Kell viis tuleb koridori lõppu üks kõhn hobusenäoga õde. „Kas olete õhtusöögiks valmis, härra Jankowski?“ küsib ta pidureid maha võttes ja mind ringi keerates.
„Hrrmmff,“ vastan tujutsevalt, kuna ta ei mallanud mu vastust ära oodata.
Kui me söögisaali jõuame, võtab ta suuna mu tavalise koha poole.
„Ei, oodake!“ hüüatan ma. „Ma ei taha seal täna õhtul istuda.“
„Ärge muretsege, härra Jankowski,“ ütleb õde. „Ma olen kindel, et härra McGuinty on teile eilse eest andestanud.“
„Jah, väga tore, aga mina ei ole andestanud. Tahan seal istuda,“ vastan ma, näidates teist lauda.
„Aga seal ei istu ju kedagi,“ ütleb õde.
„Täpselt nii.“
„Ah, härra Jankowski. Lubage mul lihtsalt.“
„Pange mind sinna, kuhu ma palusin, kurat võtaks.“
Mu ratastool peatub ja selja taga jääb haudvaikseks. Mõne sekundi pärast hakkame jälle liikuma. Õde pargib mu soovitud laua taha ja lahkub. Kui ta tagasi tuleb ja taldriku lauale viskab, on tema huuled pirtsakalt pruntis.
Omaette istumise peamine mure on see, et miski ei takista teil teiste vestlusi kuulamast. Ma ei ole nuhkija; mul lihtsalt pole selle eest pääsu, et ma neid kuulan. Enamus räägib tsirkusest ja selle vastu ei ole mul midagi. Mille vastu mul on midagi, on asjaolu, et Vana Peer McGuinty istub minu lauas, minu daamidega ja peab õukondlikku vastuvõttu nagu kuningas Artur. Ja see pole veel kõik – tuleb välja, et ta olla kellelegi tsirkusest öelnud, et omal ajal tõi ta elevantidele vett, ja seepeale andsid nemad talle pileti esimesse ritta, kohe areeni kõrvale! Uskumatu! Ja seal ta istub, jahudes ikka ja jälle sellest, kui erilise kohtlemise osaliseks ta sai, sel ajal kui Hazel, Doris ja Norma talle vaimustusega suhu vahivad.
Ma ei kannata seda rohkem. Vaatan taldrikule. Hautatud miski on kahvatu kastme all, rõugearmiline tarretis taldriku serval.
„Õde!“ paugun ma. „Õde!“
Üks neist tõstab pea ja vaatab minu poole. Kuna on selge, et ma ei ole suremas, ei hakka ta ka kohe kiirustama.
„Kuidas ma saan kasulik olla, härra Jankowski?“
„Mis oleks, kui te tooksite mulle tõelist toitu.“
„Kuidas palun?“
„Tõelist toitu – teate küll, seda kraami, mida väljaspool inimesed süüa saavad.“
„Ah, härra Jankowski.“
„Ärge öelge mulle kogu aeg „ah, härra Jankowski“, noor daam. See on lastetoit ja nii palju kui mina tean, ei ole ma viieaastane. Ma olen üheksakümnene. Või üheksakümmend kolm.“
„See ei ole lastetoit.“
„On küll. Siin pole midagi tahket. Vaadake.“ ütlen ma ja vean kahvli läbi kastmega kaetud hunniku. See vajub klimpidena laiali ja mulle jääb pihku paljas kastmene kahvel. „Te nimetate seda toiduks? Tahan midagi, millesse saaksin hambaid vajutada. Midagi, mis krõbiseks. Ja mida see siin endast täpselt kujutab?“ küsin ma, surkides punase tarretise klombis. See lõdiseb pöörasel kombel, nagu üks rind, mida kunagi näha sain.
„See on salat.“
„Salat? Kas te näete siin kuskil juurvilju? Mina ei näe siin ühtegi juurvilja.“
„See on puuviljasalat,“ vastab ta mulle kindlal, ent sunnitud häälel.
