Kogu esimese suve jooksinseetõttu pesudega pidevalt oma lapsepõlvekodu, Renni talu vahet ning vedasin kõik oma vanemate juurde pessu. Viisteist kilomeetrit sinna ja tagasi, mõne tunni pärast puhastele pesudele samamoodi järele. Seetõttu oskan praegu väga hinnata seda, et mu oma puhtad pesud tulevad välja oma majas asuvast pesumasinast. Eks näis, kauaks seda luksust jätkub.
Ahjaa, vanemate vahet jooksin siiski autoga, olgem ausad.
Neljapäev 1. november 2012
Praeguseks peame endale lõpuks tunnistama, et keskkütet me selleks talveks valmis ei saa. Ajaliselt ja rahaliselt ei jõua.
Pärast Maria sündi selle aasta augustis on elu peaaegu samamoodi edasi läinud ning kolmanda lapse lisandumine väga eriliselt tunda ei andnud. Tundus, et jõuame ikka kõike. Kolmelapselisus annab tunda aga hunnikuks kogunevate väikeste asjadena. Näiteks kodust välja saamine võtab veidi rohkem aega ja kui seda teha mitu korda päevas, siis ongi päev jälle tihedalt täidetud. Pesu tuleb tihedamini pesta. Söötmisele kulub aega. Kõik igapäevased tegemised on pikemad, kuna vahepeal tuleb ühte või teist last rahustada või lõbustada, keelata või käskida.
Ma olen kogu aeg paberil plaane teinud, sest see aitab kiiretel aegadel mõistuse selge hoida ja kõik tehtud saada ning rahulikel aegadel veidigi motiveerida ja midagigi tehtud saada. Rahulikel aegadel kipub ju nii olema, et kuna kiiret pole, siis jäävad kõik asjad tegemata.
Nii olen ka oma kirjatööde reastamise kõrval kogu aeg taluja ehitustöid reastanud. Ikka, et oleks silme ees ja et ei tunduks nii saavutamatu. Kui suured ülesanded väikesteks lahti tõmmata, kaob pinge hulga väiksemaks, sest ettevõtmine muutub reaalseks.
Sellegipoolest on minu plaanide puuduseks ebareaalsus. Ükskõik, kui reaalselt ma püüan aja ja rahadega plaanides arvestada, ikka läheb kõigele rohkem. Nii ongi üheks õppimiskohaks parem planeerimine, reaalsem ülesannete reastamine igas valdkonnas. Või siis mitte – kui teaks, kui palju aega-raha-vaeva tegelikult kulub, äkki ei alustakski… Kuigi suureks plaanesegavaks faktoriks on lapsed oma ealiste iseärasustega (ehk lapse normaalkäitumisega) ning seda ootamatuste jada ei saa ühessegi plaani sisse kirjutada.
Maria on algusest saadik väga hästi maganud, kuid sellegi poolest on ka öö kolme lapsega midagi muud, kui kahe lapsega. Maria tahab öösel mitu korda süüa ning kui poisid ka mõlemad korragi mingil põhjusel ärkavad, tundubki hommikuks, et terve öö on magamata.
Peale selle olemegi nüüd olukorras, et ees seisab järjekordne hirmutav talv. Esimesel ehk 2010. aasta suvel, kui me majas veel ei elanud, planeerisime kõik korraga valmis saada. Teisel, seeselatud ehk 2012. aasta suvel plaanisime keskküttegi valmis saada, sest esimene kodus elatud talv oli karm.
Pidevalt oli väga külm ja kütmiseks oli meil vaid ahi ja pliit. Köök oli nii külm, et seda me ei kasutanud, seega käisin sealt vaid jooksuga läbi, kui tegin süüa või panin puid pliidi alla. Ahju kütsime mitu korda päevas ja hommikuks oli ikka toas 13 kraadi. Õhtuks saime sisse maksimaalselt 21 kraadi… mida hommikuks enam polnud.
Vedasin päevas majja umbes 10 sületäit puid, mis sel päeval ka ära kulusid.
2012. aasta veebruaris olin ise ka tõbine. Mõtlesin külmetamise vastu teed teha. Loogiline mõttekäik viis aga selleni, et külmetamise vastu tuleks teed teha 10-kraadise temperatuuriga köögis, seejärel hiljem minna esikus asuvasse miinus 20-kraadisesse WCsse. Otsustasin pigem 19-kraadises elutoas edasi külmetada ning sooja teega seonduvad lisakülmetamised ära jätta.
Tol ajal 4-aastane Mathias oli pidevalt nohus ja köhas. Mis on normaalne, sest oli tõsiselt külm. Esimesel talvel pagesime mitu korda kõige külmematel aegadel paariks päevaks Ertsmale minu vanemate juurde, sest me ei saanud oma maja soojaks. Nii kuluski terve talv võitlusele külmaga. Terve elukorralduse märksõnad olid külm ja soojasaamine.
