Ripun oma viha küljes kogu inimlikkusega, mis minu väetisse kehasse tallele on jäänud, kuid sellest pole tolku. See libiseb maha nagu laine rannaliivalt. Mõtisklen selle nukra tõsiasja üle, kuni uni mu pea ümber koomale tõmbub. Ta on juba mõnda aega oma järjekorda oodanud, viivitanud, et iga pöördega lähemale nihkuda. Loobun raevust, mis on nüüd juba pelk formaalsus, ja luban endale, et saan hommikul jälle tigedaks. Siis lasen end minna, sest vastupanu on mõttetu.
Kuus
Rong oigab, pressides end õhkpidurite üha kasvava surve vastu. Möödub mitu minutit, ja kui on kõlanud viimane veniv kriiksatus, jääb mürisev raudkoletis pidama, hingates kohinal välja.
Kinko viskab teki pealt ja tõuseb püsti. Mees pole pikem kui neli jalga, kui sedagi. Ta ringutab, haigutab, patsutab huultele ning sügab siis pead, kaenlaaluseid ja mune. Sabajupiga pööraselt liputav koer tantsib ta jalge ümber.
„Tule siia, Queenie,“ hüüab ta koera üles korjates. „Tahad õue minna? Queenie tahab õue?“ Ta annab koera pruuni-valgekirjule koonule suud ja läheb läbi pisikese toa.
Vaatan seda kõike pealt, lebades kortsus hobuseteki peal.
„Kinko?“ hüüan ma.
Arvaksin, et ta ei kuulnud, kui ta poleks ust nii vihase pauguga kinni löönud.
Asume kõrvalraudteel, tagapool Lendavat Eskadroni, mis jõudis siia ilmselgelt mõni tund enne meid. Telklinnak on juba püsti, rõõmustades vaatama tulnud linnarahvast. Vagunite katustel kõõlub rida lapsi, kes jälgivad särasilmi, mis nende ümber sünnib. Laste jalgade alla kogunevad nende vanemad, kes hoiavad pisematel õdedel-vendadel käest kinni ja osutavad erinevatele toredustele, mida järjest nende ette kerkib.
Rongi magamisvagunitest ronib alla töömehi, kes süütavad sigarette ja suunduvad läbi krundi köögitelgi poole. Tolle sinioranž lipp on juba püsti ja keedupotist selle kõrval tungib auru välja – rõõmus tunnistus hommikusöögist, mida pott endas peidab.
Artistid tulevad välja tagumistest vagunitest, mis on selgelt parema sisustusega. Torkab silma selline hierarhia: mida kaugemal tagapool on vagun, seda luksuslikumad on selle eluruumid. Onu Al hüppab alla vagunist, mis jääb kohe meeskonnavaguni ette. Mulle ei jää märkamata, et Kinko ja mina oleme vedurile kõige lähemal elavad inimesed.
„Jacob!“
Pöördun. August sammub minu poole, triiksärk seljas ja lõug siledaks aetud. Tema libedad juuksed kannavad hiljutise kammimise märke.
„Kuidas me end siis täna hommikul tunneme, mu poiss?“ pärib ta.
„Hästi,“ vastan. „Olen natuke väsinud.“
„Ega too pisike paharet sulle tüli ei teinud?“
„Ei,“ vastan. „Ta oli kena.“
„Tore, tore.“ Ta lööb käed kokku. „Noh, kas läheme siis hobust vaatama? Ma ei usu, et see on midagi tõsist. Marlena poputab neid kohutavalt. Ah, siin see väike daam ongi. Tule siia, kullake,“ hüüab ta heledasti. „Luba mulle Jacobit tutvustada. Ta on sinu austaja.“
Tunnen, kuidas ma üle terve näo punastan.
Naine peatub Augusti kõrval ja sel ajal kui viimane end loomavaguni poole pöörab, vaatab ta mulle naeratades otsa, „Rõõm sinuga kohtuda,“ ütleb Marlena ja sirutab mulle käe. Ka lähemalt vaadatuna näeb ta rabavalt Catherine’i moodi välja – needsamad õrnad näojooned, portselankahvatu jume, peotäis tedretähne ninajuurel. Sinised silmad ja juuksed, mis on liiga tumedad, et neid blondiks kutsuda.
„Rõõm on minu poolel,“ vastan ma, tundes valusat häbi sõnnikuga määrdunud riiete ja kaks päeva ajamata habeme pärast, ja ka sellepärast, et sõnnikulehk ei ole ainus lehk, mis mu keha ümbritseb.
