„Oota,” hüüatas Frypan. „Kas ikka kindlalt tahame sinna minna? Võib-olla oli see uks põhjusega lukus.”
Thomas ei saanud parata, et nõustus; miski tundus olevat valesti.
Minho astus Newti kõrvale; ta heitis pilgu Frypanile ja silmitses siis Thomast. „Mida muud meil teha on? Istuda siin ja oodata, kuni nood marutajad sisse saavad? Olge nüüd.”
„Need friigid ei murra veel niipea akna trellidest läbi,” teatas Frypan. „Lihtsalt mõtleme hetke.”
„Mõtlemiseks pole aega,” vastas Minho. Ta lõi jalaga ja uks lendas pärani. Teisel pool paistis kõik hoopiski pimedam. „Pealegi, sa oleksid pidanud rääkima enne, kui luku ribadeks peksime, tohlapea. Nüüd on juba hilja.”
„Ma vihkan seda, kui sul õigus on,” pomises Frypan vaevukuuldavalt.
Thomas põrnitses avatud uksest mööda, tintmusta pimedusse. Ta tundis nüüdseks juba liigagi tuttavat pitsitavat teadmist, et miski pidi olema valesti, sest muidu oleksid neid päästnud inimesed neile juba ammu järgi tulnud. Aga Minhol ja Newtil oli õigus – nad pidid minema ja vastuseid otsima.
„Suhka küll,” ütles Minho. „Ma lähen esimesena.”
Vastust ootamata kõndis ta läbi ukseava, peaaegu hetkega pimedusse haihtudes. Newt heitis Thomasele kõhkleva pilgu ja järgnes siis. Millegipärast arvas Thomas, et tema peaks olema järgmine, nõnda astus ta edasi. Samm sammu järel lahkus ta magamistoast ja sisenes ühisruumi pimedusse, kätega enese ees kobades.
Selja tagant paistvast hägusast kumast polnud suurt kasu, et ruumi valgustada; sama hästi oleks ta võinud silmad kinni kõndida. Lisaks sellele tundis ta lõhna. Kohutavat lõhna.
Minho ahhetas eespool ja hüüdis siis tagumistele: „Ohoo, olge ettevaatlikud. Midagi … imelikku ripub laes.”
Thomas kuulis kerget kriginat või raginat, miski justkui kriiksus, nagu oleks Minho põrganud kokku madalal rippuva lühtriga, saates selle edasi-tagasi õõtsuma. Kusagilt paremalt kostis Newti oie, sellele järgnemas metalli põrandal lohistamise hääl.
„Laud,” teatas Newt. „Vaadake ette, lauad.”
Frypan võttis Thomase selja taga sõna. „Kas keegi mäletab, kus lülitid on?”
„Sinna ma suundungi,” vastas Newt. „Võin vanduda, et nägin neid siin kusagil.”
Thomas kõndis pimeduses kobades edasi. Tema silmad olid nüüdseks juba veidi harjunud; seal, kus enne oli olnud pimeduse sein, nägi ta nüüd varje. Ometi oli midagi mäda. Ta oli endiselt pisut segaduses, ent esemed näisid olevat valedes kohtades. Justkui –
„Iuu-uu-uu,” oigas Minho, võdistades vastikusest õlgu, justkui oleks ta purtsuhunnikusse astunud. Läbi toa kajas järjekordne kriiksumine.
Enne kui Thomas jõudis küsida, mis juhtus, põrkas ta ka ise millegagi kokku. Kõva. Kummalise kujuga. Riidest.
„Leidsin!” hüüdis Newt.
Kostsid mõned klõpsatused; seejärel lõi tuba äkitselt heledaks, võttes Thomasel hetkeks silmanägemise. Ta koperdas eemale esemest, millega oli kokku põrganud, hõõrudes samal ajal silmi, ent põrkas siis vastu järgmist jäika eset, pannes selle õõtsuma.
„Ooh!” hüüatas Minho.
Thomas kissitas; tema nägemine selgines. Ta sundis end vaatama enese ümber lahti rulluvat õudusstseeni.
Suures toas rippusid kõikjal laest inimesed – neid oli vähemalt tosinkond. Nad olid kaelapidi üles riputatud, nöörid keerdunud ja sööbinud lillasse, pundunud nahka. Jäigad kehad õõtsusid vaevumärgatavalt, kahvatud roosad keeled valgete huulte vahelt välja turritamas. Kõigil olid silmad lahti, ent pilgus kindel surm. Nähtavasti olid nad sedasi rippunud juba tunde. Nende riided ja mõned näodki tulid tuttavad ette.
Thomas langes põlvili.
Ta teadis neid surnud inimesi.
