Selja taga istuja tüdruk näinud seda. Saanud aru, et see õige lugu ei ole. Võtnud nua, pannud tüdruku selja taha vöö alla, nii et tera pool välja poole olnud.
Natukese aja pärast karanud võeras tüdruk püsti ja tõmmanud ka teise enesega ühes jõe poole. Selja taga istuja tüdruk lõiganud aga nuaga kähku vöö katki. Nii ei saanud võeras tüdruk teist tüdrukut kaasa viia.
Võeras tüdruk hüpanud vette. Vesi löönud plahvatades üle pea kokku. Võeras kadunud nagu kala vette.
Nüüd alles saanud tüdrukud aru, et võeras keegi muu ei olnud kui näkk, kes teist tüdrukut ära tahtis uputada.
Sest saadik ei julgenud keegi sinna jõe kaldale käima minna.
25. Jänese tagaajaja
O. Hintzenberg Lehtsest.
Mees läinud ööse saeveske kõrvast üle silla. Näinud: jänes joosnud ta ees silda mööda edasi, tagasi. Ise ilus valge.
“Näe, möldril kodujänesed! Tarvis jänes kinni püüda!” mõtelnud mees.
Hakanud jänest püüdma. Jänes jooksnud tasakesi sinna, tänna, olnud üsna mehe ligidal. Kätte jänest mees siiski ei saanud.
Viimaks lipsatanud jänes alla saepuru kambrisse. Mees järele. Pannud imeks, et kambris nii valge. Püüdnud jänest, aga ei saa hästi kätte. Jänes pugenud saepurusse.
Mees tahtnud järele minna, kuid löönud pea vasta seina.
“Mis pagana näkk sa oled, et sind kätte ei saa!” pahandanud mees.
Sedamaid läinud saepuru kamber pimedaks. Mees ei näinud enam jala ettegi. Tõmmanud tikust tuld ülesse. Põrganud ehmatades tagasi. Just ta ees vulisenud vesi.
Oleks mees ilma näki nimetamata edasi astunud, oleks ta jõkke sattunud.
26. Tõld hoostega jõkke
O. Hintzenberg Lehtsest.
Mees läinud üle Valga jõe silla. Korraga kuulnud sõidu mürinat.
Vaadanud tagasi, näinud: tõld kolme halli hobusega sõitnud talle tuhat nelja järele.
Mees kupatanud hobusele piitsaga, et kitsast sillast üle saaks. Saanud üle silla, tõmmanud tee kõrva, et saksad mööda peaseksivad.
Oodanud, oodanud, ei saksu ühtigi.
Vaadanud tagasi näinud: hobused ja tõld sõitnud jõkke. Vesi vulisenud ja kohisenud tüki aega.
Jõest ei tulnud enam kedagi välja. Jõkke sõitjad saksad olnud näkid.
Kaarel Evartovi suust Lehtsest.
27. Hobune kallale kippumas
O. Hintzenberg Lehtsest.
Vana Oolu olnud jõe ääres heinamaal. Pugenud õhtu küüni magama, üsna üksipäini. Teised heinalised läinud koju.
Teistel õhtutel tulnud Oolul raske töö järele kohe uni peale, aga täna ei tulnud.
Korraga kuulnud: keegi hõiskab lähedal Härgamäel. Oolu mõtelnud: “Kes seal nii hilja veel piaks hõiskama! Vist mõni eksija! Tarvis vasta hõisata!”
Õisanud vasta.
Õisatud mäelt jällegi, kuid palju ligimalt kui enne.
Oolu vaadanud läbi küüni seina, kas kedagi näha. Õisanud uuesti. Näinud aga: hall hobune tulnud õisates küüni poole.
Oolu pugenud seda nähes hirmuga heintesse. Hobusel olnud inimese sarnane hele hääl. Hobune tulnud küüni juurde, noorsanud nii valjusti, et küüni seinad põrunud. Siis hakanud küüni palki närima. Just Oolu kohast.
Oolu lõdisenud heinte sees. Hobune jooksnud paar korda ümber küüni ja hüpanud siis jõkke nii mis summunud.
