„Me oleme midagi unustanud, vanaisa,” ütles ta veidi aja pärast.
„Mida siis?” küsis too.
“Teki; kui sa voodisse lähed, siis poed lina ja teki vahele.”
„Oh, tõsi küll. Kuid oletame, et mul polegi tekki?” küsis vana mees.
“Pole tähtis, vanaisa,” sõnas Heidi lohutavalt, „ma võin võtta pisut heina endale peale,” ja ta pöördus ruttu, et võtta veel üks sületäis hunnikust, kui vanaisa peatas teda. „Oota hetk,” sõnas ta, ronis mööda redelit alla ja tuli tagasi suure paksu linase kotiga, mille ta maha heitis ja teatas: „See on parem kui hein, kas pole?”
Heidi hakkas kotti tirima kogu oma väikese jõuga, püüdes muuta seda sirgeks ja siledaks, kuid ta väikesed käed ei sobinud nii raske töö jaoks. Vanaisa tuli talle appi ja kui ta oli selle kenasti voodile laotanud, paistis kõik olevat nii ilus ja soe ja mugav, et Heidi seisis seda rõõmsalt vaadates. “See on suurepärane tekk,” ütles ta, „ja voodi on väga kena! Soovin, et oleks öö ja ma võiksin kohe magama minna.”
„Arvan, et võiksime kõigepealt midagi süüa,” sõnas vanaisa, „mis sina arvad?”
Oma vooditegemise erutuses oli Heidi unustanud kõik muu, kuid nüüd, kui ta toidule mõtlema hakkas, tundis ta end kohutavalt näljasena, sest ta polnud midagi söönud alates leivast ja väikesest tassist lahjast kohvist, mis oli olnud tema hommikusöök varahommikul, enne oma pikka, kuuma teekonda. Seepärast vastas ta kõhklemata: „Jah, ma arvan niisamuti.”
„Lähme siis koos alla, kui me mõlemad samamoodi arvame,” ütles vana mees ja järgnes lapsele redelist alla. Siis läks ta pliidi juurde, lükkas suure katla kõrvale ja tõmbas välja väikese, mis rippus keti küljes, ning istudes ümmargusele kolmejalgsele järile, mis seisis tule kõrval, puhus selle suureks, säravaks leegiks. Katel hakkas varsti keema ja vahepeal torkas mees suure juustutüki varda otsa tule kohal, pöörates seda ringi ja ringi, kuni see oli küpsenud kuldkollaseks kummaltki poolt. Heidi vaatas kõike toimuvat innuka uudishimuga. Äkki tuli talle midagi pähe, ta pöördus, jooksis kapi juurde ja hakkas toimekalt edasi-tagasi saalima. Viimaks tõusis vanaisa üles ja tuli laua juurde kannu ja juustuga, ja seal nägi ta juba kenasti ootamas ümmargust leiba ja kaht taldrikut ja kaht nuga, kõik omal kohal, sest Heidi oli märganud kõike, mis kapis oli, ja teadis, mida neil eineks vaja oli.
„Ah, see on tore,” sõnas vanaisa. „Mul on hea meel, et sa mõtled oma peaga,” ja ta pani röstitud juustu leivaviilule, „kuid midagi on ikka veel puudu.”
Heidi vaatas kannu, mis kutsuvalt auras, ja jooksis ruttu kapi juurde. Kõigepealt võis ta näha vaid väikest riiulile jäetud kaussi, kuid ta polnud kaua segaduses, sest hetk hiljem märkas ta kaht klaasi kaugemal ning hetkegi kaotamata tuli ta nende ja kausiga tagasi ning asetas need lauale.
“Tore, ma näen, et sa tead, kuidas asju lauale panna, kuid mida sa tooliga teed?” Vanaisa ise istus ruumi ainsal toolil. Heidi ruttas pliidi juurde, tiris kolmejalgse järi laua juurde ja istus sellele.
„Näen, et sul on õnnestunud endale koht leida, kardan vaid, et see on üsna madal,” sõnas vanaisa, “kuid sa pole küllalt pikk, et isegi minu toolilt lauani ulatuda; kuid praegu peame kõigepealt midagi sööma, seepärast laseme käia.”
Seejärel tõusis ta püsti, täitis kausi piimaga, pani selle toolile, lükkas selle Heidi ette, kes istus oma väikesel kolmejalgsel järil, nii et tüdrukul oli nüüd tool laua asemel. Siis lõikas ta Heidile suure tüki leiba ja tüki kuldset juustu ning käskis tal süüa. Seejärel istus ta ise lauanurgale ja hakkas samuti sööma. Heidi tõstis kaussi kahe käega ja jõi peatumatult, kuni see oli tühi, sest tema kuuma teekonna janu oli talle meelde tulnud. Siis tõmbas ta pikalt hinge – oma janus polnud hingamine talle meeldegi tulnud – ja pani kausi käest.
