Et ta muutus kahvatuks, magas halvasti ega söönud enam pea midagi, oli ema päris mures ega teadnud, mida tema lohutamiseks välja mõelda. Kord võttis ema ta endaga turule kaasa, kord saatis teda ühes isa või onuga loomalaadale; kuid mitte miski ei huvitanud ega lõbustanud teda, mispeale isa Barbeau püüdis Sylvinet teadmata veenda isa Caillaud’d, et see võtaks mõlemad kaksikvennad enda teenistusse. Aga isa Caillaud vastas talle arukalt:
“Kui ma võtaksingi nad enda juurde, siis mitte kauaks, sest seal, kus on vaja üht abilist, pole kaht tarvis. Aasta pärast peaksite ühe ikkagi mujale palkama. Saage ometi aru, kui Sylvinet oleks kohas, kus teda tööle pandaks, ei mõtleks ta nii palju ja käituks nagu ta vend, kes on ju nii vapralt oma osaga leppinud. Tööst pole niikuinii pääsu. Ja kui te ei saa teda palgata sinna, kuhu tahaksite, siis seda parem, sest mõningane lahusolek tuleb neile ainult kasuks, ja alustuseks tasukski harjutada kaksikuid sellega, et nad kogu aeg ninapidi koos ei ole. Olge ometi arukam, armas sõber, ja ärge pöörake nii suurt tähelepanu lapse kapriisidele, keda teie naine ja lapsed aina poputavad ja hellitavad. Kõige raskem on juba tehtud ja uskuge mind, eks ta harjub ka muuga, kui te ainult järele ei anna.”
Isa Barbeau nõustus ja sai aru, et mida enam Sylvinet oma kaksikvenda näeb, seda enam ta teda taga igatseb. Isa Barbeau lubas endale, et järgmisel jaanipäeval üritab ta teda tööle palgata, et nii üha vähem Landryd nähes harjuks Sylvinet’gi elama nagu üksikud lapsed ega laseks enda üle võimutseda sõprusel, mis pöördub juba ta enese vastu.
Sellest polnud aga mõtetki rääkida ema Barbeau’le, kes juba mehe esimese sõna peale uppus pisaraisse. Ta ütles, et Sylvinet ei ela seda üle, ja nii oli isa Barbeau suures kimbatuses.
Landry, kes järgis nii isa kui peremehe nõuandeid, võttis kaksikvenna manitsemise käsile. Sylvinet ei rääkinud vastu, lubas end parandada, ent ei suutnud ometi endast võitu saada. Tema mures peitus aga veel miski, millest ta ei kõnelnud, sest ta ei osanud seda sõnadesse panna: nimelt oli tema südamesopis tärganud kohutav armukadedus Landry peale. Ta oli rahul, isegi rohkem rahul kui kunagi varem, nähes, et kõik peavad ta vennast lugu ja et uued peremehed suhtuvad temasse niisama sõbralikult nagu oma lastessegi. Kui see ühelt poolt teda rõõmustas, siis teiselt poolt kurvastas. Ta haavus, kui nägi, et Landry sobitas tema meelest liialt kiiresti uue pererahvaga sõprust. Ta vihastas, kui Landry isa Caillaud’ ainsa sõna peale, ükskõik kui vaikselt ja rahulikult see ka öeldud oli, jooksis kohe ta palvet täitma, jättes sinnapaika isa, ema ja venna, pidades sõprust teisejärguliseks, samal ajal kui Sylvinet poleks eales suutnud nii varmalt kuuletuda ja oleks eelistanud kauem oma südamesõbraga olla.
Seepeale hakkas vaest last vaevama senitundmatu mure, arusaam, et ta on oma armastusega üksi ja et tema sõprusele ei vastata; see oli nii olnud kogu aeg, ainult et tema polnud seda varem lihtsalt märganud, või siis mingist ajast peale oli tema kaksikvenna armastus jahtunud, sest ta oli kohanud teisi, kes sobisid talle paremini ja läksid talle enam südamesse.
VII
Landryl polnud venna armukadedusest aimugi, sest mis temasse puutub, siis polnud talle lihtsalt loomupärane millegi üle kadedust tunda. Kui Sylvinet tuli teda Priche’i vaatama, püüdis Landry teda lõbustada, näidates talle priskeid härgi, toredaid lehmi, kuulsusrikast lambakasvatust ja isa Caillaud’ renditalu rohket viljasaaki; Landry hindas ja austas seda kõike mitte kadedusest, vaid huvist, mida ta tundis maatöö, loomade kasvatamise ja kõigi nende asjade vastu, mida maaelu pakkuda võib. Ta rõõmustas, kui märavarss, keda ta aasale viis, oli puhas, ümarik ja läikiv, ning ta vihastas, kui väiksemgi töö oli tehtud lohakalt või kui mingi hea Jumala kingitus, mis võis elada ja vilja kanda, oli hooletusse või unarusse jäetud, justkui ära põlatud. Sylvinet vaatas seda kõike ükskõikselt pealt ja imestas, et ta vennale on südamelähedased asjad, mis talle üldse huvi ei paku. Ta umbusaldas kõike ja ütles Landryle:
“No kuidas sa küll võid neid lihavaid härgi armastada! Sa oled vist lõplikult unustanud meie väikesed, vilkad, lahked ja armsad pullikesed, kes kuulasid rohkem sinu kui isa sõna. Sa pole isegi küsinud, kuidas meie hea piimaandja elab! Vaene loom, ta vaatab mind nii kurva näoga, kui ma talle süüa viin, nagu mõistaks, et ma olen üksi, ilma vennata.”
