Thomas astus kõrvale ja toetus seinale, kui teised välujad ja Aris väikesest magamistoast väljusid. Vaikne aukartus levis üle terve rühma, kui kõik ükshaaval märkasid, et surnuid polnud enam. Thomas tundis aga taas tuimust, justkui ei suudaks teda enam miski üllatada.
„Sul on õigus,” ütles Minho Newtile. „Olime seal luku taga umbes mingi … kakskümmend minutit? Pole võimalik, et keegi oleks kõik need laibad nii kiiresti ära viinud. Pealegi on see koht seestpoolt lukus.”
„Rääkimata haisust,” lisas Thomas.
Minho noogutas.
„Noh, te kängid olete päris nutikad,” sõnas Frypan õhku nuuskides. „Aga vaadake ringi. Nad on läinud. Nii et mida te ka ei arva, mingil moel nad neist siiski vabanesid.”
Thomas ei tahtnud vaielda – ega sellest isegi rääkida. Laibad olid läinud. Nad olid veidramatki näinud.
„Hei,” sõnas Winston. „Need hullud ei karju ega kisenda enam.”
Thomas ajas end jalule ja kuulatas. Vaikus. „Ma arvasin, et neid pole lihtsalt Arise toast kuulda. Aga sul on õigus – nad on vait.”
Peagi tormasid kõik suurema magamistoa poole, mis jäi ühisruumi teise seina. Thomas järgnes, tundes suurt uudishimu. Ta tahtis vaadata akendest välja, sealset maailma. Enne, kui tölbid karjusid ja oma nägusid vastu trelle surusid, oli ta liiga hirmul, et korralikku pilti saada.
„Ei ole võimalik!” hüüatas Minho eestpoolt ja kadus siis pikema jututa tuppa.
Thomas märkas samas suunas liikudes, et iga poiss kõhkles hetkeks, põrnitsedes suurisilmi ukseava, ja astus siis edasi magamistuppa. Ta ootas, kui iga väluja ja Aris olid sisse astunud ning järgnes siis neile.
Ta tundis sama jahmatust, mida oli teiste poiste juures märganud. Tervikuna ei paistnud ruum varasemaga võrreldes kuigi erinev, kui välja arvata üks üüratu erinevus: eranditult iga akna ette oli laotud punastest tellistest müür, otse trellide taha, nii et sisse ei pääsenud valgusepoegagi. Ainus valgus tuli laepaneelidest.
„Isegi kui nad olid laipadega kiired,” arvas Newt, „olen ma üsna kindel, et neil polnud aega, et mingeid paganama telliskiviseinu laduda. Mis siin toimub?”
Thomas jälgis, kuidas Minho kõndis ühe akna juurde ja sirutas käe läbi trellide, surudes käe vastu punaseid kive. „Kõva,” ütles ta ja patsutas müüri.
„See ei tundu isegi värske,” pomises Thomas, astudes ühe akna juurde, et seda katsuda. Kõva ja jahe. „Segu on kuiv. Nad on meid kuidagi haneks tõmmanud, seep’ see ongi.”
„Haneks tõmmanud?” kordas Frypan. „Kuidas?”
Thomas kehitas õlgu, tundes tuimust naasmas ja soovides endiselt, et saaks Teresaga rääkida. „Ma ei tea. Kas mäletate kaljut? Hüppasime tühjusesse ja sattusime nähtamatusse auku. Kes teab, milleks need inimesed on võimelised.”
Järgmine pooltund möödus kui unes. Thomas uitas ringi nagu kõik teisedki, uurides telliskiviseinu, otsides märke muustki, mis võis teisiti olla. Neid oli mitu, üks kummalisem kui teine. Kõik välujate magamisruumi voodid olid üles tehtud ning polnud ühtki märki räpastest riietest, mida nad olid kandnud, enne kui eelmisel õhtul saadud pidžaamadesse pugesid. Kapid olid ümber tõstetud, kuigi erinevus oli vaevumärgatav ning mõned arvasid, et neid polnudki liigutatud. Nii või naa olid neile toodud puhtad riided ja jalanõud ning igale poisile uus digitaalne kell.
