Loren torkis kinganinaga kilekotte. Ainus, mis teda kleitide juures ei rahuldanud, oli see, et enamik neist tuli tagastada. Üsna suured rahad, mis ta ridamaja eest maksis, pani nahka tema rahad. Seetõttu ei suutnudki krediitkaart välja kannatada tema ostukirge.
“Loren,” Sarah hääl oli madal ja kaastundlik, “sa oled muutunud. Ma ei tunne sind Chicagost naasmise ajast ära. Mis seal juhtus?”
“Chicagos oli lõbus,” muigas Loren, jättes küsimusele vastamata, “nii tore oleks jälle kõike näha.”
Tõsi, tunded ei olnud ühetähenduslikud.
Loren rõõmustas, et ta on viimane vaba inimene oma sõbrannade hulgas. Tal oli hea meel oma kolledžisõprade üle, kes istusid lapsed põlvedel. Siiski ei suutnud ta tagasi hoida küsimust – millal tuleb tema aeg? Millal on tema koos oma isikliku mehega? Aga laps kätel?
“Ütle, miks sa arvad end emale sarnanevat,” küsis Sarah vastust ootamata.
Loren vaatas mõne sekundi kohvitilka oma tassis, seejärel tõstis pilgu sõbrannale.
“Ta näeb seda, mida tahab ning läheb selle järele. Tal on ükskõik, kas see on arukas või mitte.”
“Ei ole tõsi!”
Sarah hüüe rääkis rohkem tema headusest, kui võimest olla reaalne, kui jutt on tema sõpradest.
“See on tõsi. Ma üürin ridamaja, mida ma endale tegelikult lubada ei või.”
Loren otsustas, et selline ülestunnistus on parem, kui tunnistada magamist mehega, keda ta oma elus ilmselt enam ei kohta.
“Ostan pidevalt kleite, sest tahan osta, olgugi, et mul neid vaja ei ole.”
Loren vaatas jälle kilekotte oma jalgade juures.
“Kui asi on rahas,” alustas Sarah, “mul on pisut kõrvale pandud ja ma olen õnnetu, kui …”
“Ei, ei,” keeldus Loren otsustavalt.
Oma sõpradelt raha võtta, see oli tema isa hobi. Ta magab parem pargipingil kui võtab Sarahlt sentigi …
“Ma pean otsima üürniku, kes poole minu ridamajast üüriks. Kui tead kedagi, kellel on seda vaja, saada ta minu juurde.”
Sarah laskus mõtlikul ilmel tooli seljatoele.
“Võib öelda, et tean üht inimest. Probleem on selles, et ta on meesterahvas.”
Loren suutis vaevu naeratust alla suruda. Kes veel kui Sarah muretseb selliste asjade pärast.
“Mind see küll ei häiri, ma üürisin korterit, kui me kolledžis õppisime.”
“Ma ei tea, kas ta jääb kauaks Saint-Louisi, kuid ta otsib korterit.”
Sarah naeratas.
“Arvan, et te sobite teineteisega hästi.”
“Tean ma seda noormeest?” ärkas Lorenis uudishimu.
“Ta ei ole siit,” selgitas Sarah, “võtsin ta hiljuti tööle oma eelseisva turnee läbiviimiseks Euroopas.”
“On ta sümpaatne?” Küsimus paiskus välja enne, kui Loren selle kohatust taipas.
“Minu arvates on ta köitev,” vastas Sarah, “kuid ma ei ole kunagi olnud ükskõikne tumedate juuste ja pruunide silmade vastu.”
Loren naeratas. Sarah mees Sol sobis selle kirjeldusega. Täpselt nagu Alexki.
Alexi kuju kerkis Loreni silme ette, kuigi juba nädal oli möödunud sellest ajast, kui nad paar tundi koos veetsid.
Loren ärkas keset ööd ja unistas mehest. Isegi praegu mehest mõeldes lahvatas temas iha.
Loren surus tahtejõuga kõik rõhuvad mälestused tahaplaanile. Kui korterinaabriks saab mees, peab esimeseks reegliks olema absoluutne isiklike suhete puudumine, muidu ei tule midagi välja.
