1. peatükk
“MIS MEHED NEED pulmas olid?” küsis Clarisse apla uudishimuga.
Ema hammustas tükikese torti ja kummardas ootuses pea.
Loren surus alla sügava ohke. Miks tema ema ei suuda mõista, et kõik tema ümber ei keerle meeste ümber? Clarisse viis see endast välja, et tema juba peaegu kolmekümneaastane tütar ei ole veel mehele läinud. Lorenil ei ole plaanis oma elu ükskõik kellega siduda. Teda ei huvitanud ka abielu raha pärast, mis ema jaoks oli unistuste tipp.
Loren unistas muinasjutulisest romaanist. Ta vajab meest, keda nähes põlved nõrgaks muutuvad ning kes hakkab teda armastama loogikale allumatu kirega. Nad elavad kaua ja õnnelikult nagu muinasjutus.
“Tead, nad ei kutsunudki mehi,” katkestas Loren loiult pikaleveninud pausi, teades, et ema ootab vastust.
Clarisse vaatas kahtlevalt tütrele ja hakkas siis itsitama.
“Loomulikult olid seal mehed. Chicagos on palju mehi. Ma tahaksin ainult teada, kas sina kellegagi tutvusid?”
“Tantsisin mitme mehega,” vastas Loren võimalikult ausalt.
Osa õhtust oli ta tõepoolest lobisenud ja tantsinud vanade kolledžiaegsete sõpradega, kuid üksikasjadesse ta ei pea laskuma.
“Kellele sa seal silma heitsid?”
Loren võttis lonksukese Guatemala kohvi. Ta lootis, et ema ta tulipunaseks muutuvaid põski ei märka. Seal oli tõepoolest üks meesterahvas …
“Mis ta nimi on?”
“Kelle?”
Loren hammustas tükikese juustuküpsist. Kõige rohkem maailmas tahtis ta peale sööki jalga lasta.
“Meest, kelle pärast sa punastasid,” ei andnud Clarisse alla, “olen kindel, et tal on köitev välimus.”
“Köitev välimus?”
Alexi kuju kerkis neiu silme ette. Köitev välimus … sellega ei ole kõik öeldud. Lorenile olid alati meeldinud tumedate juustega mehed. Alexi tumedates silmades olid peidus rohelised ja kuldsed sädemed. Oma meeter kaheksakümnese kasvu juures oli mees proportsionaalselt pikk ning ei meenutanud majakat. Sihvakas muskliline keha ja laiad õlad täiendasid mehelikku kuju. Selle mehe kõrval tunneb iga naine end õrna ja hapra ning uskumatult soovituna.
“Ta on ilus,” katkestas Loren äraootava vaikimise, “kuid see ei oma mingit tähtsust, sest ma ei näe teda enam kunagi.”
See oli ühe öö seks. Loren ei hellitanud lootusi.
“Sa oled kogu aeg pessimist olnud.”
Clarisse matsutas huuli.
“Realist,” parandas tütar.
“Kui sinu isaga sulle midagi oleme õpetanud, siis on see kangekaelsus. Kui on soov, tuleb ka tulemus,” teatas Clarisse kahtluseta.
“Ema, ta on Chicagos!”
Loren ei mõistnud isegi, miks ta seda ebameeldivat jutuajamist jätkab.
“Isegi kui ma tahaksin temaga uuesti kohtuda, ei ole mul selleks võimalust.”
“Pulmas olid ju ka tema sõbrad.”
Clarisse kummardus huvitatult ettepoole.
“Kolledžis üüris ta koos Tom Alwaresega korterit,” kehitas Loren õlgu, “see on kõik, mida tean.”
Loomulikult ei olnud see kõik, mida ta teadis. See oli vaid see, mida ta emale rääkida sai. Clarisse ei pea hoopiski teadma, kuidas Alex alasti välja näeb või mida ta armatsedes prantsuse keeles räägib.
“Tom Alwares,” Clarisse kulmud said ninajuurel kokku, “miks see mulle tuttav on?”
Loren ohkas. Tom elas mõned aastad Saint-Louisis ja Clarisse kohtus temaga päris mitu korda. Siiski ei olnud mees naisega nii palju suhelnud, et ta vaevata meelde tuleks.
“Ta on reklaamiagent ja töötab Christie Worneriga.”
“Ah! Muidugi,” naeratas Clarisse, meenutades populaarset energilist kõnemeest.
“Sa pead Christiele helistama … või Davidile. Olen kindel, et nad aitavad sul tema jälgi leida.”