“Ta on tõepoolest kena loom,” ütles Landry, “aga vaata ometi neid siin! Sa veel saad näha, kuidas nad lüpsavad! Sa pole eales korraga nii palju piima näinud!”
“Olgu pealegi,” vastas Sylvinet, “aga ma võin kihla vedada, et nii rammus at piima ja koort nad küll ei anna kui meie Mustik, sest Kaksikla rohi on parem kui see siin.”
“Pagana pihta!” ütles Landry, “ma usun, et isa vahetaks meeleldi isa Caillaud’ kõrge heina oma veeäärse kõrkjastiku vastu!”
“Päh!” vastas Sylvinet õlgu kehitades, “kõrkjastikus on palju ilusamaid puid kui teil siin ja meie hein võib ju hõre olla, aga ta on seevastu peenike ning heinaveo ajal on terve tee magusat lõhna täis.”
Nii vaidlesid nad tühja-tähja üle, ehkki Landry teadis, et enda oma on ikka parem, ja Sylvinet, kes tegelikult ei mõelnud ei enda ega teiste varale, põlgas ikkagi Priche’i jagu. Nende mõttetute sõnade taga seisis aga ühelt poolt üks, kellele meeldis töötada ja elada ükskõik kus ja kuidas, ja teiselt poolt teine, kes ei suutnud kuidagiviisi mõista, kuidas vend saab end üksi nii vabalt ja rahulikult tunda.
Kui Landry peremehe aias vennaga vesteldes seisma jäi, et lõigata poogitud puult mõni kuivanud oks või kiskuda välja juurvilja keskelt umbrohtu, pahandas Sylvinet, et Landry mõtleb aina korra ja teiste teenimise peale ega varitse nagu tema pisimatki ohet või sõna venna suust. Ehkki tal oli häbi välja näidata oma solvumist, ütles ta lahkumishetkedel sageli: “Nojah, sul on must juba villand, ma olen su ilmselt ära tüüdanud ja sa tahad minust kindlasti kiiresti lahti saada.”
Landry ei saanud nendest etteheidetest aru. Need kurvastasid teda ja ta tegi omakorda etteheiteid vennale, kes ei tahtnud ega suutnud end mõistetavaks teha.
Kui vaene laps oli kade iga vähimagi asja peale, mis Landryd huvitas, siis veelgi enam inimeste peale, kellesse Landry oli kiindunud. Ta ei talunud, et Landry sõbrustab ja naljatleb teiste Priche’i jõmpsikatega, ja kui Landry hoolitses väikese Solange’i eest, paitas või lõbustas teda, siis heitis ta vennale ette, et too oli unustanud oma väikese õe Nanette’i, kes tema ütlust mööda oli sada korda armsam, puhtam ja meeldivam kui too vastik plika.
Armukadedus muutis ta ebaõiglaseks, sest kui Landry tuli Kaksiklasse, näis talle jälle, et ta liialt palju tegeleb oma väikese õega. Sylvinet heitis talle ette, et ta mängib ainult õega, et tema seltsis ta igavleb ja et tal pole temast sooja ega külma.
Ta sõprus muutus vähehaaval juba nii nõudlikuks ja ta tuju nii kurvaks, et see hakkas Landryd piinama ja ta ei tahtnudki enam Sylvinet’d nii sageli näha. Teda väsitasid venna pidevad etteheited oma saatusega leppimise üle ning paistis, nagu oleks Sylvinet tahtnud tedagi kurvana näha. Landry sai temast aru ja püüdis vennale selgitada, et liialt suur sõprus võib mõnikord muutuda paheks. Sylvinet ei tahtnud sellest midagi kuulda ja pidas venna ütlust suureks julmuseks; nii hakkas ta aeg-ajalt vennaga mossitama ja nädalate kaupa Priche’i mitte ilmuma, surres ometi soovist sinna minna, aga ta oli selle enesele ära keelanud, ilmutades uhkust seal, kus see polnud üldse vajalik.
Üks sõnelus teise järel, pidevad vihastumised, ja nii juhtuski, et vaene Sylvinet, kes pööras halvaks ka kõige arukamad ja siiramad sõnad, mida Landry talle aru pähe panemiseks ütles, hakkas lõpuks tundma nii suurt viha ja vimma oma armastatud venna vastu, et ta ühel pühapäeval lahkus kodunt, et mitte veeta aega venna seltsis, kes alati oli tol päeval teda vaatama tulnud.
See lapselik õelus kurvastas Landryd väga.