«Jah.»
«Pidada olema vägev romaan. Uhh, Maksudov!» sosistas Agapenov äkki ja pilgutas mulle silma. «Vaadake korraks seda tegelast… näete?»
«See habemega?»
«See jah, ta on minu kälimees.»
«Kirjanik?» küsisin mina ja uurisin Vassili Petrovitšit, kelle näol oli hädiselt lahke naeratus ja kes jõi konjakit.
«Ei! Ühistegelane Tetjušist… Maksudov, ärge jätke juhust kasutamata,» sosistas Agapenov, «ise kahetsete pärast! Jalustrabav tüüp! Teie teostes kulub marjaks ära! Te võite talt ühe ööga kümmekond lugu välja pumbata, ja kõik lähevad asja ette! Ihtüosaurus! Pronksiajastust! Jutustab vapustavaid lugusid! Võite ise ette kujutada, mis ta seal Tetjušis kõik on näinud! Krabage kinni, muidu näpsavad teised eest ära ja ajavad teil äri untsu.»
Vassili Petrovitš taipas, et jutt on temast, naeratas veel hädisemalt ja rüüpas konjakit.
«Kõige tähtsam on ju… idee!» kähistas Agapenov. «Ma teen teid kohe tuttavaks… Te olete vallaline?» küsis Agapenov ärevalt.
«Jah, olen küll…» vastasin mina ja jõllitasin Agapenovile otsa.
Agapenovi näost paistis selge rõõm.
«Väga tore! Te saate tuttavaks ja viite ta ööseks enda poole! Hea mõte! Kas teil diivan on? Magab diivanil, pole tal häda midagi! Ja kahe päeva pärast sõidab minema.»
Suure jahmatusega ei osanud ma midagi muud vastata kui et:
«Mul on üksainus diivan…»
«Kas lai?» küsis Agapenov ärevalt.
Aga selleks ajaks olin ma juba pisut toibunud. Väga õigeks ajaks muide, sest Vassili Petrovitš juba niheles ilmsest soovist minuga tuttavaks saada ja Agapenov tiris mind käest.
«Vabandage,» ütlesin ma, «kahjuks ei saa ma teda kuidagi kaasa võtta. Elan võõras korteris läbikäidavas toas ja sirmi taga magavad perenaise lapsed…» Tahtsin veel juurde lisada, et nad on sarlakis, leidsin siis, et see valede kuhjamine on juba kurjast, aga lisasin ometi: «Ja nad on sarlakis.»
«Vassili!» hõikas Agapenov. «Kas sa sarlakis oled olnud?»
Kui mitu korda elus olen kuulnud enda aadressil sõna «intelligent»! Ma ei vaidle vastu, võib-olla ma olengi selle kurbliku nimetuse ära teeninud. Ent seekord võtsin end ometi kätte: Vassili Petrovitš ei jõudnud veel anuva naeratusega vastata: «Te vist…», kui ma Agapenovile kindla sõnaga ütlesin:
«Keeldun kategooriliselt teda kaasa võtmast. Ma ei saa.»
«Ehk kuidagi ikka,» sosistas Agapenov tasakesi, «noh?»
«Ei saa.»
Agapenov laskis pea norgu ja näris huult.
«Aga kuulge – ta sõitis ju teile külla? Kus ta siiamaani ööbis?»
«Eks muidugi minu juures, et kurat teda võtaks,» vastas Agapenov tusaselt.
«Noh, aga…»
«Täna saabus veel külla ämm koos õega, saate aru, kulla inimene, ja siis veel see hiinlane… Voorib neid kuradeid ka igast kandist kokku,» lisas ta ootamatult, «neid kälimehi. Ei või nüüd seal Tetjušis paigal istuda…»
Seepeale läks Agapenov minu juurest ära.
Millegipärast valdas mind ebamäärane ärevus, ja jätmata kellegagi hüvasti peale Konkini, tulin ma sealt tulema.
6. PEATÜKK Katastroof
Jah, küllap see peatükk tuleb kõige lühem. Koidu ajal tundsin, et üle selja käis külmavärin. Siis see kordus. Tõmbasin end krõnksu ja pugesin peadpidi teki alla. Läks paremaks, kuid ainult minutiks. Äkki hakkas palav, siis jälle külm, ja niivõrd külm, et hambad lõgisesid. Mul oli käepärast kraadiklaas. See näitas 38,8. Järelikult olin haige.
