Nad tantsisid kolm tantsu, mille järel Loren vabandas ja hüvasti jättis. Ta tundis, et kauemaks jääda oleks olnud ohtlik.
Loren väljus suurest tantsusaalist, läks läbi hotelli liftide juurde, püüdes end koguda. Tundus, et pulmad äratasid temas imelisi tundeid. Armujanu … iha …
Sarah Michaels, üks tema sõbrannadest, kes samuti Saint-Louisist oli siia sõitnud, laulis laval õrnu armulaule. Need võib-olla äratasidki neid tundeid, mida Loren harilikult endasse peitis. Lisaks veel tuldi pulma kahekesi – kõik peale tema.
Loren ohkas ja sirutas käe liftinupu poole.
“Lubage mind,” kõlas tuttav madal hääl.
Loren tõstis pea ja ajas imestusest silmad pärani.
“Alex!”
“Teil on samuti ööseks tuba tellitud?”
“Peatun teises hotellis.”
Lifti uks avanes. Mees palus käega Lorenil siseneda ning järgnes siis talle.
“Mul tuli pähe mõte, et oleks väga meeldiv teid ukseni saata.”
Loren tusatses. Võib-olla tantsu ajal naeris ta natuke rohkem. Ta jõi ju ainult paar klaasikest veini ja tundis end täiesti kainena. Ja tasakaalukana.
“Ma jõuan edukalt ise ka oma toa ukseni. Ma ei vaja saatjat.”
“Ma ei väitnudki, et teil seda vaja on,” Alex vaatas teda kelmikalt, “see on lihtsalt minu lõbuks.”
Kuigi Lorenile meeldis mehega vestelda ja temaga olla, siis kahtles ta selle idee headuses. Miks teda siis ukseni saata?
“Uskuge, ma ei hammusta!”
Mehe naeratus oli nii nakkav ja Loren ei suutnud jätta kaasa mängimata. Lifti uks sulgus ja Loren vajutas oma korruse nuppu.
“Võin ma selles kindel olla?”
“Kui ma hammustaks,” mees astus Lorenile sammu lähemale, “oleksin teie küljest juba tantsu ajal tükikese hammustanud.”
Sõnagi lausumata astus ta Lorenile veelgi ligemale. Mehe sõrmed tungisid läbi Loreni kuklal oleva siidja juuksemassi. Neiu hingamine peatus ja pilkude kohtudes peatus aeg.
Mehe silmades peegeldus leek, mis neiu soontes põles.
“Ma tahan teid teie toani saata,” kordas mees.
Loren ohkas sügavalt ja raputas pead. Ta ei usaldanud meest eriti. Veel vähem usaldas ta ennast.
“Te mõjute …”
“Vastupandamatult?”
“Minu arust sobib siia rohkem sõna “järjekindlalt”.”
Lifti uks avanes soovitud korrusel. Loren astus mööda sametvaipa oma toa poole. Alex tuli samuti liftist välja. Uks tema järel sulgus.
“Igaühel on oma puudused,” ütles mees naeratades.
“Ma ei ole kunagi impulsiivne olnud,” märkis Loren.
Mees võttis Loreni käe ja hakkas peopessa midagi joonistama.
“Ma jätan järele, kui te palute …”
Nende puudutuste tagajärjel oli Lorenil raske hingata ja veel raskem mõtelda.
“Ma ei ole kindel …”
“Ehk aitab see teil otsustada?”
Alex tõstis neiu lõua ja surus oma suu tema huulte vastu. Mehe huuled olid soojad ja tundlikud, oli tunda mehelikku lõhna. Hilisõhtuks oli tema põskedele tekkinud habemehärmatis, mis õrnalt neiu põski kriimustas ja veres lõõmavat soovituld õhutas. Süda lõi raskelt ja kiiresti. Mees tõstis pea ja nende pilgud kohtusid.
Mehe silmad tumenesid kirest.
Loren hingas aeglaselt sisse. Ta janunes mehe järele. See ei allunud loogikale. Neiu teadis täpselt, et tunne on õige ja aus. See oli peamine.