“Pole oluline.”
Seekord ei viitsinud Loren isegi vastuargumente esitada. Neli aastat oli tal plaanis olnud David Wornerile mehele minna. Siis aga sõitis mees Las Vegasesse nädalalõppu veetma ja abiellus seal oma kooliaegse sõbrannaga. Loren oli ammu mõlemale andestanud ja praegusel ajal peeti neid sõpradeks. Kõige vähem tahtis ta, et Christie ja David teda haletseksid. Noh, et ta on juba nii meeleheitel, et ajab mehe jälgi, kes temalt isegi telefoninumbrit ei küsinud. Ehk oli ta eelmisel nädalavahetusel valesti käitunud, kuid rumal ta ei ole.
“Kuidas see salapärane meesterahvas elatist teenib?” jätkas ema küsitlust.
Loren hammustas järjekordse tüki torti, tundes kummalist rahuldustunnet. Ta kujutas endale ette, kuidas ema entusiasm kaob kuuldes töötust Alexist.
Erutus Clarisse silmis oli juba peaegu kustunud, kuid siiski süttisid veel mõned lootusesädemed.
“Loodan, et ta on rikas inimene!”
Loren naeratas kuivalt ja raputas pead. Alex viis ta lennujaama kaheksa-aastase Buickiga.
“Seikleja,” Clarisse raputas samuti pead, “need hulguvad igal pool. Selle noormehe pärast ma küll ühtki hetke und ei kaota. Peale selle on ta vist abielus ka.”
“Ta ei ole abielus,” vaidles Loren vastu. Ta uskus alati, et abielutõotus on püha. Seda sellepärast, et ta kontrollis sõrmuse olemasolu siis, kui mees teda tantsima kutsus. Kui mees teda hotellituppa saatis, esitas ta selle kohta otsese küsimuse.
“Ärgu see sind kurvastagu,” ema võttis lonksukese kohvi, “enamik sümpaatseid mehi on abielus, see on fakt.”
“Ta ei ole abielus,” turtsatas Loren enesekontrolli unustades, “kui ta oleks abielus, siis ma ei oleks temaga olnud.”
“Sa olid temaga?”
Clarisse jättis koore segamise kohvis ja kergitas oma suurepärast kaarjat kulmu.
“Oli sul midagi selle mehega?”
Loreni põsed hakkasid punetama, kuid ta võttis kogu oma jõu kokku, et oma kiretut ilmet säilitada.
“Jumal küll, ei. Me tantsisime paar korda.”
Ehkki Loren end kuigi heaks näitlejaks ei pidanud, saatis teda seekord edu. Ema näole langes kahtluse vari.
“Ja oligi kõik?”
“Mida,” Loren tõstis häält, “arvad, et oleksin selle noormehega pidanud magama?”
Ema kergitas pisut õlga.
“Tahan, et sa nädalalõppe meeldivalt veedaksid. Isegi kui see sisaldaks intriigi kauni noormehega. Mis selles halba on? Mina selles probleemi ei näe.”
Isegi kui see sisaldaks intriigi kauni noormehega. Mis selles halba on?
Loren surus huuled kokku ja pöördus ridamaja juurde viivale teele. Tema heidab endale ette oma uljast käitumist, aga ema ei näe selles midagi laiduväärset.
Muidugi, seda oligi oodata. Ei ole midagi üllatavat. Ema elas alati ühe päeva korraga, tänases päevas, tehes alati seda, mis talle parajasti meeldis. Lorenile oli selline elufilosoofia vastik selle nädalavahetuseni, mil ta puutus kokku sooviga, mis praegugi veel punastama paneb. Tuli välja, et tutvumine meesterahvaga on küllaltki lihtne. Üks pilk üle tantsijate peade … see oligi kõik, mis selleks vaja …
Loren naeratas pisut, kui ta naljatleva toosti saatel pokaali tõstis. Ta oli meest juba varem märganud. Esimene kord siis, kui ta vestles ebameeldivalt naerva blondiiniga, teine kord vestles mees Joana Alwaresiga.
Mees huvitas teda, kuid Loren ei uskunud, et mees teda märkab. Hiljem, õhtul, uuris Loren tantsusaali ja avastas, et mees ei pööra temalt silmi. Lorenil jooksid sipelgad mööda selga, kui mees tühja pokaali kelneri kandikule asetas ja tema poole sammus.
Mõne sekundi pärast oli mees tema kõrval.
“Kas te tantsite?”
Seda