“Kas piim oli hea?” küsis vanaisa.
„Ma pole kunagi varem joonud midagi nii head,” vastas Heidi.
“Siis võta veel,” ja vana mees täitis ta kausi ääreni ning pani selle lapse ette, kes haukas nüüd näljaselt oma leiba, olles selle kõigepealt juustuga katnud, mis oli pärast röstimist pehme kui või; need koos maitsesid suurepäraselt ja laps paistis rahulolevana, kui ta istus süües ja vahel piima rüübates. Kui eine oli läbi, läks vanaisa välja, et kitselauta koristada, ja Heidi vaatas huviga, kuidas ta kõigepealt selle puhtaks pühkis ja siis pani kitsedele värskeid õlgi, millel magada. Siis läks ta veel ühe väikese kuuri juurde, kus ta lõikas mõned pikad ümmargused pulgad ja väikese ümmarguse laua; viimase sisse puuris ta mõned augud ja torkas pulgad sinna sisse, ning äkki nagu nõiaväel oli seal kolmejalgne taburet nagu vanaisalgi, ainult kõrgem. Heidi seisis ja vaatas seda hämmastusest sõnatult.
“Mis sa sellest arvad?” küsis vanaisa.
“See on minu tool, ma tean, sest see on nii kõrge, ja sa tegid selle minutiga valmis,” sõnas laps ikka veel imestades.
„Ta mõistab, mida näeb, ta silmad on õige koha peal,” märkis vanaisa endamisi, kui jätkas oma teed ümber hüti, lüües siia-sinna mõne naela või kinnitades mõnda põrandaosa, ja nii kõndis ta haamri ja naelade ja puutükkidega paigast paika, parandades või puhastades, kus vaja. Heidi järgnes talle samm sammult, pilk tähelepanelikult jälgimas, mida vanaisa tegi, ja kõik, mida ta nägi, oli tema jaoks uueks rõõmuallikaks.
Ja nii möödus aeg õnnelikult kuni õhtuni. Siis hakkas tuul vanades kuuskedes veelgi valjemini möirgama. Heidi muutus nii rõõmsaks, et hüppas ja tantsis ümber vanade puude nagu tunneks ennekuulmatut lõbu. Vanaisa seisis ja vaatas teda laudast.
Äkki kostis kime vile. Heidi jättis tantsimise ja vanaisa tuli välja. Pea kohal olevaist kõrgustest tulid kitsed üksteise järel hüpates alla ja Peter nende kõigi keskel. Heidi jooksis rõõmsalt hüüatades nende poole ja tormas keset karja, tervitades kõigepealt üht ja siis teist oma hommikust sõpra. Hütile lähenedes jäid kitsed seisma kuni kaks nende hulgast, üks valge ja üks pruun, jooksid sinna, kus vanaisa seisis, ja hakkasid ta käsi lakkuma, – mehel oli seal pisut soola, mida ta hoidis alati varuks oma kitsede jaoks, kui nood koju tulid. Peter kadus ülejäänud karjaga. Heidi silitas õrnalt kordamööda kaht kitse, kõigepealt ühelt küljelt, siis teiselt, ja hüples rõõmust kahe väikese ilusa looma üle. “On nad meie omad, vanaisa? On nad mõlemad meie omad? Kas paned nad lauta? Kas nad jäävad alatiseks meiega?”
Heidi küsimused tulid robinal üksteise järel, nii et ta vanaisa võis vaid vastata neile kõigile: „Jah, jah.” Kui kitsed olid lõpetanud soola lakkumise, ütles vanaisa Heidile, et ta võtaks oma kausi ja leiva.
Heidi kuuletus ja oli varsti tagasi. Vanaisa lüpsis valget kitse, täitis tüdruku kausi ning murdis talle tüki leiba. „Nüüd söö oma õhtusööki,” ütles ta, „ja siis mine üles magama. Nõbu Dete jättis sulle veel ühe kompsu öösärgi ja teiste väikeste asjadega, sa leiad selle kapi põhjast, kui tahad. Ma pean minema ja loomad kinni panema, nii et mine ja maga hästi.”
“Head ööd, vanaisa! Head ööd. Mis on nende nimed, vanaisa, mis on nende nimed?” hüüdis tüdruk talle ja kitsedele järele.
“Valge nimi on Väike Luik ja pruuni oma Väike Karu,” vastas mees.
“Head ööd, Väike Luik, head ööd, Väike Karu!” hüüdis tüdruk nii valjusti, kui suutis, sest nad olid juba laudas. Siis istus ta oma toolile ja hakkas sööma ja jooma, kuid tuul oli nii tugev, et peaaegu puhus ta minema; seepärast tegi ta kiiresti ja lõpetas oma õhtusöögi ning läks siis majja ja ronis oma voodisse, kus ta peatselt magas nii magusalt ja sügavalt nagu noor printsess oma siidvoodil.
Õige varsti,