Väike Fadette. George Sand

jõgi mulle mu venda tagasi, mõtles ta. Ta kukkus kindlasti kõige sügavamasse kohta, sinna, kuhu on langenud juba nii palju puukoori heinamaa üleujutusest saadik. See, kes süvendisse astub, ei saa sealt enam kunagi välja. Jumal küll, äkki mu vaene kaksikvend lebab tõesti vee all, minust paari sammu kaugusel, ja ma ei suuda teda okste ja pilliroo vahelt leida isegi siis, kui ma prooviksin sinna laskuda!

      Seepeale hakkas ta oma venda taga nutma ja talle etteheiteid tegema; eales polnud ta nii suurt muret tundnud.

      Viimaks tuli tal mõte minna nõu küsima lesknaiselt, keda kutsuti ema Fadet’ks ja kes elas kohe Kõrkjastiku serval, otse tee ääres, mis viis alla koolmekohani. See naine, kel polnud muud maad ega vara kui väike aed ja väike maja, ei tundnud ometi muret leiva pärast, tänu oma rohketele teadmistele kõigi maailma hädade ja õnnetuste vastu, ning kõikjalt tuldi temalt nõu küsima. Ta tohterdas saladuslike vahenditega või, teisiti öeldes, ravis salavõtete abil nii haavu, nikastusi kui muid vigastusi. Mõnikord ta ikka luiskas ka, sest ta mõtles välja haigusi, mida ei olnud olemaski, nagu maovenitus või kõhunaha langus, ja mis minusse puutub, siis ei uskunud ma kunagi taolisi õnnetusi, samuti kahtlesin ma ta võimes siirdada hea lehma piim kehvale lehmale, ükskõik kui vana või nälginud viimane ka poleks.

      Mis aga puutub talle tuntud headesse ravimitesse, mida ta tarvitas külmetumise korral, mida meie kutsume vere jäätumiseks; samuti võrratutesse plaastritesse, mida ta asetas lõike- või põletushaavadele ja ka jookidesse, mida ta kokku segas palaviku puhul, siis teenis ta kindla peale ausalt oma raha, ravides terveks hulga haigeid, kes arstide määratud ravimitesse oleksid surnud. Nii ta vähemalt ütles ja päästetulle meeldis rohkem teda uskuda kui end ohtu seada.

      Et maal võidakse tarka inimest ka pisut nõiaks pidada, mõtlesid paljud, et ema Fadet teab enamat, kui välja näitab, ja nii omistati talle võime leida üles kaotatud asju, samuti inimesi. Ühesõnaga, et tal oli palju taipu ja arukust teid hädast välja aidata pea igast olukorrast, järeldati, et ta võib korda saata ka võimatuid asju.

      Ja et lapsed kuulavad meeleldi pealt kõiksugu lugusid, oli Landry Priche’is, kus rahvas on kergeusklikum ja lihtsameelsem kui Cosse’is, kuulnud, et ema Fadet suudab teatava seemne abil, mille ta sõnu peale lugedes vette viskab, üles leida uppunud inimese keha. Seeme ujub veevooluga kaasa ja peatub seal, kus lebab õnnetu keha. Paljud usuvad, et pühitsetud leival on samasugune võim, ja pea kõigis veskites on leib alati juba valmis pandud. Et Landryl sellist leiba polnud ja et ema Fadet elas kohe Kõrkjastiku kõrval, ei lasknud mure tal pikalt arutleda.

      Ta jooksis ema Fadet juurde, kurtis talle oma häda ja palus, et ema Fadet tuleks koos temaga süvendi juurde ning aitaks tal oma saladuse abil vend üles leida, kas siis elusalt või surnult.

      Ent ema Fadet, kes hindas oma kuulsust ega tahtnud oma võimeid asja ees teist taga käiku lasta, pilkas Landryd ja ajas ta päris kurjalt minema, sest ta ei suutnud andestada, et kunagi oli Kaksikla tares lapsevaevas naise juurde mitte tema, vaid hoopis ema Sagette kutsutud.

      Landry, kes oli loomu poolest pisut uhke, oleks mõnel muul ajal vihastanud, aga ta mure oli nii suur, et ta pöördus sõnagi lausumata süvendi poole, kavatsedes vette tormata, ehkki ta ei osanud ei sukelduda ega ujuda. Ta kõndis edasi, pea norus, silmad maas, kui äkki tundis ta, et keegi patsutab teda õlale. Ringi pöördunud, nägi ta ema Fadet’ lapselast, keda hüüti sealkandis väikeseks Fadette’iks selle pärast, et see oli tema perekonnanimi, ja ka sellepärast, et tedagi peeti väikestviisi nõiaks. Te ju kõik teate, et see nimi2 tähendab päris heatahtlikku, ent pisut salakavalat vaimu. Nii kutsutakse ka feesid3 keda meiekandis enam põrmugi ei usuta. Tähendas see siis väikest feed või naisvaimu, kuid teda nähes arvasid kõik nägevat metshaldjat, sest ta oli nii väike, kõhn, sasipäine ja hulljulge. See laps oli suur jutupaunik ja irvhammas. Ta oli elav nagu liblikas, uudishimulik nagu punarind ja must nagu kilk.

      Kui ma võrdlen väikest Fadette’i kilgiga, siis tahan ma öelda, et ta oli inetu, sest see vaene väike põlluputukas oli veel näotum kui too, kes elab ahju taga. Kui teile aga meenub, et te kunagi lapsepõlves mängisite temaga, ärritades teda oma puukota sees seni, kuni ta kriiksuma hakkas, siis te ka teate, et tal on väike targailmetine silmnägu, mis ajab pigem naerma kui vihale; ka Cosse’i lapsed, kes pole teistest rumalamad ja kes samuti märkavad sarnasusi ja leiavad võrdlusi, kutsusid väikest Fadette’i Kilgiks, alguses küll tema vihale ajamiseks, hiljem aga sõbramehe poolest; ja ehkki nad tundsid väikest hirmu ta kavaluse ees, armastasid nad teda, sest ta rääkis neile kõiksugu lugusid ja mõtles alatasa uusi mänge välja.