Kui me 2010. aasta jaanuarikuus seda maja vaatamas käisime, oli lumi selline, et autoga õue ei saanudki. Kuigi see asub umbes 300 meetri kaugusel Tallinn-Pärnu maanteest, mis on pidevalt lumevaba, oli tee taluni tuisusesse meetrikõrgusesse lumme mattunud.
Talumajade müügikuulutuste lappamine oli minu jaoks aastaid regulaarne tegevus olnud. 2010. aasta suvel pidasime pikalt läbirääkimisi ühe Libatse lähedal asuva maja ostmiseks, kuid lõpuks ei suutnud omanik meie tungivast soovist hoolimata meile konkreetset pakkumist teha. Kuuse talu oli aga üle hulga aja esimene maja, mis kohe silma ja südamesse jäi. Järgmisel päeval leppisime kiirelt maakleriga kohtumise aja kokku ning paar päeva hiljem tulime maja vaatama. Ilm oli tuisune.
Peale mõningast võitlust lumega jõudsime õue ning leitud aarde ülevaatamine võis alata. Esimesena tuli mööduda eterniidist kõrvalhoonest – „Selle võtame varsti maha või kukub see ise kokku!“ – oli Herlendiga meie ühine otsus. Maja poole veidi vildakalt seisis veranda kõrval umbes neljakümneaastane hõbekuusk – „Selle võtame maha!“ – kõlas jällegi ühisotsus. Peale maakleri pikka pusimist ja võitlust ukselukuga saime sisse. Kööki sisse astudes vaatas meile vastu vildakas ahi – „Selle lõhume maha!“ – noogutasime taaskord Herlendiga teineteisele. Ja nii meie mahavõttev ringkäik jätkus.
„Ideaalne!“ teatasime majast väljudes maaklerile ning andsime talle loa notari juures aeg kokku leppida.
Lepingu sõlmimise kuupäevaks sai 2. veebruar. Esiteks on see meie mõlema vanaisade surma-aastapäev. Teisalt aga on kuidagi väga sümboolne uut eluetappi alustada Tartu rahu sõlmimise aastapäeval. Küünlapäeval. Rahvakalendri naistepühal.
Mõned päevad hiljem avanes veel üks uks uude koju. Nimelt sain teada, et minu noorsooromaan „Lõpupidu“ jõudis konkursil äramärgitud teoste hulka ning läheb avaldamisele. Head asjad käivad ikka mitmekaupa!
Lõpupidu on minu esimene kaante vahele saanud teos. Sellel oli suur vastutus mu edasise käekäigu ees – jätsin oma tuleviku kirjanikuna selle konkursi otsustada. Otsustasin, et kui Lõpupidu saab mingi koha, siis kirjutan edasi, kui mitte, siis enam ei kirjuta.
Lõpupidu on teemade mõttes klassikaline noortekas: suhted, kool, perekond, armastus, valu, pettumised, sõbrad… Ja alguski ehk klassikaline, et väikse maakooli viimasesse klassi tuleb kaks uut poissi, kes toovad seisvasse vette muudatusi ja elu. Loodetavasti aga pole lõppkogemus mu teosest klassikaline. Tahan loota, et teose peategelane on veidi iseseisvam ja targem kui enamiku noortekate peategelased. Aga las see jääb lugeja otsustada, kas nii ka on.
Teine selle raamatu oluline roll on minu esimene sissetulek kirjutatu eest. Raamatu honorar on umbes ühe kuu palk, nii et selle eest saaks majja osta näiteks ühe talve puud. Mitte ühe maja, nagu selle töömahu eest suurte keelte kirjanikele tasutakse…
Herlend ja Mathias (1,5a) naudivad esimest suve Kuuse talus
(2010a)
„Miks te sellise maja ostsite?“ küsisid sugulased, kellele särasilmil oma ostu hiljem näitasime. „Mida te selles leidsite?“
„Mitte midagi!“ oli aus vastus, millele järgnesid segaduses pilgud. „Siin ei olnud mitte midagi! Me saame kõike ise teha-luua-otsustada-lammutada-ehitada! Me saame siia luua oma kodu, mitte elada kellegi teise loodud küprokist majas või korteris.“
Peale majaostu hakkasime tihedalt oma uuel kodul külas käima. Rookisime lund ja… rookisime lund. Ega 2010. aasta sugusel ülilumisel talvel muud teha ei olnudki. Mingil hetkel taipasime, et teeäärses majas, kus keegi veel ei ela, ei tasu ka teerada nii puhtana hoida. Eriti kuna ukselukk läks peale ostu katki ja see tuli üldse eemaldada. Seega ei käinud välisuks enam kinni.
