Tegelikult olid mõlemad tublid ja kui Landrys oligi lõbu- ja julgusevaimu rohkem kui vanemas vennas, siis Sylvinet oli nii malbe ja peenetundeline, et teda lihtsalt ei saanud vähem armastada kui nooremat venda. Kolm kuud prooviti neid takistada teineteisega liialt ära harjumast. Kolm kuud on maal pikk aeg, kui tahetakse midagi harjumusvastast läbi viia. Sellest polnud aga mingit kasu ja pealegi oli härra küree öelnud, et ema Sagette on latatara ja et hea Jumala loodusseadusi ei saa inimesed muuta. Nii unustati tasapisi kõik, mida oli kord lubatud teha. Kui vendadele esimest korda missale minekuks särgi asemel püksid jalga anti, olid nende riided samast kangast, sest need olid valmistatud ühest ema seelikust, isegi tegu mood oli üks, sest külarätsep teisi tegumoode ei tundnud.
Kui poisid vanemaks said, siis märgati, et neil on ühesugune maitse värvi osas, ja kui tädi Rosette tahtis mõlemale uueks aastaks kaelasideme kinkida, valisid nad rändkaupmehelt, kes veohobuse seljas oma kaupa ühe ukse tagant teise taha kandis, ühesugused lillad kaelasidemed. Tädi küsis neilt, et kas nad tegid seda põhimõtte pärast olla alati ühtemoodi riides? Kaksikud ei mõelnud kuigi kaua: Sylvinet vastas, et sel lipsul oli kõige ilusam värv ja kõige kenam muster, mis terves pudukaupmehe kaubapallis leidus, ja seepeale kinnitas Landry, et kõik teised kaelasidemed olid inetud.
“Ja mis te minu hobuse värvi kohta ka ütlete?” küsis kaupmees naeratades.
“Pole suurem asi,” kostis Landry. “Ta meenutab vana harakat.”
“Päris kole kohe,” lisas Sylvinet, “täpselt nagu halvasti kitkutud harakas.”
“Näete nüüd ise,” ütles pudukaupmees tädile asjatundlikult, “need lapsed näevad ka ühtemoodi. Kui üks näeb kollasena seda, mis on punane, ja teine punasena seda, mis on kollane, siis ärge hakakegi nendega pahandama, sest öeldakse ju ka, et kui te tahate kaksikutele selgeks teha, et nad pole üks ja seesama isik, siis lähevad nad peast segi ega tea enam üldse, mida räägivad.”
Pudukaupmees rääkis nii sellepärast, et need lillad lipsud olid inetut värvi ja ta tahtis neist kähku lahti saada.
Aeg ei toonud endaga kaasa mingeid muutusi. Kaksikud käisid nii sarnaselt riides, et üha sagedamini oli põhjust neid segi ajada, ja oli siin nüüd tegemist koerustükkide või loodusseadustega, mida küree vääramatuks pidas, aga kui üks lõhkus oma kinganina, siis õigepea tegi seda ka teine oma sama jala kingaga; kui ühel rebenes kuub või nokamüts, käristas teine endale otsekohe samasuguse rebendi, nagu oleks nendega üks ja seesama õnnetus juhtunud; aga kui neilt tuldi aru pärima, pistsid kaksikud naerma, salakavalalt süütud näod peas.
Oli see nüüd õnn või õnnetus, aga mida aasta edasi, seda suuremaks kasvas nende sõprus, ja kui nad juba natuke arutleda mõistsid, leidsid kaksikud, et nad ei tunne mingit lõbu teiste lastega mängimisest, kui venda kohal pole; ja kui isa proovis hoida ühte päev otsa enda juures, sel ajal kui teine jäi emaga, olid mõlemad nii kurvad, nii kahvatud ja nii loiud tööle, nagu oleksid nad haiged. Ja kui vennad siis õhtul kokku said, jalutasid nad käsikäes mööda teed minema, ikka kaugemale halbadest vanematest, kes olid neile sellist piina valmistanud. Rohkem ei püütudki neid lahutada, sest peab ütlema, et mitte ainult ema ja isa, vaid ka onud, tädid, vennad ja õed tundsid kaksikute vastu lausa haiglaslikku kiindumust. Nad olid poiste üle uhked, sest nad kuulsid nende kohta kiidusõnu ja tõepoolest, need kaks last polnud ei inetud, rumalad ega halvad. Aeg-ajalt tundis isa Barbeau küll muret, mis sellest koosolemise harjumusest siis saab, kui nad meheikka jõuavad; ta meenutas Sagette’i sõnu ja püüdis neid teineteise peale kadedaks ajada. Kui nad väikese koerustükiga hakkama said, sakutas ta näiteks Sylvinet’d kõrvust, aga Landryle ütles nii: “See kord annan ma sulle andeks, sest sa oled mul tavaliselt arukam.” Aga kui Sylvinet’ kõrvad juba tulised olid, lohutas viimane end sellega, et vend oli karistusest pääsenud, ja hoopis Landry nuttis, otsekui oleks ta ise nahutada saanud. Kord jälle prooviti anda ainult ühele midagi sellist, mida mõlemad ihaldasid, ent kui see oli söödav asi, siis jagati see otsemaid ära; kui see oli aga mingi lelu, siis mängiti sellega koos või laenati teineteisele, tegemata vahet sinu või minu oma vahel. Kui ühele öeldi kiidusõnu teist halvustaval ilmel laites, siis just teine oli õnnelik ja uhke, et kaksikvenda julgustatakse ja kaisutatakse, ja hakkas koos teistega teda kiitma ja kallistama. Ühesõnaga, asjatult tehti katset neid lahutada, ja et ei taheta pahandada õrnalt armastatud lastega, isegi kui see oleks neile kasuks tulnud, siis lasti peagi asjadel areneda nii nagu Jumal juhatas; või siis pöörasid nutikad kaksikud kõik väikesed pilkenooled naljaks. Nad olid õige kavalad ja teesklesid vahel vaidlemist või kaklemist ainult selleks, et neid rahule jäetaks; aga tegelikult oli see kõik ainult üks vembutamine ja koos mürades hoidusid nad hoolega teineteisele vähimalgi määral haiget tegemast; kui mõni lihtsameelne imestas neid karvupidi koos nähes, pugesid nad peitu, et tema üle naerda, ja peagi sädistasid ja kõõrutasid nad nagu kaks rästast oksa peal.
