heidi järgnes talle nii ruttu, kui suutis, sest ta oli väga põnevil teada saama, mis oli juhtunud. Peter tormas läbi karja mäenõlval sinnapoole, kus kaljud langevad püstloodis all olevasse suurde kuristikku ja kuhu iga mõtlematu kits, kui sellele liiga lähedale jõuab, võib kukkuda ja kõik jalad murda. Ta oli märganud uudishimulikku Rohevinti selles suunas hüppamas ning jõudis viimasel hetkel, sest loom oli juba hüpanud kuristiku servale. Kõik, mida Peter võis teha, oli heita pikali ja haarata ta tagumisest jalast. Rohevint, keda nii ootamatult tabati, hakkas vihaselt määgima, vihane, et teda nii kõvasti kinni hoiti ja tema avastusretke takistati. Ta võitles, et vabaks pääseda, ja püüdis nii kangekaelselt edasi hüpata, et Peter Heidit endale appi hüüdis, sest ta ei saanud püsti tõusta ja kartis, et kitse jala paigast ära tõmbab.
Heidi oli juba kohale jooksnud ja nägi otsekohe hädaohtu, milles nii Peter kui kits olid. Ta haaras kiiresti pundi magusalõhnalisi lehti, hoidis neid Rohevindi nina all ja ütles meelitavalt: “Tule, tule, Rohevint, sa ei tohi olla paha! Vaata, sa võid siit alla kukkuda ja jala murda ning sul oleks kohutavalt valus!”
Noor loom pöördus kiiresti ja hakkas rahulolevalt Heidi peost lehti sööma. Vahepeal tõusis Peter jälle püsti ja haaras Rohevindil kaelarihmast, mille küljes rippus kell, ja Heidi hoidis teda samal viisil teiselt poolt. Nii juhtisid nad ränduri tagasi ülejäänud kitsede juurde, kes olid rahulikult