Kõik oli ootel – me ei teadnud, mis meid kevadel lume alt välja sulades tervitab. Ja mida võime leida põrandate alt, seinte vahelt. Ja see kõik oli põnev. Teadsime vaid eelmise omaniku jutust, et majas on toimivad ahjud ning kaev on köögi akna all, vesi tuleb sealt ise kätte saada. Seega ootas töörohke suvi!
Oma ostu üle olime jätkuvalt ülimalt õnnelikud.
Aprillikuus korraldasime konkursi „Staarsulane Kuuse talus“ ehk siis pidasime talguvormis Herlendi sünnipäeva. Mehed vedasid vanast lauda osast sõnnikut välja. Mina püüdsin maja otsa jäävat traditsioonilist laudaosa päästa ja seletasin, et sinna tuleb ka nüüd laut. Kui vaheseinad ise maha kukkuma hakkasid, andsin alla. Nii tegid mehed kogu endise laudaosa seest puhtaks.
Naistega riisusime õue, mis oli pigem heinamaa. Viimased omanikud elasid ise Tallinnas ja käisid Kuuse talus vaid jõudumööda suvitamas. Nad omasid seda maja üldse paar aastat ja mingil hetkel hakkasid lahutama. Seega ei kantud siis ka majagi eest enam väga hoolt. Nii me saimegi väikesest õuest suure kuhja kuluheina, mida ma aia taga põletasin.
Tuli on minu jaoks alati midagi erilist olnud. Puhastav ja laadiv. Selle tulega põles loodetavasti ka siin majas aastaid võimutsenud lagunevate perede karma. Teeme nii, et meie perega nüüd selle maja ajalugu jätkub teisiti, kui see seni on olnud. Meestevaba maja seisust muutis tegelikult juba meie pere sissekolimine, sest juba laste enamuse poiss-kooslus toob kaasa palju aktiivset meesenergiat.
Maja eest saagisid mehed maha ülekasvanud heki ning õuest mõned poolsurnud õuna- ning kreegipuud. Viimaseid jätkub ümber aia tänagi küll ja veel.
Paarikuune pisike koerakutsikas Rotsu ja peaaegu poolteiseaastane Mathias tatsasid neil isa Herlendi sünnipäevatalgutel võidu mööda õuet ja aitasid jõudumööda kõiki – näiteks lehekuhjade ümberajamisega.
Ma olin alati endale tahtnud räämas elamist, mida korda tegema hakata. Seega iga hoolitsemata nurgatagune oli sel ajal veel puhas rõõm. Ja kui see kaos mõne hetke pärast oli korda tehtud, oli õnn saavutatu üle veel suurem.
Talgupäev lõppes toas pika laua taga talgusuppi süües.
Kuna meil oli kindel plaan sügisel oma koju sisse kolida, said järgmisteks töödeks rivistatud toasoe ja vesi.
Mathias (1,5a) aitab väidetavast puurkaevust vett pumbata
Esimeste soojemate ilmadega võttis Herlend südameasjaks vesi tuppa saada. Hakati vana kaevu puhastama. Lihtsamate vahenditega ei tulnud sellest midagi välja, nii toodi kohale korralik kompressor ja muud võimsamad vahendid. Ainuke, mis ei muutunud, oli kaev – väidetavalt töötavast kaevust tuli ainult mudasegust sodi! Puhastamise protseduur iseenesest oli päris naljakas, kui aegaajalt kaevust nagu vulkaanist muda välja purskas.
Pika tööpäeva lõpuks olime Herlendiga üks pettunum kui teine.
Selle variandiga polnud me arvestanud.
Maakler ja endine omanik väitsid ju kindlalt, et kaev on meil olemas, tuleb vesi lihtsalt tuppa tuua. Samuti seisis see kirjas meile atesteeritud maakleri poolt tehtud maja hindamisaktis, mille järgi tehingul maja hindki paika pandi.
Päeva lõpuks oli selge, et see vee lihtne sissetoomine tähendab oma raha eest uue puurkaevu tegemist. Teadsin, et kui Mathiase eest saadav vanemahüvitis lõppeb, siis endine personalijuhi ametikoht mind enam ei oota. Esiteks juba seetõttu, et neil päevil teatasime Mathiasele hea uudise – ta saab endale varsti väikese õe või venna. See aga tähendas mitmekuulist rahaauku. Ühe inimese palgast uut puurkaevu ei tee.
„Küll me midagi välja mõtleme!“ otsustasime ja liikusime järgmise teema juurde. Sissekolimise mõte muutus hägusemaks, kuid mõte peagi juba kahe väikese lapsega veeta majas elamisest tundus ikkagi veel päris reaalne.
Kevadel hakkasime ka tube kütma. Tõime Herlendi vanavanemate juurest Märjamaalt puid, sest talvel majaomanikeks saanutena puudus