Eessõna
Tahaksin tänada kõiki neid, tänu kellele pärjati Ippoliti sarja avaosa „Saladuslik tsaar“ 2013. aasta parima kogumiku Stalkeriga. Omalt poolt sai seekord samuti tehtud kõik, et uus kogumik pakuks lugejatele võimalikult meeldivat ajaveetmisvõimalust. Nagu eelmises kogus, on ka siin lood üsna laial ajaskaalal, alates sellest, kui Tooni on alles kaugel, kuni selleni, mil temast on orbiidil alles vaid jäänused. Lihtsustamaks lugejal orienteerumist sündmuste ajalises järjestuses, on kogumiku lõpus sündmuste kronoloogia.
Nagu eelmisegi kogu lood, on käesolevadki sündinud suurelt jaolt Tartu ulmekirjutamise töötubades. Tegemist on avatud maailmaga ja kui mõnel lugejal tekib tunne, et sooviks edaspidi Ippoliti-maailma mõnest aspektist rohkem teada, siis on tal võimalus kas ise sellest lugu kirjutada ning saata näiteks ulmeajakirja Reaktor, või siis oma huvist teada anda, ja meie vaatame, mis teha annab :). Ühendust võib võtta kas läbi FB lehe või ulmeajakirja Reaktor kaudu. Seekordsed „mõned-aastad-pärast-Tooni-saabumist-lood“ on pühendatud Mihkel Samarüütlile, kes tundis Näoraamatus huvi just selle ajajärgu vastu.
Pagemisruum
Kuupind kihutas Meelisest peadpööritava kiirusega mööda. Kõõludes ebamugavas poosis kulguri tagumisel mootoril, lükkas ta uue jahutuspadruni rauda ja tõstis püssi palge. Möödalibisev maailm oli kahevärviline, taevas tintmust, kuupind hele-hele. Samasugune must-valge oli ka praegune ülesanne – tapa või saa tapetud.
Hoolimata sellest, et kulgur tegi praegu ilmselt Kuul kihutamises kiirusrekordit, libises neid jälitav taldrikukujuline vari hääletult aina lähemale. Ta tuli madalalt ja seepärast segas Meelise eelmisest lasust Kuu hõredasse atmosfääri jäänud kondensipilv sihtimist. Estronaut nägi, kuidas lendav taldrik läbis hõredat auru laiali lükates kondensipilve, ja samal ajal avanes laeva keres laskepilu. Ta oli seda oodanud ning tulistas viivitamata. Hetkega muutus relv ta käes kuumaks ning ainult tänu jahutuspadrunile, mis enamuse kuumusest enesesse neelas ja aurudena välja paiskas, ei löönud kosmodessantniku skafandrikindad leekidesse. Silmale nähtamatu kiir sähvatas jälitaja poole ja seekord Meelis tabas. Surmavat kiirt, mis oli kõrvetanud augud tema kaaslastesse, ei tulnud, laskeavast paiskus hoopis kuumi gaase ja luuk sulgus kiirelt.
„Said, raibe!“
Kuigi väljastpoolt ei saanud midagi aru, oli Meelis kindel, et masina sisemuses kostis kõva kisa. Kiire lukuliigutusega lendas padrunikest relvast välja. Ta pidi tegutsema kiiresti, estronaut oli juba õppinud, et taldriklaeva laserkahurid suutsid teha umbes ühe lasu minutis. Nad olid võimsamad kui Meelise käsirelv, nende jahutamine võttis rohkem aega, ent neid oli kuus ja seetõttu said nad tulistada järgemööda iga kümne sekundi järel.
Kulguri roolis olev Günther kihutas mingist august läbi ning Meelis pidi korraks masina külge klammerduma. Sellega kaotas ta väärtuslikke sekundeid ja enne, kui uus padrun rauda sai, avanes taldrikul järjekordne ambrasuur. Estronaut hüüatas hoiatavalt ja Günther pööras sõidukilt järsult. See käis nii kiiresti, et hoog pühkis alles relva laadiva Meelise kulgurilt minema. Samal hetkel andis laev tuld ja Günther ning kulgur lahvatasid leekidesse.
Kuu väikese raskusjõu tõttu uperpallitas Meelis pikalt, kadudes lendava taldriku vaateväljast üle mäeseljandiku, ja põrkles edasi nagu lutsukivi. See oli valus lend, kuid tänu vähesele raskusjõule pääses ta vaid sinikatega. Skafandri rebenemist ta ei kartnud, seda oli testitud hullemateski tingimustes. Viimaks põrkas ta hoo kaotanult vastu üht kaljut. Relva hoidis ta ikka veel kramplikult käes. Esimene asi, mida dessantväelane nägi, oli eemalt kaljurünka tagant ilmuv lapik vari, mille relvaluuk just sulgus. Ilmselt olid nad teinud kulguri pihta kindluse mõttes veel teisegi lasu. Mul on alles veel kaks padrunit ja kümme sekundit aega, mõtles Meelis ja viskas kiire pilgu ümberringi. Ta pilk langes Ameerika lipule, mis seisis pooleldi viltu vajunult mõnekümne sammu kaugusel.