Ta lükkab pea pisut viltu. „Ütle nüüd – sina oled ju see, keda ma eile nägin, oled ju? Menažeriis?“
„Ma ei usu,“ valetan ma vaistlikult.
„Oled muidugi. Kohe enne etendust. Kui šimpanside puuri uks kinni langes.“
Vaatan Augustit, ent tema on endiselt näoga teisele poole. Marlena järgib mu pilku ja näib taipavat.
„Sa ei ole ju Bostonist, ega?“ küsib ta vaiksemalt.
„Ei. Pole seal kunagi käinud.“
„Häh,“ vastab ta. „Ometi tundud sa kuidagi tuttav. Ah, mis seal ikka,“ jätkab ta heledalt. „Auggie räägib, et sa oled loomaarst.“ Enda nime kuuldes keerab August ringi.
„Ei ole,“ vastan ma. „Või tähendab, mitte päris.“
„Ta on lihtsalt tagasihoidlik,“ ütleb August. „Pete! Hei, Pete!“
Loomavaguni ukse ees seisab trobikond mehi, kes paigaldavad vaguni külge rampi. Üks neist, pikka kasvu ja tõmmude juustega, pöörab ringi. „Jah, boss?“ küsib ta.
„Laadi nood ülejäänud maha ja too Hõbetäht siia, eks?“
„Olgu.“
Kui on välja toodud üksteist hobust – viis valget ja kuus musta – läheb Pete veel korra vagunisse. Hetke pärast on ta tagasi. „Hõbetäht ei taha tulla.“
„Sunni,“ sõnab August.
„Sa ei tee midagi säärast,“ hüüab Marlena ja heidab Augustile kõõritades pilgu. Ta astub mööda rampi üles ja kaob.
August ja mina ootame väljas ning kuulame kirglikke palveid ja keelelaksutamisi. Mitme minuti pärast ilmub ta jälle uksele koos hõbelakalise araablasega.
Marlena astub tema ees välja, laksutab keelega ja pomiseb hobusele julgustavaid sõnu. Täkk kergitab pead ja tõmbub tagasi. Viimaks järgneb ta naisele rambi peale ja noogutab iga sammu juures sügavalt peaga. Maapinnale liginedes tõmbab ta pead nii tugevasti tagasi, et kukub peaaegu tagajalgadele istukile.
„Jeesus, Marlena – minu arust sa ütlesid, et ta on natuke vormist väljas,“ hüüatab August.
Marlena nägu on tuhakarva. „Ta oligi. Eile ei olnud tal veel sugugi nii halb. Mõni päev ta lonkas pisut, aga mitte nii hullusti.“
Ta laksutab keelega ja sikutab hobust, kuni too lõpuks kruusale astub. Täkk küürutab, toetudes nii palju tagajalgadele kui võimalik. Mu süda vajub saapasäärde. Tegu on klassikalise kehahoiakuga.
„Mis see olla võib?“ küsib August.
„Oota üks hetk,“ vastan, kuigi olen juba praegu üheksakümmend protsenti kindel. „Kas teil kabjatester on?“
„Ei. Kuid sepatöökojast saab. Kas saadan Pete’i järele?“
„Mitte veel. Mul ei pruugi seda vaja minna.“
Kükitan hobuse vasaku õla ligi ja libistan käsi mööda jalga alla, õlast alates kuni pahkluuni. Ta ei võpata. Siis asetan käe kabjale. See on kuum. Panen pöidla ja nimetissõrme sõrgatsi tagapinnale. Tunnen tugevnenud pulssi.
„Neetud,“ ütlen.
„Mis on?“ küsib Marlena.
Tõusen püsti ja püüan kergitada Hõbetähe jalga. Ta hoiab seda kindlalt vastu maad.
„Jäta nüüd, poiss,“ ütlen, tõmmates ta kapja.
Viimaks laseb ta sellel tõusta. Tallaosa on paistes ja tume, selle servades jookseb punane triip. Panen jala kohe maha.
„Sellel hobusel on põletik,“ ütlen ma.
„Mu jumal,“ hüüatab Marlena ja paneb käe suu ette.
„Mida?“ pärib August. „Mis tal on?“
„Põletik,“ vastan. „Kui hobuse kabjaseina ja varbaluu vahelises kabjanahas tekib infektsioon, hakkab varbaluu lõpuks nihkuma ja talla vastu rõhuma.“
„Räägi inglise keeles. On see halb?“
Vaatan