„Ei!” hüüatas Thomas. „Meil on kogu päev, et selle Arisega rääkida. Silt uksel ütles, et Teresa peaks olema kusagil – me peame ta leidma!”
Vastust ootamata suundus ta ühisruumi ukse poole, trügides poiste vahelt läbi. Lehk tabas teda, nagu talle oleks pähe valatud ämbritäis värsket virtsa. Pundunud ja lillad laibad rippusid nagu trofeed, mis jahimehed kuivama riputanud. Nende elutud silmad vahtisid Thomasele vastu.
Tuttav, öökima ajav iiveldus täitis ta kõhu ja vallandas okserefleksi. Sulgedes hetkeks silmad, sundis ta end rahunema. Seejärel asus ta otsima mingitki märki Teresast, keskendudes kõigest väest, et mitte vaadata surnud inimesi.
Aga siis tabas teda hirmuäratav mõte. Mis siis, kui ta …
Thomas jooksis mööda tuba, vaadates laipade nägusid. Ükski neist polnud Teresa. Ootamatu paanika asendus kergendusega ja ta keskendus hoopis ruumile.
Ühisruumi seinad olid nii tavalised, kui olla sai: valgeks võõbatud sile krohv, ei mingeid kaunistusi. Ja ka aknaid mitte. Ta kõndis kärmelt kogu ruumi läbi, lohistades vasakut kätt piki seina. Ta jõudis poiste magamistoa ukseni, möödus sellest ja saabus siis suure sissepääsuni, kustkaudu nad olid eelmisel päeval sisenenud. Tol hetkel oli sadanud paduvihma, mis näis nüüd võimatu, kui arvestada eredat päikest, mida ta oli näinud hullu mehe taga paistmas.
Sissepääsuks – või väljapääsuks – olid kaks suurt raudust, pinnad läikivhõbedased. Ja nagu Minho ütles, hiiglaslik kett, lülid jämedusega tervelt kaks ja pool sentimeetrit, oli veetud läbi uksekäepidemete ja pingule tõmmatud, kaks suurt tabalukku ahelat kindlalt paigas hoidmas. Thomas sirutas käe ja sakutas ketti, kontrollimaks selle tugevust. Metall tundus peos jahe ega andnud sugugi järele.
Ta eeldas, et kuuleb teiselt poolt tagumist – tölpe, kes üritavad sisse pääseda nagu magamistoa akende taga. Ent ruumis valitses vaikus. Ainsad hääled olid summutatud ja kostsid tubadest – tölpide kauged hüüatused ja karjed ning välujate vaikne vestlus.
Ärritunult jätkas Thomas oma ringkäiku piki seinu, kuni jõudis tagasi tuppa, kus pidanuks olema Teresa. Ei midagi, ei isegi mõnd praegu või pilu, mis vihjaks mõnele uksele. Suur tuba polnud isegi ruudukujuline, vaid suur ovaal, ümmargune ja nurkadeta.
Thomas oli täielikus hämmingus. Ta mõtles eelmisele õhtule, kui nad kõik seal istusid ja pitsat sõid, nälginud, nagu nad olid.
Usutavasti olid nad näinud teisigi uksi, kööki, midagigi. Aga mida enam ta sellele mõtles, mida enam ta üritas kujutleda, kuidas kõik oli välja näinud, seda hägusamaks pilt muutus. Tema peas lõi häirekell tööle – nende ajudega oli ennegi manipuleeritud. Kas see oli uuesti juhtunud? Kas nende mälestusi oli muudetud või kustutatud?
Ja mis oli juhtunud Teresaga?
Meeleheide tõi talle mõtte roomata üle põranda, et otsida luuki või midagi – mingitki vihjet sellest, mis juhtus. Aga ta ei suutnud veeta enam minutitki nende mädanevate kehade keskel. Järele jäi vaid uus poiss. Ta ohkas ja naasis väikesesse tuppa, kust nad olid poisi leidnud. Aris pidi teadma midagi, mis võiks aidata.
Täpselt nagu Newt käskis, olid ülemised narid alumiste küljest lahti haagitud ja toas seinte äärde paigutatud, nii jäi piisavalt ruumi, et üheksateist välujat ja Aris saaksid istuda ringis, nägudega üksteise poole.
Kui Minho märkas Thomast, patsutas ta tühjale kohale enda kõrval. „Ma ju ütlesin sulle, kutt. Istu ja räägime. Ootasime sind. Aga pane see suhkama uks nii kinni, kui vähegi saad – hais on hullem kui Gally haisvad lestad.”
Vastamata tõmbas Thomas ukse kinni, astus ligi ja võttis istet. Ta tahtis suruda pea käte vahele, ent ei teinud seda. Miski ei viidanud, et Teresat ähvardaks mingisugune oht. Toimumas oli midagi veidrat, ent selgitusi võis olla mustmiljon ning paljudki neist viitasid, et Teresaga on kõik korras.
