• situatsiooni
• sõnumit
• suhtlemise ja käitumise vormi
• omavahelisi suhteid
Teades, et igaüks meist mõtleb isemoodi ja tõlgendab kõiki neid pilte erinevalt, peaks olema selge, et segaduste ja arusaamatuste tekkeks on rohkem võimalusi kui teineteisest arusaamiseks!
Igapäevasel suhtlemisel ei vaevu me seda tihtipeale mõistma. Vastupidi, me arvame küllalt sageli, et teised inimesed on meiega sarnased ja mõtlevad samuti nagu meie, käituvad nagu meie ja tahavad sedasama, mida meiegi. Nii me kõnelemegi iseenese loodud peegelpildile, mitte teistele inimestele. Pole vaja öeldagi, kuidas selline suhtumine moonutab sõnumi arusaadavust.
Me ei suuda kunagi vastu võtta kõiki meid ümbritsevaid signaale. Me selekteerime. Suur osa informatsiooni unustatakse lühikese aja jooksul. Osa informatsiooni säilib kauem. Seega on ka informatsiooni säilitamine selektiivne tegevus. Veelgi enam, sõnumite edastamine on samuti selektiivne: kui me informatsiooni edastame, ei tee me seda samal moel, kui info meieni jõudis. Me jätame sageli osa informatsiooni välja ja sama tihti lisame ka uut informatsiooni. Väga sageli muudame me ka informatsiooni esitamise järjekorda, põhjustades nii erinevusi struktuuris ja faktides.
Miks inimesed nii teevad? Me valime eri põhjustel oma signaalidest arusaamise süsteemi. Üks lihtsamaid ja tähtsamaid põhjusi selleks on asjaolu, et me ei suuda füüsiliselt ja vaimselt näha, kuulda ega tunda kõike, mida meile esitatakse. Seda on liiga palju. Enese kaitsmiseks hakkame me valima, toimides järgmiselt:
• me ei pane tähele signaale, mis meie jaoks tähendust ei oma, või mida me ei mõista – me jätame nad välja;
• osa signaale jätame me sinnapaika kohe pärast nende vastuvõtmist, kuna need ei tundu omavat tähtsust;
• ainult väga väike osa signaale registreeritakse enam-vähem teadlikult, neid märgates.
Me püüame aru saada maailmast eneste ümber ning meil on kalduvus säilitada üksnes informatsioon, mis aitab meil maailma mõista. Kõik, mis meie arvates selleks otstarbeks ei sobi, tõugatakse kusagile sügavamale.
Me oleme selektiivsed ka ülekandmisel, kuna me püüame edastada vaid sõnumeid, mida me mõistame. Info edastamiseks peame me kõigepealt “teadma”. Samuti kombineerime me seda teadmist või mõtlemist tunnetega, muutes informatsiooni seega positiivseks ehk meeldivaks või negatiivseks ehk ebameeldivaks. Seega esitame me informatsiooni sel moel tasakaalustatult, et tähtsamad asjad saavad rohkem ja vähemolulised detailid vähem kaalu.
Kõike eelnevat arvesse võttes saaksime siinjuures nüüd tõdeda, et tagasiside andmine polegi võimalik!? See tähendab, et me võime küll anda, aga kui palju sellest kohale jõuab, kuidas seda mõistetakse ja mida peale hakatakse, pole enam meie kontrollitav. Seega olulisem kui keskendumine tagasiside andmisele peaks olema keskendumine sellele, kuidas mõjutada tagasiside vastuvõtmist.
Meenutagem veel kord tagasiside definitsiooni: see on sisend süsteemi toimimise mõjustamiseks. Kas informatsioon enda (käitumise) kohta, mida inimene ei aktsepteeri, ongi üldse tagasiside?
Mina-pilt ja enesehinnang
“Peeglike, peeglike seina peal, kes on kõige ilusam tervel maal?” Peegel vastas: “Kuninganna, te kõigist kauneim siin maal.” Siis oli kuninganna rahul, sest ta teadis, et peegel räägib tõtt. (Vennad Grimmid, 1812).
Nii nagu kuri kuninganna selles tuntud muinasjutus, otsime me kinnitust ettekujutusele, mis meil endast kujunenud on. Meisse on kodeeritud vajadus säilitada oma mina-pilti. See, kuidas inimene ennast näeb ja teadvustab, mõjutab oluliselt tema käitumist, suhteid ja tundeid. Mina-pildi aluseks on elu jooksul kujunenud arvamus enese kohta, mida paljuski mõjutab varase lapsepõlve kogemus ja teiste inimeste reaktsioonid – tagasiside – meie olemisele ja teguviisidele. Teisisõnu, inimene hakkab nägema ennast nii, nagu arvab, et teised teda näevad. Mina-pilt on püsiv tänu kaitsemehhanismidele ja selle muutmine on sageli inimese jaoks keeruline ning emotsionaalselt valulik.