Vaatamata sellele suurele samasusele ja kiindumusele tahtis Jumal, kes pole midagi ei taevas ega maa peal päris ühesuguseks loonud, et nende saatused ei ristuks, ja siis taibatigi, et need kaks olevust seisid hea Jumala vaimusilmas lahus ka oma iseloomu poolest.
See tuli ilmsiks juhuse läbi kohe pärast seda, kui nad olid koos esimest korda armulaual käinud. Isa Barbeau’ pere suurenes veelgi tänu kahele vanemale tütrele, kes ei pidanud vahet kenade laste ilmaletoomisega. Vanem poeg Martin, ilus ja tubli poiss, oli aega teenimas; väimehed töötasid hoolsalt, aga mitte alati polnud piisavalt tööd. Meil on maal olnud järjepanu mitu kehva aastat, mis nii halbade ilmaolude kui ka müügiraskuste tõttu on maamehe taskust rohkem eküüsid välja viinud kui juurde toonud. Isa Barbeau ei olnud nii rikas, et kogu peret enda juures pidada, ja seega tuli tõsiselt kaaluda kaksikute mujale teenima saatmise võimalust. Isa Caillaud Priche’ist pakkus välja, et võtab ühe härgi ajama, sest tal oli suur majapidamine korras hoida ja kõik ta poisid olid selle töö jaoks kas liiga suured või liiga noored. Ema Barbeau’d haaras suur hirm ja mure, kui mees talle sellest esimest korda kõneles. Näis, nagu ta polekski varem sellise võimaluse peale tulnud, aga ometi oli ta kogu aeg selle pärast muret tundnud, ent ta kuulas alati kõiges oma mehe sõna ega teadnud nüüd, mida öelda. Isa omalt poolt tundis samuti suurt muret ning valmistas asja aegsasti ette. Kõigepealt hakkasid kaksikud nutma ja hulkusid kolm päeva mööda metsi ja aasasid, ilmudes vaid söögilauda. Nad ei lausunud vanematele sõnagi, ja kui neilt küsiti, kas nad on otsustanud sõna kuulata, ei vastanud nad midagi, kuid omavahel olles pidasid nad pikalt aru.
Esimesel päeval ei mõistnud nad muud teha kui ühes koos halada ja käest kinni hoida, nagu kartes, et neid tullakse väevõimuga lahutama. Ent isa Barbeau’l polnud see mõtteski. Tal oli talumehe tarkust, mis seisneb pooleldi kannatlikkuses, pooleldi usus aja toimesse. Tõepoolest, järgmisel päeval, nähes, et neid tagant ei sunnita, vaid loodetakse nende endi arukuse peale, hirmutas kaksikuid just vanemlik tahe enam kui võimalikud ähvardused ja karistused.
“Me peame sellega leppima,” ütles Landry, “ja nüüd otsustagem, kumb meist läheb, sest meid mõlemaid isa Caillaud ju võtta ei saa.”
“Mul ükspuha, kas ma lähen või mitte,” ütles Sylvinet, “niikuinii peame lahku minema. See mujal elamine polegi nii hull; kui sa oleksid minuga, harjuksin ma ruttu.” “Võib-olla tõesti,” kostis Landry, “aga tegelikult see, kes jääb vanemate juurde, leiab rohkem lohutust ja tunneb vähem muret kui see, kes ei näe enam ei oma kaksikvenda, isa, ema, aeda, loomi ega kõike seda, mis talle ikka rõõmu valmistab.”
Landry lausus seda päris kindlal ilmel, kuid Sylvinet hakkas uuesti nutma, sest ta polnud nii otsustusvõimeline kui vend ning mõtte juures kõik kaotada ja kõigest korraga lahkuda tundis ta nii suurt valu, et ta ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida.
Ka Landry nuttis, ent mitte nii ohtralt, sest ta kavatses suurema vaeva ikka enda kanda võtta ja tahtis näha, kui palju ka vend taluda suudab, kui ta teda kõige hullemast säästab. Ta teadis, et Sylvinet kardab rohkem võõrasse kohta elama minna ja end teisele perele