Hommiku eel püüdsin uinuda, ja ma mäletan seda hommikut tänapäevani. Vaevalt sain silmad kinni panna, kui minu kohale kummardus prillidega nägu ja pobises: «Võta!», mina aga kordasin aina: «Ei võta.» Vassili Petrovitš ilmus mulle unes, või oli ta tõepoolest tulnud mu tuppa, kusjuures kõige õudsem oli see, et ta valas konjakit endale, mina aga jõin seda. Pariis muutus täiesti talumatuks. «Grand Opera» – ja seal näitab keegi trääsa. Paneb pöidla sõrmede vahele, näitab ja peidab jälle ära. Paneb pöidla sõrmede vahele, näitab…
«Ma tahan tõtt rääkida,» pomisesin ma, kui väljas, näruse ja pesemata kardina taga oli juba suur valge, «täit tõtt. Ma nägin eile uut maailma, ja see maailm on mulle vastumeelne. Ma ei lähe enam sinna. See on mulle võõras maailm. Vastik maailm! Ainult et sellest ei tohi iitsatadagi. Tss!»
Mu suu kuivas millegipärast kogu aeg. Ei tea miks, aga ma olin enda kõrvale pannud ajakirja numbri. Tõenäoliselt lugemiseks. Ent ma ei lugenud midagi. Tahtsin veel kord kraadida, aga ei kraadinud. Kraad oli minu kõrval tooli peal, aga millegipärast pidin ma seda kusagilt tooma minema. Seejärel hakkas teadvus päriselt kaduma. Oma kaastöötaja nägu «Aurulaevanduse Teatajast» ma mäletan, aga arsti nägu on ähmane laik. Ühe sõnaga – see oli gripp. Paar päeva ma hõljusin palavikus, siis langes temperatuur. Ma lakkasin nägemast Champs Elyséed, keegi ei sülitanud enam kübara peale ja Pariis ei olnud saja versta pikkune.
Hakkasin süüa tahtma, ja hea naaber, meistri naine, keetis mulle puljongit. Jõin seda ilma kõrvata tassist, katsusin omaenda vaimusünnitust lugeda, lugesin aga kõigest kümmekond rida ja jätsin siis järele.
Umbes kaheteistkümne päeva pärast olin terve. Minu meelest oli imelik, et Rudolfi ei külastanud mind, kuigi olin saatnud talle kirjakese, et ta minu juurde tuleks.
Kaheteistkümnendal päeval läksin kodunt välja ja seadsin sammud «Kupuklaaside lao» poole, leidsin aga selle ukse eest suure tabaluku. Siis läksin trammi peale ja sõitsin tükk aega, nõjatudes väsimuse pärast aknaraamile ja hingates vastu jäätunud klaasi. Jõudsin Rudolfi elukohta. Helistasin. Ei avatud. Helistasin veel kord. Üks vanamehenäss tegi ukse lahti ja vaatas mind põlastusega.
«Kas Rudolfi on kodus?»
Vanamehenäss silmitses oma sussininasid ja vastas: «Teda ei ole.»
Minu küsimise peale, kuhu ta siis on läinud, millal ta tagasi tuleb, ja lõpuks totra küsimuse peale, miks «Lao» ukse ees ripub tabalukk, hakkas vanamehenäss põiklema ja tahtis kõigepealt teada, kes mina olen. Seletasin kõik ära, rääkisin isegi oma romaanist. Selle peale ütles vanamehenäss:
«Ta sõitis nädala eest Ameerikasse.»
Lööge või maha, aga ma ei tea siiamaani, kuhu jäi Rudolfi ja mispärast ta ära kadus. Kuhu jäi ajakiri, mis juhtus «Laoga», miks Ameerikasse, mis moel ta ära sõitis – ma ei tea seda ega saa iial teada. Ja kes see vanamehenäss oli, tont sedagi teab!
Gripijärgse nõrkuse mõjul välgatas mu kurnatud ajus koguni mõte, et kas ma seda kõike mitte unes ei näinud – niihästi Rudolfit kui ka trükis avaldatud romaani, Champs Elyséed, Vassili Petrovitšit ja naela otsas lõhkitõmmatud kõrva. Aga kui ma koju jõudsin, leidsin eest üheksa sinist raamatut. Romaan oli ikkagi ilmunud. Oli. Ta oli mul käes.
Samas numbris äratoodud teistest autoritest ei tundnud ma kahjuks kedagi. Nii et mul polnud kellegi käest Rudolfi kohta teateid küsida.
Sõitsin veel kord «Lattu» ja veendusin, et mingit «Ladu» seal enam ei ole, vaid on hoopis kohvik, kus on vahariidega kaetud lauad.
Palun, öelge mulle, kuhu jäid paarsada ajakirja numbrit? Kus nad on?
Niisugust mõistatuslikku lugu nagu selle romaani ja Rudolfiga pole mul elus veel juhtunud.
7. PEATÜKK
Niisuguste kummaliste asjaolude puhul tundus kõige mõistlikum unustada lihtsalt kõik ja loobuda mõtlemast nii Rudolfi kui ka temaga koos kaduma läinud ajakirjanumbri peale. Nii ma tegingi.
Ent