Nemad olidki välujad päästnud. Vaid päev tagasi.
4. PEATÜKK
Thomas üritas püsti tõustes surnukehi mitte vaadata. Ta pooleldi kõndis, pooleldi koperdas Newti juurde, kes oli endiselt lülitite juures, hirmunud pilk ekslemas toa laest rippuvate laipade vahel.
Minho ühines nendega vaikselt vandudes. Teised välujad astusid magamistoast välja ja karjatasid, kui mõistsid, mida näevad; Thomas kuulis, kuidas mõni neist oksendas, läkastades ja sülitades. Ta tundis selleks korraga isegi tahtmist, ent surus soovi alla. Mis oli juhtunud? Kuidas neilt küll kõik nii ruttu ära võeti? Tema kõht kiskus krampi, meeleheide ähvardas teda uppi lüüa.
Siis meenus Thomasele Teresa.
Teresa! hüüdis ta mõttes. Teresa! Uuesti ja uuesti, vaimselt kisendades, silmad kinni ja lõug krampis. Kus sa oled!
„Tommy,” ütles Newt, sirutades käe, et tal õlga pigistada. „Mis sul, paganama päralt, viga on?”
Thomas avas silmad, taibates, et on pikali, käed ümber kõhu. Ta ajas end aeglaselt sirgu, üritas sisemust närivat paanikat alla suruda. „Mida … mida sa ise arvad? Vaata ringi.”
„Jep, aga paistis, nagu sul oleks valus või midagi.”
„Kõik on korras – ma üritan lihtsalt Teresat mõttes kätte saada. Aga ei saa.” Thomasega polnud kõik korras. Ta vihkas, et pidi teistele meelde tuletama, kuidas nad suudavad Teresaga mõttejõul suhelda. Ja kui kõik need inimesed olid surnud … „Me peame teada saama, kuhu nad ta viisid,” prahvatas ta, haarates kähku millestki, mis mõtted mujale viiks. Ta vaatas kogu toa läbi, andes endast parima, et laipu eirata, ning otsis ust, mis viiks tüdruku tuppa. Teresa oli öelnud, et magab teisel pool ühisruumi.
Seal. Kollane uks vasklingiga.
„Tal on õigus,” ütles Minho teistele. „Hargnege, otsige ta üles!”
„Vist leidsin juba.” Thomas oli juba liikvel, üllatades iseennastki, et niivõrd kiiresti taas kainelt mõtelda suutis. Ta jooksis ukse poole, nügides laudu ja laipu. Tüdruk pidi seal olema, turvaliselt nagu nemadki. Uks oli kinni: hea märk. Arvatavasti lukus. Võib-olla magas Teresa sama sügavalt nagu temagi. Selle pärast ta oligi vaikne ega vastanud.
Thomas oli juba peaaegu ukse juures, kui talle meenus, et neil võib uksest sisse saamiseks midagi vaja minna. „Tooge keegi see tulekustuti!” hüüdis ta üle õla. Lehk ühisruumis oli õõvastav; ta öökis, tõmmates sügavalt hinge.
„Winston, mine too,” käsutas Minho poisi selja taga.
Thomas jõudis esimesena ukse juurde ja katsus linki. See ei andnud järele, oli lukus. Seejärel märkas ta väikest plastekraani, mis rippus paremal pool seinal, läbimõõduga ligikaudu kaksteist sentimeetrit. Kitsasse avasse oli pistetud paberileht, millele olid trükitud sõnad.
Teresa Agnes. Rühm A, subjekt A1.
Reetur.
Kummalisel kombel jäi Thomasele enim silma Teresa perekonnanimi. Või vähemalt see, mis tundus seda olevat. Agnes. Ta ei teadnud, miks, aga see üllatas teda. Teresa Agnes. Nendes lünklikes teadmistes ajaloost, mis tema vähestes mälestustes keerlesid, ei esinenud sellist nime. Temale oli pandud nimi Thomas Edisoni, suure leiutaja järgi. Aga Teresa Agnes? Temast polnud Thomas eales kuulnud.
Loomulikult olid kõigi nende nimed pigem nali kui midagi muud, pigem ükskõikne viis loojatele – MOOLOKile või kes neile seda ka teinud polnud –, kuidas distantseerida end tõelistest inimestest, kelle nad olid röövinud tõelistelt emadelt ja isadelt. Thomas ei jõudnud oodata, kuni jõuab kätte päev, mil ta saab teada oma pärisnime, selle, mis mõlgub ta vanemate meeltes, kes nad ka polnud. Kus nad ka polnud.
Hägusad mälestused, mis olid Thomasele muutumise jooksul meenunud olid,