Varsti tõime järgmise autokärutäie puid juurde. Köögis olev pliit toimis.
Hoolimata kõigest ettearvamatust olin ikkagi kogu aeg kindel, et saame esimesel sügisel kohe sisse kolida. Maikuu lõpus saigi otsa minu vanemahüvitis Mathiase eest ning sain pidulikult kätte ka koondamisotsuse eelmisest töökohast. Samal ajal ootasin Joosepit, tegin magistritööd ning magistriõppe viimaseid eksameid.
Võtsin ennast kohe töötuna arvele ning suve lõpupoole hakkasin töötu abiraha saama. Töölepingu lõpetamisel sain töökohast ühe kuupalga suuruse hüvitise, seega suurt rahalist auku ei tulnudki. Arved ja laenud olid makstud ning toit laual.
Uue puurkaevu tegemiseks aga oli vaja summat, mis on minu ja Herlendi kahe kuu sissetulekud kokku. Talu enda eest läks igal kuul kodulaenu katteks niigi juba 1/4 Herlendi kuupalgast. Minu omast autoliising. Auto kütus, toit, korteri kommunaalid… ja oligi raha jagatud. Talus toimiva tuulutusega (ehk tuult läbi laskvate) akende vahetamiseks oli vaja veel üks minu kuupalk.
Terve suve käisime hoolega maja ümbert muru niitmas. Üks oma maja omamise põhjus on see, et võid segamatult ja piiramatult muru niita. Mõnus!
Suure ehitamiseni aga me tookord ei jõudnudki. Raha ei olnud. Peale selle oli 2010. aasta suvi tohutult palav ning raseduse esimeses pooles oli mul piisavalt paha, et mitte väga palju jahedast korterist välja ronida. Mina ei lõpetanud küll unistamist, kuid tuli leppida, et väikese lapsega ning talvel sündiva beebiga ilma veeta, vaid osaliselt köetavasse majja kolida pole mõtet. Ees ootas järjekordne masendav talv korteris.
Septembrikuus olin jälle töövõimelisem. Vedasime õuele veidi mulda, mis sai laiali riisutud ning kohati veidi muruseemet sisse pandud. Tulevikus tuleb terve muru korda teha, kuid sellel pole mõtet, enne kui majaehitus on lõppenud, otsustasime. Muidu tallatakse kogu uus muru jälle ära.
Herlend alustas koos venna ja isaga töid endises laudaosas – põrand valati alla ning seina karkass pandi püsti. Sinna tuleb saun! Maja otsa jääb puukuur.
Kevadel talgute käigus maha võetud lumemarjahekk oli suve jooksul tagasi kasvanud, õitsenud ja mürgised marjad külge kasvatanud. Peaaegu kahese Mathiase jaoks olid valged marjad ahvatlus, seega veetsin tükk aega oma elust, et põõsa küljest marju ära korjata ning minema visata.
Sügisel hakkas Mathias aegajalt Pärnu-Jaagupis lasteaias käima ning kõhubeebi ka muudkui kasvas. Korterielu ei olnud tore, kuid muud valikut ei olnud.
Kutsikas Rotsu oli kõige rohkem hädas – me võtsime ta kevadel teadmisega, et kolime varsti oma majja, aga nüüd tuli temalgi terve talv korteris elada. Pidevalt võitlesime kutsika haukumisega, sest Rotsul oli vaja häält tõsta ikka siis, kui laps magas. Väike küll, aga koer ju! Iga kord talu juures käies jooksis ta autost välja pääsedes pidurdamatult mitu ringi, enne kui veidi rahunes.
Vastupidiselt oletustele saabus uus jõud kõige tegemiseks koos Joosepi sünniga. Ta jõudis meie juurde 4. veebruaril 2011. aastal. Kui raseduse lõpu ajal kulus meil perekondliku aeg lihtsalt elamisele-olemisele, siis peale Joosepi sündi hakkasime uuesti majas tegutsema. Peale selle sai paar päeva pärast Joosepi sündi positiivse vastuse minu töötutele mõeldud ettevõtluse alustamise toetuse taotlus ning samal ajal ilmus lõpuks mu noorteromaan „Lõpupidu“.
Herlend remontis korraga talus elutuba ning ehitas küülikupuure. Viimased said valmis esimesena. Nii kolisidki ettevõtlustoetuse eest ostetud küülikud Kuuse talusse esimesena ning 15.mail 2011 kolisime meie neile järele. Mathias oli selleks ajaks peaaegu 3,5-aastane ning Joosep 3-kuune. Elasime maja otsas olevas kahes toas. Ühest sai magamistuba, teisest elutuba-köök-kontor-garderoob. Üksteist küülikut elas maja teises otsas, tulevases puukuuris.