2012. aasta suvel suutsime investeerida õhksoojuspumpa. Kuigi ma võitlesin selle vastu pikalt, sest tahtsin talu võimalikult autentselt taastada, ei suutnud me ühtegi teist kiiret ja soodsat lahendust välja mõelda.
See masin sai paigaldatud kööki, nii muutus teisel kodus-elatud talvel köök samuti kasutuskõlblikuks.
Keskkütte ehitamine jääb meie siinseks kolmandaks suveks, arvasime. Põrandate valamisel sai torud veetud vannitoa ning köögi kraanikausi ümbruse alla, seega nendesse aladesse tuleb varsti põrandaküte.
Kui põrandaküte tundub olevat midagi luksuslikku, siis esimesel suvel oli mõte köögi ja vannitoa kasutamisestki luksuslik.
Esimesel suvel meil majas vett ei olnud. Juunikuu alguses sai valmis uus puurkaev, kuid see tähendas vaid seda, et me ei pidanud enam pudelite ja kanistritega kaugemalt vett kaasa tooma, vaid saime seda nüüd maja tagant. Kahe-poolese Mathiase ning neljakuuse Joosepi kõrvalt tuli kõigeks tarviliseks veekeetjaga vett soojendada – nõudepesuks, vannitamiseks, lihtsamaks riietepesuks.
Mathias (2,5a) naudib vannimõnusid koduõuel
(suvi 2011)
2011. aasta suvi oli soe, seega said poisid õues vannis käia ning me ei pidanud elutoas veega mängima. Kuna elasime niigi vaid kahes toas ning toad olid pungil mööblit ja asju täis, siis vannitamine ei tulnud seal väga kõne alla. Jahedamatel päevadel sai beebivann siiski keset elutuba-köök-garderoob-kontorit vett täis veetud ning lapsed ilmastikuolude tõttu pesemata ei jäänud.
Kui algul oli kogu see mäkerdamine romantiline, siis mõne kuu päras jõudis kohale, et vee puudumine tekitab pidevalt väga palju ajakulu ning lisatööd. Mõne kuu jooksul ei jõudnudki me väga midagi muud teha kui elementaarne igapäevane elamine.
Laste pidevad tõbitsemised on osaliselt kindlasti pingete väljaelamise koht. Lapsed on väga head indikaatorid ja püüavad õhust kinni kõik, mis nende ümber toimub. Ja kõik need tegemata asjad tekitavad kindlasti meis pingeid, isegi kui me püüame lastele seda mitte näidata. Eks sellepärast on ka lasteaeda läinud lapsed pidevalt haiged, kuna neil tuleb uue ja mittesobiva (palju-palju lapsi!) olukorraga harjuda, kui samal ajal tahaks kallis kodus olla.
Suve keskel tellisime vee- ja kanalisatsioonisüsteemi paigalduse, sest kogu see toruderägastik tuli õigesti paika saada. Sellist asja pole küll vaja ise nikerdada ning pärast leida, et must või puhas vesi jookseb valesse kohta. Nii saime mõne kuu pärast vee majja sisse ka. Külma loomulikult. Ja äravoolu ka.
Oi, kui õnnelik ma olin, et ei pidanud nüüd kogu solgivett ämbritega õue vedama. Rääkimata sellest, et külm vesi tuli ka köögikraanist ühe liigutusega, mitte ei pidanud kanistritega maja taha jooksma.
Esimesel koduselatud ehk 2011. aasta suvel sai kogu köögi põrand üles võetud. Esialgne plaan ja mõte muutus ning endisesse köögitagusesse tuppa tuli meie magamistoa asemel vannituba. Ehituse käigus sai köögi vahesein korraks maha võetud. Hiljem ei raatsinud kumbki meist Herlendiga kööki enam väikeseks teha. Nii jäigi köök peaaegu vana rehetoa suuruseks ehk 56-ruuduseks. Sellest on ära lõigatud ainult 12 ruudu suurune vannitoa osa.
Vannitoa ja köögi põrandate ehitus algas vanade laudade väljaviskamisega. Seejärel tuli kaevuda läbi poolemeetrise mulla- ja savikihi. Herlend käis selle kõige kõrvalt tööl ja mina askeldasin meie pisikestega, seega püüdsime sellisteks lihttöödeks abitööjõudu leida. Herlend palkas Libatsest kordamööda paari kohalikku töötut meest, kuid need olid labida otsas suht õnnetud juba pooletunnise töö järel. Nii kaevasimegi Herlendiga kahekesi vannitoa-aluse tühjaks ning minu isa aitas köögipõranda-aluse välja vedada.
Seejärel palkasime ühe targema ehitusmehe põrandalaake paika panema. Sellele järgnes köögis kergkruus ning vill, vannitoas betoon ja plaatimine. Betoneeritud sai ka köögipliidi ümbrus ning kraanikausi-esine. Viimase alla läksid ka põrandakütte torud.
Tänu soojale novembrile sai vannitoa-WC põrandat valada