“Tead sa seda noormeest hästi?” küsis Loren, “ma pean silmas seda, et ei taha hirmust väriseda, kuna elan Rappija-Jackiga ühe katuse all.”
“See noormees ei ole kindlasti Rappija-Jack,” itsitas Sarah, “ja Tom Alwares ja tema endine tööandja ei suuda teda ära kiita. Sellepärast otsustasin temaga töövestluse läbi viia. Pean tunnistama, ta jättis hea mulje. Peale selle läbis ta ka Soli katsed.”
Sarah silmadesse tekkis unistav ilme. Nii oli alati, kui ta mehe nime suhu võttis. Ta oli juba peaegu kolm aastat olnud abielus endise salapolitsei agendiga. Sol valvas oma naist ja pisitütart usinusega, mis talle politseinikukarjääri jooksul oli tekkinud. Kui juba tema noormehe heaks kiitis, saab temast hea korterinaaber.
“Ta otsib kellega koos korterit üürida? Järsku ta tahab omaette elamist,” küsis Loren.
“Minu arvates eelistab ta paarilist, kellega koos korter üürida,” ütles Sarah tassi suu juurde tõstes, “asi on ilmselt rahas.”
“Sa maksad talle vähe?” narritas Loren sõbrannat.
“Minu mänedžer arvab, et maksan talle väga palju,” naeris Sarah, “kuid tal on väga kõrge kvalifikatsioon.”
“Miks siis küsimus rahas on?”
“Ma ei tea,” kehitas Sarah õlgu, “me ei tunne huvi tema eraelu vastu. Mõningad tema poolt öeldud fraasid panid mind järeldama, et ta sente loeb. Mulle tundus see imelik, sest ta on väga stiilselt riides ja riided on ostetud kallitest poodidest.”
“Tundub, et noormees on minu maitse,” mõtles Loren.
Kuna mees kavatses tema katuse all elama hakata, siis peavad nad kindlasti sõbrad olema.
Oli meeldiv teada, et neil on midagi ühist, näiteks armastus ilusate riiete vastu.
“Millal ma temaga kohtuda saan, mis sa arvad?”
“Kas või praegu kohe,” ütles Sarah silmi suureks ajades ja tervituseks kätt tõstes.
“Praegu?”
“Ta sisenes just praegu kohvituppa.”
Loren pööras end toolil ja tema süda jäi seisma nähes nende laua poole tulevat pikakasvulist ja laiaõlgset meest.
“Alex,” ohkas ta, tundes ootamatut peapööritust.
3. peatükk
LOREN NÄGI KOHE mehe pilgus üllatuse sähvatust. Peale Sarahile saadetud laia naeratust heitis mees ootava pilgu Lorenile.
“Milline üllatus,” Sarah näitas žestiga tühjale toolile laua ääres, “ehk ühinete meiega?”
“Hea meelega.”
Alex heitis Lorenile küsiva pilgu ja istus toolile. Tema väljanägemine oli luksuslik. Kreemluust nööpidega särk rõhutas tema päevitust ja selle foonil tundusid tema tumepruunid silmad veel tumedamad. Pruunid püksid olid õmmeldud hea rätsepa juures. Loren võis küll eksida, kuid tema meelest maksis mehe püksirihmgi rohkem, kui tema ostetud kleidid kokku.
Taastades mälus koosveedetud ööd, veenis Loren end selles, et mees ei saanud olla nii ilus, kui ta kujutluses. Ta arvas, et see oli hoopiski hiline tund, süütunne ja stress, mis mähkisid tema mälestused romantilisse uttu.
Alexi näojooned olid skulptori poolt tahutud, nina aristokraatlikult sirge, tugev otsaesine ja täiuslikult voolitud huuled. Päikeses pleekinud tumeruuged juuksed sädelesid kohvikus maheda läikega.
Konservatiivne lühike soeng ei varjanud tihedate laineliste juuste tihedust. Tundus, nagu oleksidki nad loodud Loreni sõrmedele, et uuesti läbi nende tihniku tungida nagu tol ööl.
“Alex, see on minu hea sõbranna Loren Carley,” esitles teda Sarah, “Loren, Alex Gabrille, minu Euroopa turnee kuraator.”
Loren