Iga küülikukasvataja on vähemalt korra elus seletanud, mis on küüliku ja jänese vahe. Lihtsaim seletus on, et jänesed elavad metsas, küülikud kodus. Nii on tegemist kahe erineva loomaliigiga. Kui naha alla pugeda, siis küülikul on 22 ja jänesel 24 kromosoomipaari. Neil on erinev kehaehitus. Küülik on uruloom ning tema pojad sünnivad paljalt, pesast ronivad välja umbes 2-nädalaselt. Jänesepojad on aga varsti peale sündi võimelised ringi silkama.
Ja asjad hakkasid liikuma. Meid ei oodanud ees mingi täiusliku remondiga kodu. Vesi puudus. Elekter kõikus. Aknad lasid tuult läbi. Me kolisime sisse selleks, et remont ja oma elu hakkaksid käsikäes liikuma. Ei tahtnud enam oodata seda õndsat päeva, „millal ükskord oma koju kolime…“
Ootaks vist siiani!
Esmaspäev 29. oktoober 2012
Esmaspäev on meil kõige kiirem nädalapäev – poistel on pärast lasteaeda muusikakoolis eelkooliealiste tunnid, minul laulukoor. Sel aastal on detsembrikuus plaanis mitu jõulukontserti, seega harjutame hoolega.
Praegu aga pesumasin töötab. Mõne tunni pärast on järjekordne mõnusalt lõhnav laar puhast pesu nööridel kuivamas.
Kõlab tavalisena?
Esimest korda saime oma kodus pesu pesta aasta ja paar kuud pärast sissekolimist. Meil ei olnud selleks elektrit. Tänapäevases Eestis! Asi, mille peale tõesti maja ostes ei tule: peaks elektrivoolu tugevust mõõtma.
Esimesel suvel läks meil voolukõikumise tõttu läbi teleka digiboks. Mikrolaineahi, telekas ja külmakapp hakkasid jukerdama. Külmiku sügavkülma osa lõpetas töötamise ning kõik sinna kogutu hävines. Ega me algul ei mõelnudki välja, millest see kõik on. Siis aga tõime kasutatud pesumasina. Lülitasime sisse. Plõks! Ja vaikus.
No ju siis on rikkis, arvasime. Tõime järgmise. Ikka kasutatud. Sama lugu.
Seejärel tuli Herlend mõttele, et võiks elektrivoolu tugevust mõõta. Meil oli silmnähavalt sellega probleeme, kuna lambid vilkusid pidevalt.
Enamus päevast oli voolu tugevuseks vajaliku 220V asemel kõigest 190V. Kui veekeetja ja mikrolaineahi korraga tööle panna, siis oli tulemus veel väiksem. Lisaks ei suutnud kumbki kodumasin sel ajal tegelikult oma tööd teha – veekeetjal läks igavik vee soojendamiseks ning mikrolaineahjust võis sooja toitu pikalt oodata.
Võtsime Eesti Energiaga ühendust ja rääkisime oma murest. Neil on seal voolukõikumise tõttu hukkunud kodumasinate kinnimaksmise süsteem täitsa olemas. Aga selleks oli vaja ametlikku ekspertiisi. Kuna me muude tegemiste kõrvalt ei jõudnud nii kaugele, et oleks kõik oma kodumasinad linna ekspertiisi vedanud, siis meie taotlus aegus.
Hea uudisena teatati, et meil alandatakse võrguteenuse tasu 80 % pingekvaliteedi nõuete rikkumise tõttu.
Eesti Energiast selgitati veel, et kuna nüüd oleme oma voolutugevuse probleemidest teadlikud, peaksime iga tehnikavahendi jaoks ostma adapteri, mis voolutugevust reguleerib ning meie kaebusi nad edaspidi ei menetle. Adapteri hind on aga sama, mis kodumasina enda hind ning see ei pidavat siiski täielikult kodumasinate säilimist garanteerima.
Pöördusime Konkurentsiameti poole.
Vastuseks tuli, et Eesti Energia, nagu teisedki teenusepakkujad võivad meile teenust pakkuda, samuti võivad ka mitte pakkuda. Ehk et Konkurentsiameti vastuse järgi pole teenuse kvaliteet üldse küsimus, vaid meie võime vingumise asemel hoopis teenusest loobuda. Kuna tegemist on monopoolse teenusega, siis…
Tuli tõsine perekondlik arutlemine, kas Eesti Energia teenuseid jätkuvalt kasutada või mitte. Kui ilma veeta saime mõne aja hakkama, äkki saame siis elektrita ka. Valikuvabadus ju!
Veidi oli asjaajamisest siiski kasu ka – meil hakkasid läbi suve käima mõõtjad. Mehed, kes väitsid, et on Eesti Energia elektrikud. Paigaldasid seadmeid meie elektrikappi ja võtsid neid ära. Enamus kinnitas juttu, kuidas mitte midagi teha ei saa. Pidevalt oli tegemist uute meestega.
Lõpuks jõudis meieni üks kohalik mees. Tal oli plaan ka. Ta kavatses taotleda meie alajaama trafo vahetust. Mõne aja pärast tuligi ta hea uudisega, et sai selleks raha ning lähipäevil kavatsetakse uus trafo paigaldada. Silmaga nähtavat