Oolu vaadanud läbi prao, kas hobune siia poole või teine poole kaldale läheb. Hobune kiigutanud ennast natukese aega vee peal ja läinud siis vee alla. Pole enam välja tulnudki.
Oolu ei saanud hirmu pärast enam magada, vaid aelenud homikuni heintes. Ei jäenud enam üksi ööseks heinamaale, kartnud alati näkki.
28. Kärdla näkk
J. Keller Kroonlinnast.
Enne käinud Kärdla jõest näkk välja. Väike lapse näol käinud lammaste juures. Ise kutsunud lambaid: “Ute, ute, ute!”
Kui lambad juurde tulnud, võtnud näkk ühe kinni, vedanud jõkke, uputanud ära.
Selle peale tulnud jälle teist lammast ära viima.
Ka inimesi viinud see näkk mitu korda jõkke ja uputanud ära.
A. Mihkelsoni suust Saaremaalt.
29. Rägavere näkk
D. Pruhl Metsikust.
Rägavere mõisa soos on suured turbla augud. Neis käivad töömehed palaval ajal vahel ujumas. Üks naesterahvas hoiatanud küll töömehi: “Et ärge minge sinna suurde auku ujuma, seal on näkki nähtud!” Töömehed ise näinud augu juures ka ise paari korda ilusa naesterahva. see kadunud ikka äkisti ära, ei tea, kuhu saanud.
Ühel pühapäeval läinud jälle neli meest sinna auku ujuma. Rääkinud ise minnes: “Seal augus piab näkk olema. Näkk on ju vaim; mis ta meile teeb! Hea oleks, kui teda näha saaksime!”
Ujutud tüki aega. Kolm meest tulnud veest välja, üks jäenud ujuma.
Äkisti hakanud ujuja kisendama: “Nüüd viib! Nüüd viib!”
Ujuja olnud kalda ääres. Teised võtnud mehe käest kinni, tahtnud kaldale tõmmata, aga ei jaksanud. Mees kippunud ikka kesk augu poole. Keegi vedanud nagu jalust.
Mehed hüüdnud appi. Mõned tulnud veel appi. Siis saadud mees suure vaevaga elavalt hauast välja.
Kaldal rääkinud mees: Ta näinud, ilus valges riides naesterahvas tulnud vee põhjast ta poole. Mees hakanud küll kaldale ujuma, aga juba võtnud naesterahvas ta jalust kinni ja vedanud põhja. Vaevalt jõudnud mees veel appi hüüda.
Peale selle läinud korra neli tüdrukut selle augu äärde. Vees olnud ilus noor naesterahvas; see kutsunud tüdrukuid ujuma. Üks 16 aastane tüdruk läinud vette. Nii pea kui aga vette saanud, vajunud kohe põhja.
Teised joosnud külasse abi otsima. Mindud küll suure seltsiga augu äärde, aga ei leitud midagi. Otsitud mõnda päeva tüdruku keha, aga ei leitud midagi. Siis oli selge, et näkk tüdruku kõige kehaga ära viis.
Sest ajast ei läinud keegi enam sinna ujuma.
Jüri Vingelbergi suust Metsikust.
30. Paarika järve näkk
J. A. Veltmann Kõost.
Ennemuiste läinud üks vanadlane mees Paarika järve taha metsa kõndima. Järve kaldale jõudes näinud ta üsna enese ligidal noore ilusa naesterahva ennast pesevat.
Vanamees jäenud pärani suga lugu imestlema. Mõtelnud: Kes see naesterahvas ometigi siin piaks olema? Jäenud salaja vaatama, kuhu see naesterahvas viimati läheb.
Ilus naesterahvas pesnud enese puhtaks, kuivatanud lumivalge linaga kuivaks, pannud riided selga, sugenud pea siledaks ja ehtinud ennast iga viisi.
Viimaks võtnud naesterahvas lina ja seebi, sirutanud käed edespidi ja lasknud nagu merelind, pea eel, otseti kaldalt järve vette. Vesi löönud vulisedes kahelt poolt kokku. Vanamees ei näinud enam midagi. Sai aga aru kätte, et naesterahvas keegi muu ei olnud kui järve näkk.
H. Lutsu suust.
31. Võrtsjärve näkk
H. Kosesson Tarvastust.
Vanal