Newt istus üks voodi paremal, nii ääres, et ulatus vaevu tagumikku madratsile toetama. „Olgu, hakkame selle paganama jutustamisega pihta, et jõuaksime põhiprobleemini – kuidas leida söögipoolist.”
Just nagu märguande peale tundis Thomas näpistavat nälga, kuulis kõhtu korisemas. See probleem polnud talle veel pähegi tulnud. Veega oli korras – neil olid vannitoad –, ent toidust polnud kusagil märkigi.
„Hästi,” ütles Minho. „Räägi, Aris. Räägi meile kõigest.”
Uus poiss istus teisel pool tuba täpselt Thomase vastas – kummalgi pool võõrast istuvad välujad olid nihkunud voodi kaugemasse äärde. Aris raputas pead. „Ei mingil juhul. Teie räägite enne.”
„Jah?” vastas Minho. „Kuidas oleks, kui peksaksime kordamööda su suhkast näost purtsu välja? Ja siis palume sul uuesti rääkida.”
„Minho,” sõnas Newt noomivalt. „Pole mingit põhjust –”
Minho näitas teravalt Arise poole. „Ole nüüd, kutt. Me ei saa kindlad olla, et see känk pole üks loojatest. Keegi MOOLO-Kist, siin meie järele nuhkimas. Tema võis olla see, kes need inimesed seal ära tappis – ta on ainus, keda me ei tunne, ja aknad ja uksed on lukus! Mul on kõrini, et ta käitub nii ülbelt, kuigi tema on üksi ja meid kakskümmend. Tema peaks esimesena rääkima.”
Thomas oigas sügaval sisimas. Ta teadis kindla peale, et poiss ei ava ennast eales, kui Minho ta ära hirmutab.
Newt ohkas ja vaatas Arise poole. „Tal on õigus. Lihtsalt räägi meile, mida sa selle all mõtlesid, kui ütlesid, et tulid paganama labürindist. Sealt põgenesime meie ja me pole ilmselgelt sind varem kohanud.”
Aris hõõrus silmi ja vastas siis Newti pilgule. „Olgu, kuulake. Mind toimetati hiiglaslikku labürinti, mida ümbritsesid üüratud kiviseinad – aga enne seda kustutati mu mälu. Ma ei mäletanud eelnevast elust midagi. Teadsin vaid oma nime. Elasin seal terve hulga tüdrukutega. Neid oli vast ligikaudu viiskümmend ja mina olin ainus poiss. Põgenesime mõne päeva eest – inimesed, kes meid aitasid, majutasid meid paar päeva ühes suures võimlas ja tõid mind eile siia –, aga keegi ei selgitanud midagi. Mis värk sellega on, et teie olite ka labürindis?”
Thomas vaevu kuulis Arise viimaseid sõnu, sest välujate üllatumine oli niivõrd häälekas. Tema ajus valitses segadus. Aris oli kirjeldanud oma läbielamisi sama lihtsalt ja kiirelt nagu rannaskäiku. Ent see tundus hullumeelne. Ja kui see oli tõde, siis lõi see nagu puuga pähe. Õnneks ütles keegi kõvasti välja täpselt selle, millega Thomas oma mõttes maadles.
„Oota,” alustas Newt. „Sa elasid suures labürindis, talus, kus seinad sulgusid igal öösel? Ainult sina ja mõned tosinad tüdrukuid? Kas seal olid mingid olendid, nimega painajad? Kas sina olid viimane, kes saabus? Ja kas kõik läksid selle peale paganama segi? Kas sa olid koomas, kui sinna saabusid? Kirjakesega, mis ütles, et sina oled viimane?”
„Õuu, õuu, õuu,” ütles Aris veel enne, kui Newt jõudis lõpetada. „Kuidas sa seda kõike tead? Kuidas …”
„See on sama suhkama eksperiment,” teatas Minho, varasem riiakus häälest kadunud. „Või sama … ükskõik mis. Aga nendel olid kõik tüdrukud ja üks poiss, meil olid kõik poisid ja üks tüdruk. MOOLOK ehitas arvatavasti kaks labürinti, tegi kaks testi!”
Thomas oli mõttes sellega juba leppinud. Ta suutis end viimaks koguda, et sõna võtta. Ta vaatas Arist. „Kas nad nimetasid sind vallapäästjaks?”
Aris noogutas, silmanähtavalt sama jahmunud kui kõik teised ses ruumis.
„Ja kas sa suutsid …” alustas Thomas, ent kõhkles. Ta tundis niigi iga kord, kui seda mainis, et tunnistab maailmale oma hullumeelsust. „Kas sa oskasid mõne tüdrukuga mõttejõul kõneleda? Nagu, noh, telepaatiliselt?”
Arise silmad läksid suureks ja põrnitsesid põhjalikult Thomast, justkui oleks Thomas osutanud süngele saladusele, mida mõistaks vaid keegi, kes seda jagab.
Kas sa kuuled mind?
Lause