„Te näete puuvilju?“
„Jah. Muide, näen küll,“ vastab ta, osutades ühele mädavillile. „Siin. Ja siin. See on banaanitükk ja see on viinamari. Kas te ei tahaks proovida?“
„Kas te ise ei tahaks proovida?“
Ta ristab käed rinnale. Koolitädi kannatus lõppes otsa. „See toit on hooldekodu elanikele. Selle töötas välja toiduteadlane, kes on spetsialiseerunud geriaatriliste.“
„Ma ei taha seda. Tahan ehtsat toitu.“
Ruumis valitseb surmavaikus. Vaatan ringi. Kõigi pilgud on minule naelutatud. „Mida?“ pärin valjusti. „Kas seda on siis nii palju tahetud? Kas mitte keegi teine siin ei igatse tõelist toitu? Pole ju võimalik, et te olete rahul selle.. selle.. pudiga?“ Pannes käe taldriku servale, lükkan seda.
Ainult väheke.
Tõesti.
Mu taldrik libiseb üle laua ja kukub prantsatades põrandale.
Kutsutakse doktor Rashid. Naine istub mu voodi serval ja esitab küsimusi, millele ma üritan ka viisakalt vastuseid anda, aga kuna ma olen liiga tüdinud sellest, et minu käitumist lihtsalt rumaluseks peetakse, siis kardan, et võin pisut pirtsaka mulje jätta.
Poole tunni pärast palub ta õel endale koridori järgneda. Pingutan, et kuulata, kuid mu vanad kõrvad ei suuda kogu oma obstsöönsele suurusele vaatamata tabada muud kui lausekatkeid, nagu „tõsine, tõsine depressioon“ ja „avaldub agressiivsusena, mis pole geriaatriliste patsientide puhul haruldane“.
„Teate, ma pole kurt!“ karjun ma voodist. „Ainult vana!“
Doktor Rashid vaatab mu tuppa ja võtab õel küünarnukist kinni. Nad jalutavad mööda koridori edasi ja kaovad kuuldeulatusest.
Tol õhtul ilmub minu pabertopsi uus tablett. Tabletid on mul juba peos, enne kui muutust märgata jõuan.
„Mis see on?“ küsin ma seda mööda peopesa lükates. Pööran selle ümber ja uurin teist poolt.
„Mis on?“ küsib õde vastu.
„See,“ vastan mina, näpuga solvavat tabletti torgates. „See siin. See on uus.“
„Seda kutsutakse Elaviliks.“
„Milleks see hea on?“
„See aitab teil end paremini tunda.“
„Milleks see hea on?“ kordan küsimust.
Ta ei vasta. Vaatan üles. Meie pilgud kohtuvad.
„Depressiooni vastu,“ vastab ta viimaks.
„Ma ei võta seda.“
„Härra Jankowski.“
„Mul ei ole depressiooni.“
„Doktor Rashid kirjutas selle välja. See aitab teil.“
„Te tahate mind uimastada. Tahate mind tarretisest toituvaks lambaks muuta. Ma ei võta seda, ütlen ma teile.“
„Härra Jankowski, peale teie on mul veel kaksteist patsienti. Võtke nüüd palun oma tabletid.“
„Minu teada oleme hooldekodu elanikud.“
Tema krimpsus näojooned muutuvad jäigaks.
„Ma võtan teised, aga mitte seda,“ ütlen ma, lüües tableti sõrmenipsuga peo pealt maha. See lendab läbi õhu ja kukub põrandale. Viskan ülejäänud suhu. „Kus vesi on?“ küsin mõmisedes, kuna püüan tablette keele peal koos hoida.
Ta ulatab mulle plastiktopsi, korjab tableti põrandalt üles ja suundub minu vannituppa. Kuulen, kuidas seal vett peale tõmmatakse. Seejärel tuleb ta tagasi.
„Härra Jankowski, ma lähen nüüd ja toon uue Elavili, ja kui te seda ei võta, helistan doktor Rashidile ja tema kirjutab teile selle asemel välja süstid. Te võtate Elavili, ükspuha mis moel. Kuidas te seda teete, jääb teie otsustada.“
Kui ta mulle uue tableti toob, neelan selle alla. Veerand tundi hiljem järgneb sellele ka süst – mitte Elavili