Lapsed olnud väga ehmatanud. Ei julgenud paigastki liigutada.
Viimaks saanud näkk aru, et lapsed ei tule. Hakanud lapsi sõimama kõigesuguste roppude sõnadega. Selle peale hüpanud näkk kilgates järve, nii et sambla tükid taeva poole lennanud. Tüki aega kostnud veest veel laul, kuni viimaks kõik ära kadunud.
Lapsed joosnud hirmuga koju. Ei julgenud enam mitmel ajal sinna marjule minna.
Jüri Kelneri suust Merjast, 74 a. vana.
9. Näkk last nõudmas
H. Kosesson Tarvastust.
Tarvastu naene läinud korra oma väikse lapsega mööda Võrtsjärve äärt külasse. Käinud tüki maad ära.
Korraga kuulnud pilliroos nagu solinat. Naene hakanud sinna poole vaatama. Näinud: pilliroos pesnud ennast üks ilus naesterahvas.
Naist nähes jätnud peseja pesemise seisma ja hakanud naese peale vahtima. Naene ehmatanud ära, ei saanud esmalt sõnagi suust.
Näkk varsti naese käest küsima: “Anna see laps minule!”
Naene toibunud siis nii palju, et Jumala nime saanud appi hüüda.
Seda kuuldes kadunud näkk solinal vee alla ära. Ei enam näha midagi.
10. Mees näki eest põgenemas
D. Pruhl Metsikust.
Mees läinud hoost otsides jõe äärt mööda edasi. Korraga kuuleb väikse lapse nutu äält. Ei saa aru, kust poolt see nutu ääl tuleb.
Mees hakab sinna ja tänna vahtima ja kuulama. Nutu ääl kuulub aga korra siit, korra sealt.
Mees tüdis otsides ära, hakas jõe äärt mööda edasi minema.
Korraga näeb: jões kivi otsas istub valges riides naesterahvas ja sueb juuksid. Juuksed läigivad teisel tõuseva päeva käes nagu kuld.
Mees saab aru, et see näkk on. Katsub, et jõest eemale jõuab. Kardab, ehk näkk meelitab jõkke, uputab ära.
Mõni aeg peale upunud sinna jõkke üks mees ära.
Sohvi Pruhli suust Palmsist, 84 a. vana.
11. Laps nutmas
J. Prooses Orust.
Pere vanaisa läinud jõest vett tooma. Väljas olnud kange külm ilm.
Jõe ääres istunud väike laps ja nutnud.
Taat ütlema: “Lapsuke, miks sa nutad? Ons sull külm? Mine meile sooja! Vaata ette, et näkid siin sind jõkke ei tõmma!”
Nii pea kui taat näki nime nimetanud, kadunud laps nagu suits ära.
Sest saanud taat aru, et laps just näkk olnudki.
12. Kadunud näkk
D. Pruhl Metsikust.
Pihlaspää külast viidud vana surnuhoone Mustoja randa. Seal tehtud sest rannale võrgu ladu.
Korra läinud rannarahvas homiku vara merele, vara enne koitu. Neid olnud suur seltskond mehi.
Korraga näinud mehed: merelt tulnud hästi uhkes riides naesterahvas, tulnud randa, läinud lattu.
Mehed vaatama, mis naesterahvas seal teeb. Muist mehi jäenud lao ümber vahti pidama, teised jälle läinud tulega ladu läbi otsima.
Küll otsitud ja otsitud, aga mingisugust naesterahvast ei leitud.
Siis alles saadi aru, et merelt tulija uhke naesterahvas keegi muu ei olnud kui näkk.
Liisi Gutbachi suust Pihlaspää külast 60 a. vana.
13. Mees Üllikjärve ääres
D. Pruhl Metsikust.
Palmse Võsu küla juures oli enne järv. Enam kui 30 aasta eest kaevati sealt kraav merde ja lasti järv tühjaks. Nüüd on järve asemel põld ja heinamaa. Järve nimi oli Üllikjärv.
