Noh, mis siis ikka – istu ja kirjuta teine romaan valmis, kui sa kord selle töö juurde oled asunud, piduõhtutel võid ka käimata jätta. Kurja juur ei peitunud aga piduõhtutes, vaid selles, et ma ei teadnud, millest see teine romaan üldse peaks rääkima. Mida jutustada inimkonnale? Jah, see’p see häda oligi.
Muuseas, see romaan. Vaatame tõele näkku. Seda pole keegi lugenud. Ei saanudki lugeda, sest Rudolfi kadus ilmselt enne, kui jõudis ajakirja laiali saata. Ja minu sõber, kellele ma eksemplari kinkisin, vannun teile, et ka tema ei lugenud.
Jah, muuseas: ma olen veendunud, et pärast nende ridade lugemist nimetavad paljud mind intelligendiks ja neurasteenikuks. Esimese vastu ma ei vaidle, aga teise puhul pean täie tõsidusega kinnitama, et see on eksitus. Mul pole neurasteenia varjugi. Ja üldse – enne kui säärane sõna välja öeldakse, tuleks täpsemalt uurida, mis asi see neurasteenia üldse on, ja Izmail Aleksandrovitši jutte kuulata. Aga jäägu see kõrvale.
Ennekõike on tarvis elada, ja selleks on vaja raha.
Niisiis jätsin muidumõlgutamise ja läksin tööd otsima. Elu krabas mul turjast kinni ja viis «Aurulaevanduse Teatajasse» tagasi nagu kadunud poja. Ütlesin sekretärile, et kirjutasin romaani. Teda see ei liigutanud. Ühe sõnaga – leppisime kokku, et kirjutan neile neli artiklit kuus, mille eest saan ettenähtud honorari. Niisiis oli materiaalne baas mingil kujul olemas. Võtsin nõuks need artiklid nii ruttu kui võimalik kaelast ära saada ja jälle öösiti romaani kirjutada.
Esimese osa oma plaanist täitsin ära, aga teisest tuli välja kurat teab mis! Kõigepealt käisin raamatukauplustes ja ostsin kaasaegsete autorite teoseid. Ma tahtsin teada, millest nad kirjutavad, kuidas nad kirjutavad ja milles peitub selle käsitöö võlusaladus.
Raamatute muretsemisel ma raha kokku ei hoidnud ja ostsin kõike kõige paremat, mis aga müügil oli. Esmajoones ostsin Izmail Aleksandrovitši teosed, Agapenovi raamatu, kaks Lessosekovi romaani, kaks Flavian Fialkovi jutustustekogu ja veel palju muud. Kõigepealt asusin muidugi Izmail Aleksandrovitši lugema. Mind haaras ebameeldiv eelaimus, niipea kui ma kaanele pilgu heitsin. Raamatu nimi oli «Pariisi killud». Kõik need killud, esimesest kuni viimaseni, olid mulle juba tuttavad. Tundsin ära neetud Kondjukovi, kes autonäitusel oksendas, ja need kaks, kes Champs Elyséel kaklesid (üks, nagu selgus, oli Pomadkin, teine – Šerstjannikov), ja skandaalitseja, kes «Grand Operas» trääsa näitas. Izmail Aleksandrovitš kirjutas lausa hiilgavalt, tõele peab au andma, aga ta sisendas mulle lihtsalt õudust Pariisi ees.
Ilmnes, et Agapenov oli selle aja jooksul, mis piduõhtust oli möödunud, jõudnud välja anda jutustustekogu «Tetjuši kiha». Polnud raske aimata, et Vassili Petrovitšit ei õnnestunudki tookord kuhugi öömajale sokutada, et ta ööbis Agapenovi juures, ja et too pidi ise ära kasutama kodutu kälimehe lood. Kõik oli arusaadav, peale täiesti arusaamatu sõna «kiha».
Kaks korda asutasin lugema Lessosekovi romaani «Luiged», kaks korda jõudsin neljakümne viienda leheküljeni ja hakkasin siis otsast peale, kuna olin unustanud, millest oli alguses jutt. See ehmatas mind hullupööra. Midagi oli mu peaga lahti – ma ei suutnud enam või ei osanud veel mõista tõsiseid asju. Panin Lessosekovi kõrvale ja hakkasin Fialkovit ning isegi Likospastovit lugema. Tema raamatus tabas mind üllatus. Lugedes nimelt jutustust, milles kirjeldati üht ajakirjanikku (jutustuse pealkiri oli «Orderiga üüriline»), tundsin ära ratkutud diivani, väljavahtiva vedru, kuivatuspaberiga kaetud laua… Teiste sõnadega – jutustuses oli kujutatud… mind. Needsamad püksid, õlgade vahele tõmmatud pea ja murdjapilk… nojah – mina! Aga vannun kõige nimel, mis mulle elus armas on olnud: mind on kujutatud ebaõiglaselt. Ma pole ei kaval, ei ahne, ei kelm, ei valelik, ei karjerist, ja ma pole iial rääkinud sääraseid lollusi nagu selles jutustuses! Minu kurbus pärast Likospastovi jutustuse lugemist oli kirjeldamatu, aga ma otsustasin end edaspidi palju rangema pilguga jälgida, ja selle otsuse eest olen Likospastovile väga tänulik.