Mida adekvaatsem on inimese mina-pilt, seda kergem on elus teha õigeid valikuid, suhelda teistega, saavutada soovitut. Mina-pilt omakorda mõjutab enesehinnangut, sest annab meile võimaluse tegeleda asjadega, millega me enda juures rahul ei ole.
Paljud uurijad on tegelenud tagasiside ja mina-pildi ning enesehinnangu teemadega. Mõnede arusaamade kohaselt (nt Northcraft, Ashford 1990) lükkavad kõrge enesehinnanguga inimesed hõlpsasti tagasi tagasiside, mis ei ole vastavuses nende mina-pildiga ja aktsepteerivad seda, mis langeb kokku nende enesehinnanguga, olgu see siis positiivne või negatiivne. Ka ei taju kõrge enesehinnanguga inimesed negatiivset tagasisidet ähvardava või ebameeldivana. Madala enesehinnanguga inimesed, vastupidi, pigem aktsepteerivad negatiivset tagasisidet, sest see langeb kokku nende mina-pildiga, kuid samal ajal otsivad nad ise aktiivselt positiivset tagasisidet.
Samal ajal on uuringuid, mis väidavad, et kõik inimesed tahavad kaitsta oma enesehinnangut ja on seetõttu pigem avatud positiivsele kui negatiivsele tagasisidele (Swann jt 1989), ning et negatiivne tagasiside, kui see alandab enesehinnangut, toob endaga suure tõenäosusega kaasa negatiivse suhtumise töösse, töötulemuste halvenemise ja vahel ka läbipõlemise (Emmerik jt 2008).
Psühholoogilised kaitsed
Isiksuse kaitsmiseks mina-pilti ohustava tagasiside eest käivituvad inimeses kaitsemehhanismid. Need on automaatsed ja alateadlikud psühholoogilised protsessid, mis võimaldavad inimesel kohaneda olukorraga ennast psüühiliselt kahjustamata. Ühelt poolt hoiavad need kaitsemehhanismid inimesi tagasi tagasiside otsimisel ja teisalt takistavad saadud tagasiside aktsepteerimist.
Sageli kohatav nähtus on negatiivse tagasiside ratsionaliseerimine. Inimene seletab ära oma käitumise, leiab õigustusi, nii et kogu süü langeb temast eemale – teistele töökaaslastele, töötingimustele, töövahenditele vms.
Enesehinnanguga sobimatut negatiivset tagasisidet vahel eitatakse, peetakse ekslikuks: “See ei käi minu kohta. Ta ei tunne mind piisavalt, ta ei tea kõiki asjaolusid.” Eitamine on kaitsemehhanism, kus inimene ei tunnista ebameeldivaid reaalseid fakte. Nõnda ei teki emotsionaalset reageeringut ja ego ebastabiilsust.
Allasurumise, ka edasilükatud mõtlemiseks nimetatud kaitsemehhanismi rakendumisel hoidub inimene tahtlikult mõtlemast häirivatele tunnetele ja kogemustele ning suunab oma tähelepanu mõneks ajaks mujale, ohutumale pinnale. Scarlet O’Hara, Margaret Mitchelli “Tuulest viidud” kangelanna, tavatses pingelises olukorras öelda: “Ma mõtlen sellele homme.” Töötaja, kes on saanud kätte oma kirjaliku tagasiside-raporti ja lükkab selle kõrvale kinnitusega, et tal pole hetkel aega sellega tegeleda, võib olla allasurumise kui kaitsemehhanismi rakendumise näide.
“Kord Päitsik puskis Punikut” algab Jakob Tamme valm sündmusteahelast, mis lõppes kurvalt hoopis Kirjakule. See on kirjanduslik näide asendamisest. Negatiivset tagasisidet saanud inimene kannab oma ebameeldiva tunde üle teisele, enamasti vähem ohtlikule objektile. Näiteks töötaja, kes on solvunud oma ülemuse tagasiside peale, aga ei söanda seda välja näidata, hüppab turja oma alluvale, ilma et selleks erilist põhjust oleks.
Kaitsemehhanisme on kirjeldatud mitukümmend ja siin ei hakka me neid kõiki uurima. Ühele reageeringule tahan siiski erilist tähelepanu juhtida. See on huumor – emotsionaalset konflikti tekitanud stressori ja olukorra üle naljatlemine. Inimene viskab nalja, et kaitsta oma ego. Koomilisuse tajumine stressi tekitavas olukorras tõstab enesehinnangut ja vähendab pinget. Paraku võidakse sellest valesti aru saada.
Personalijuhina viibisin kord vestluse juures, kus ühe rahvusvahelise firma Balti piirkonna peadirektor tegi peapesu oma alluvale. Viimane vaikis, silmad maas, ja vaid naeratas kõveralt ja kramplikult. Juht oli sellest vestlusest väga häiritud ja kurtis mulle hiljem: “Ta ei võtnud mu juttu tõsiselt, mille üle ta muigas? Tema arvates oli see nali, jah?” Nii võib alateadlikult rakendunud kaitse veelgi raskendada inimeste omavahelist suhtlemist ja üksteisemõistmist.
Kaitseid