Ühel pühapäeva õhtul läinud vanasti üks mees Üllikjärve äärest hoost otsima. Otsinud, aga ei leidnud kusagiltki. Hooste kellasid polnud kuulda. Läinud ju pimedaks.
Mees mõtelnud: Nüüd ei maksa enam otsida, kellasid ei kuule ka. Puhkan õige natukese. Homiku valge ajal hakavad hobused sööma, siis kuulen kellasid, leian hobused üles.
Istunud suure männa alla maha, lasknud käsipuusakille, kuulanud, kas kuulub kusagilt hooste kellasid. Uni kippunud peale, mees jäenud tukkuma.
Korraga kuulnud ilusat pilli äält. Teinud silmad lahti, vaadanud järve peale. Eemalt paistnud üks luik. See tulnud ujudes mehe poole. Mees kuulnud ilusat naesterahva laulu järve poolt.
Mees hakanud paremini järve poole vaatama. Ei olnud luik, kes ta poole tuli, vaid ilus naesterahvas.
Mees kohe arvama, et see näkk on. Kartnud, et näkk ta oma seltsi meelitab. Vajutanud silmad kinni, aga ikka seisnud näki kuju ta silma ees. Ka laulu ääl kostnud ikka ta kõrvu.
Mees maas nagu alvatud, ei saa liigetki liigutada.
Ilus naesterahvas tulnud just ta ligi kalda äärde, vaadanud mehe peale, naeratanud armsasti. Siis hakanud jälle kesk järve poole tagasi minema.
Läinud tüki maad eemale. Siis tõusnud püsti. Püsti tõustes kuuldud suurt sulpsatust järve peal, nagu oleks suur kivi vette visatud.
Ilus naesterahvas olnud korraga kadunud. Seal, kus ta püsti tõusis, vahutanud järve vesi ja ajanud pullisid vee peale.
Päev tõusnud varsti selle peale. Mees tõusnud püsti, vaadanud: hobused seisnud üsna ta ligi mändade all. Ei kuulnud sugugi, mill hobused sinna tulnud. Vist olivad ju õhtu seal.
Sest saadik ei läinud mees enam ööse Üllikjärve äärde.
14. Tund on tulnud, meest on vaja
J. Vaine Tarvastust.
Üks herra sõitnud korra üle jõe.
Silla otsas heinamaal istunud näkk kivi otsas ja laulnud ühte viisi: “Tund on tulnud, meest on vaja!”
Herra lasknud hobusele piitsa anda ja sõitnud kärmesti edasi.
Natuke maad jõest eemale tulnud üks mees jookstes vasta, riided süles.
Herra küsinud, kuhu jooksja läheb.
See vastanud: “Ujuma!” Ja ruttanud ise jõe poole.
Herra lasknud kutsari mehe tagasi tuua ja tunni aega tõlla juures kinni pidada.
Siis lasknud mehe lahti ja käskinud ujuma minna.
Mehel ei olnud enam sugugi himu ujuma minna. Mees tänanud herrat südamest, et herra mehe upumise surmast peastnud.
15. Kära ja müra järvel
O. Hintzenberg Lehtsest.
Korra olnud Koonukõrve taat suurel järvel (Pruuna vallas) kalal. Õhtul hakanud vihma sadama.
Taat vedanud küna kaldale, pöörnud pool kummuli, teinud tule lõke ülesse ja paistnud ennast, ise küna serva all olles, tule paistel.
Küll olnud järve peal solistamist kuulda. Seal lauldud ja tantsitud, nii et vesi üsna laenetanud.
Viimaks tulnud keegi ja koputanud mitu korda küna põhja peale. Selle peale hüpanud koputaja ise jälle järve tagasi.
Nii kestnud müra kaua edasi. Vanamees aga uinunud magama.
Homikul hakanud uuesti kalu püüdma. Saanud nüüd nii palju, et enam ei jaksanud ühe korraga koju viiagi.
Kaarel Evartovi suust Lehtsest.
16. Kivi otsas istumas
J.