Aga mis maksid kõik mu kurvad mõtisklused iseenda ebatäiuslikkuse üle kohutava teadmuse kõrval, et ma ei saanud kõige paremate kirjanike raamatutest mitte kui midagi, ei leidnud nii-öelda uusi sihte, ei näinud märgutulesid enda ees, ja kõik läks mulle vastumeelseks. Nagu uss hakkas mu südant närima ülimalt vastik mõte, et minust ei saagi kirjanikku. Ja siis tuli veel hirmsam mõte, et… noh, kui äkki saab niisugune nagu Agapenov? Kiha? Mis on kiha? See kõik on jama, ütlen ma!
Artiklite kirjutamisest vaba aja veetsin enamasti diivanil, lugedes mitmesuguseid raamatuid, mis olid pandud ostmise järjekorras kas lonkavale riiulile, lauale või lihtsalt nurka maha. Omaenda teosega talitasin nii: pistsin järelejäänud üheksa eksemplari ja käsikirja lauasahtlisse, keerasin sahtli lukku ja otsustasin, et ma neid enam iial, mitte iial elus ei puutu.
Kord äratas mind lumetorm. Ilm oli tuisune ja möllas aina, kuigi märts hakkas juba lõpule jõudma. Ja nagu kord varemgi, ärkasin ma jälle, pisarad silmas. Missugune jõuetus, ah, missugune jõuetus! Ja jälle needsamad inimesed, ja jälle kauge linn ja tiibklaveri külg, püssipaugud ja üks lumele varisenud inimene.
Need inimesed sündisid unenägudes, nad tulid unenägudest välja ja asutasid ennast minu kambrisse elama. Oli selge, et neist niisama lihtsalt lahti ei saa. Aga mida nendega siis teha?
Esiotsa ma lihtsalt vestlesin nendega, ja ikkagi pidin romaani lauasahtlist välja võtma. Siis hakkas mulle õhtuti paistma, et valgele leheküljele ilmub midagi värvilist. Hoolega ja teraselt silmitsedes nägin, et see on pilt. Ja pealegi mitte pinnaline pilt, vaid kolmemõõtmeline, otsekui mingi karp, ja läbi ridade on näha, et seal põleb valgus ja seal liiguvad needsamad tegelased, mis romaaniski. Ah, kui põnev mäng see oli, ja mitu korda kahetsesin ma, et kassi enam ei ole, ja ma ei saa kellelegi näidata, kuidas lehekülje peal väikeses toakeses liiguvad inimesed. Ma olin kindel, et loom oleks sirutanud käpa ja hakanud lehekülge kraapima. Kujutan vaimus ette, missugune uudishimu oleks põlenud kassi silmades ja kuidas ta küüned oleksid tähti kriipinud!
Aja jooksul täitus raamatu toakene helidega. Ma kuulsin selgesti klaverihelisid. Kui ma sellest kellelegi oleksin rääkinud, siis oleks mul küll arvatavasti soovitatud arsti poole pöörduda. Oleks öeldud, et mängitakse alumises korteris, minu põranda all, oleks võib-olla isegi öeldud, mida mängitakse. Aga mina ei oleks neist hoolinud. Ei, ei! Klaverit mängitakse minu laua peal, just siin helisevad tasakesi klahvid. Aga see pole veel kõik. Kui maja jääb vaikseks ja all korteris absoluutselt mitte midagi ei mängita, kuulen ma selgesti, kuidas läbi tuisu vingumise kostab kaeblikult tormitsev lõõtspillimäng, ja lõõtspilliga sulavad ühte tusaselt kurvad hääled ja halavad ja halavad. Oh ei! See pole põranda all! Miks siis kaob tuba, miks ilmub lehekülgedele talvine öö Dnepri ääres, miks ilmuvad hobuste koonud ja nende kohal papaahades inimpead? Ja ma näen teravaid kasakamõõku ja kuulen hingeahistavat vilet.
Näe, nüüd jookseb seal hingeldades üks mehike. Ma jälgin teda läbi tubakasuitsu, teritan pilku ja näen: inimese selja taga välgatab midagi… kõlab lask… aietades langeb ta selili, nagu oleks talle terav nuga südamesse löödud. Ta lamab liikumatult, ja ta pea alt valgub lumme must loiguke. Ülal kõrgel aga on kuu ja kaugusest paistab punaka keena küla kurbade tulukeste rida.
Elu lõpuni võiks mängida seda mängu ja lehekülge vaadata… Aga kuidas neid kujusid jäädvustada? Nii, et nad enam kuhugi ei kaoks?
Ja ükskord öösel otsustasin ma seda võlukambrit