Nüüd tuli otsustada, kas usaldada oma instinkte …
See oli see, mis tal üle jäi …
Mobiilihelin tõi Loreni käesolevasse aega tagasi. Sekundiks tundis ta end petetuna, nagu oleks helin midagi väga tähtsat ära rikkunud …
Seejärel meenus talle, et öösel koos Alexiga ei seganud neid keegi. Nad olid üksi terves maailmas.
Mitte keegi ei seganud neid selle pika öö jooksul.
2. peatükk
LOREN VAATAS SAINT-LOUISI moodsa kohvipoe külastajaid. Ta tahtis väga teada, kas keegi veel elab sellises hingelises kaoses nagu tema?
“Minu elu väljub iseenesest kontrolli alt,” kaebas ta sõbranna Sarah Michailile.
“Ära ainult ütle, et Nostradamus lubas oma mantoo sel nädalal väljamüügile panna.”
Sarah võttis lonksukese kohvi, millele ta soodavett peale jõi ja siis oma ideaalse kujuga kulme kergitas ning huviga, kui mitte ärevusega sõbrannat vaadates.
“Kuidas ma sooviksin, et see asi nii oleks,” ohkas Loren jälle, “kahjuks on kõik hoopis tõsisem.”
Sarah näol vilksatas imestus.
“Mis juhtus, Loren?”
Loren kahtles. Ei ole sobiv moment ja õigeid sõnu ka ei leia. Liigutavate laulude esitaja oli tema sõbranna ja ta oli kõlbelisuse ema. Kahtlemata pettub Sarah temas, kui kuuleb … Aga teisest küljest on Sarah ainus, kes saab aidata Loreni segaste tunnete mõistmisel.
Jumal näeb, et vanematega sellisel puhul arvestada ei saa. Vanematele ei saa loota. Ema nõuande järgi tuleb noormees unustada. Häda oli selles, et Loren ei suutnud teda kuidagi unustada. Koosveedetud tunnid ei taha ununeda. Kuidas mees ta lennujaama viis, kuidas nad hüvasti jätsid …
“Loren?” Sarah püüdis teda naeratusega julgustada.
Loren libistas sõrmega mööda lauaplaati ja püüdis näole muretut ilmet manada.
“Tegid sa midagi valesti ja ise teadsid seda? Teadsid ja läksid sammugi aeglustamata selle poole?”
Sarah näole tekkis imelik ilme. Kohe vastamise asemel võttis Sarah lonksukese soodavett ning tema pilk oli suunatud kaugustesse. Peale pikka vaikimist ta noogutas.
“Ma ei vaja detaile,” Loren nihkus ettepoole, toetades küünarnukid lauale, “mis see ka poleks, oleksid sa seda võimalusel nõus kordama?”
“Sel ajal ma mõtlesin, et see on õigustatud,” selgitas Sarah, “ma olin noor. Praegu ma ei arva, et valesti käitusin.”
Loren ei teadnud, milline patt sõbranna hinge rõhub. Teades Sarah kirge õigesti käituda, oli ta kindel, et sõbranna ei ole midagi halba teinud. Ühe öö armastus see olla ei saanud. Ikkagi on meeldiv teada, et Sarah mõistab: inimene võib teelt kõrvale sattuda, ükskõik kui sirge see ka poleks.
“Ma tegin hiljuti midagi.”
Loren vehkis käega, nagu tahaks udu laiali ajada.
“Ma teadsin sel momendil, et käitun valesti, kuid ma ei peatunud ikkagi ja viisin alustatu lõpule.”
“Ja praegu kahetsed?”
Sarah hääletoonis oli mõistev hellus. Ta kummardus üle laua ja surus Loreni kätt.
“Ühel või teisel juhul teeme tegusid, mille üle me uhkust tunda ei saa ja hiljem kahetseme tehtut.”
Loren surus alla oiet – Sarah ei mõistnud teda.
Teda ei piinanud mitte kaastunne, vaid hoopis kaastunde puudumine.
“Probleem on selles, et ma ei kannata tehtu pärast,” algas Loren uuesti, “peaksin, aga ei kannata. Kõige hullem on see, et kui mul