Kuid kõige suurem muutus – mille avastas Minho –, oli silt väljaspool tuba, kust nad Arise leidsid. „Teresa Agnes, rühm A, subjekt A1, reetur” oli asendatud järgmisega:
Aris Jones, rühm B, subjekt B1, partner
Kõik uurisid uut silti ja uitasid siis edasi, ent Thomas avastas end selle ees seismas, suutmata pilku ära tõmmata. Thomasele tundus, justkui oleks uus silt teinud kõik ametlikuks – Teresa oli temalt ära võetud ja asendatud Arisega. Mitte miski ei tundunud enam loogiline ega oluline. Ta läks tagasi poiste magamistuppa, leidis koiku, millel ta oli öö mööda saatnud – või vähemalt selle, millel oli enda arvates maganud – ja heitis pikali, asetades padja üle pea, justkui suudaks seeläbi kõik ära kaotada.
Mis Teresaga juhtus? Mis nendega juhtus? Kus nad olid? Mida nad pidid nüüd edasi tegema? Ja need tätoveeringud …
Pöörates pea ja seejärel kogu keha küljele, pigistas ta silmad kinni ja viis käed tugevasti kokku, tõmmates jalad üles, kuni lebas looteasendis. Seejärel, otsustanud seni üritada, kui kuuleb tüdrukult vastust, hüüdis ta mõttes.
Teresa?Paus. Teresa? Pikem paus. Teresa! Ta hüüdis seda vaimselt, kogu keha pingutusest pingesse tõmbumas. Teresa! Kus sa oled? Palun vasta! Miks sa ei ürita minuga ühendust võtta? Ter–
Kao välja mu peast!
Need sõnad plahvatasid Thomase peas, niivõrd elavad ja kummaliselt kuuldavad, et ta tundis silme taga ja kõrvus valu. Ta tõusis voodis istukile, seejärel püsti. See oli tema. See oli kindla peale tema.
Teresa?Ta surus mõlema käe kaks esimest sõrme oimukohtadele. Teresa?
Kes sa ka pole, kao mu suhkama peast välja!
Thomas taarus tagurpidi, kuni istus taas voodil. Ta sulges keskendudes silmad. Teresa, millest sa räägid? See olen mina, Thomas. Kus sa oled?
Ole vait!See oli tema, Thomas ei kahelnud selles hetkegi, ent tüdruku vaimne hääl oli täis hirmu ja viha. Ole lihtsalt vait! Ma ei tea, kes sa oled! Jäta mind rahule!
Aga, alustas Thomas, olles täielikus segaduses. Teresa, mis lahti?
Tüdruk vaikis hetke enne vastamist, justkui koguks mõtteid, ja kui ta viimaks uuesti sõna võttis, tunnetas Thomas tema juures vaat et häirivat rahu.
Jäta mind rahule või ma otsin su üles ja lõikan kõri läbi. Ma vannun.
Ja siis oli ta läinud. Hoolimata hoiatusest üritas Thomas teda uuesti hüüda, kuid temasse naasis samasugune tühjus nagu hommikulgi, tüdruku kohalolu täiesti kadunud.
Thomas vajus tagasi voodisse, midagi kohutavat kogu kehas leegitsemas. Ta mattis kähku näo patja ja nuttis esimest korda pärast Chucki surma. Ent sõna sildil tüdruku ukse taga – reetur – tuletas end muudkui meelde. Iga kord tõrjus ta selle peast.
Üllataval kombel ei tülitanud keegi teda ega küsinud, mis on lahti. Tema summutatud nuuksed hääbusid viimaks hooti häälekaks hingamiseks ning lõpuks jäi ta magama. Taas nägi Thomas und.
Nüüd on ta pisut vanem, arvatavasti seitsme-kaheksane. Väga ere valgus hõljub ta pea kohal nagu võluväel.
Inimesed veidrates rohelistes ülikondades ja naljakate prillidega muudkui piiluvad teda, näkku paistvat valgust ajuti varjates. Ta näeb nende silmi, aga ei midagi muud. Nende suud ja ninad on maskidega varjatud. Thomas on üheaegselt justkui tema ise tolles vanuses ja ometi, nagu ennegi, pealtvaataja. Aga ta tunneb poisi hirmu.
Inimesed vestlevad, hääled summutatud ja innutud. Mõned on mehed, teised naised, ent ta ei suuda millelgi ega kellelgi vahet teha.
Ta ei saa sellest kõigest suurt midagi aru.
Vaid pilguheidud. Vestluskatked. Kõik kohutavalt hirmutav.
„Peame tema ja tüdruku puhul sügavamale lõikama.”
„Kas nende ajud peavad sellele vastu?”
„Kas tead, see on nii imeline! Lahvatus on nende sisse juuritud.”
„Ta võib surra.”
„Või veelgi hullem. Ta võib ellu jääda.”
Ta