Esimesel hetkel mõtles ta, et on lolliks läinud. Mispärast pidanuks ameeriklased oma lipu keset Kuu hüljatud maastikku püsti lööma, eriti kui nad oma siinolekut igati varjata püüdsid? Ent seejärel märkas ta iidset kuumoodulit ja taipas, kus oli. Nad olid oma hullumeelse põgenemisega sattunud igivanasse maandumispaika, ühte paljudest Apollo omadest. Millisesse neist seitsmest, ei osanud ta öelda. Võib-olla esimesse kohta, kuhu inimese jalg iial oli Kuu peal astunud. Need olid pühad paigad, kaitsealad, mida ameeriklased säilitasid kui kosmosereiside üht väärtuslikemat artefakti. Meelis kargas püsti ja sööstis sprinterina Apollost maha jäänud mooduli poole. Lahinguskafandri õlgadel asuvad pisikesed düüsid surusid teda vastu kuupinda, õgides ranitsast viimast kütust ja suurendades mehe kaalu, nii et ta läbis need paarkümmend meetrit enne, kui teda jälitaval taldrikul jõudis uus relvaluuk avaneda. Ameerika skafandritel säärast täiustust ei olnud, see oli eurooplaste leiutis. Ta kargas iidse mooduli ümarate, tühjade kütusepaakide taha peitu. Ükskõik kui kangesti tagaajajad ka tema surma ihkasid, oma reliikviat ameeriklased juba laseriga nii kergesti auklikuks ei kõrveta, selles oli ta kindel.
Esimest korda, kui Euroopa Kosmoseagentuuri missioon Maa kaaslasele jõudis, tegi see põrutava avastuse – Kuu tagaküljel laius võõrtsivilisatsiooni hiiglaslik baas. Pikad, hõbedastes skafandrites humanoidsed olendid käskisid eurooplastel kaduda kus kurat, vastasel juhul lubasid nad nende laeva ära küpsetada nagu känkra. Maalased lasidki jalga.
Möödus kakskümmend aastat palavikulist arendustööd ja Marsi missioone. Kuid nüüd, mil Maad hakkas ähvardama kokkupõrge asteroidiga ning koduplaneet tuli iga hinna eest hüljata, viisid Euroopa Kosmosedessantjõud ellu pikalt ette valmistatud erioperatsiooni ning tegid Kuule mehitatud luureretke. Selle meeskond tegi uue, sama põrutava avastuse – võõrtsivilisatsiooni baas osutus ameeriklaste pettuseks, mille eesmärk oli rivaale Kuult eemale hoida. Meelis oli viimane ellujäänud võitleja sellest luurerühmast. Ta pidi teabe iga hinna eest Maale edastama. Kuid selleks pidi ta kõigepealt ellu jääma.
Ameeriklaste taldrik hakkas liikuma ümber kuumooduli ja kosmodessantväelane liikus end varjates ümber vana vraki. Ta ei kartnud, et veel mõni ameerika taldrik välja ilmuks, selle eest olid nad hoolitsenud. See oligi olnud nende viga, Aven oli otsustanud ühe neist hõivata, kuid kõik läks viltu. Taldrikuid oli olnud neli: ühe olid nad lahingu käigus hävitanud, kahte kõvasti vigastanud, nii et need pidid baasi naasma, jäi veel vaid see viimane. Olukord ei olnud lootusetu. Arvestades ameeriklaste pikka viibimist Kuul, olid nad tehniliselt üsna maha jäänud. Euroopa teadusarenduskeskused ei olnud eemale hoitud aastakümnetel sugugi maganud, vaid loonud Kuul sõdimiseks suurepärast varustust. Ameeriklaste taldrik nägi välja uhkem kui tegelikult väärt. Eks ta oligi mõeldud eelkõige butafooriaks, relvituid Kuule kippujaid hirmutama. Lennuaparaat oli aeglane, vähese tulejõuga, väikese meeskonnaga, vaid lähi- ja madallendudeks mõeldud hernehirmutis.
Meelis kontrollis hapnikuvaru, seda oli vähe. Kui ta tahtis ülesande täita, siis pidi ta leidma kiire mooduse jälitajatest lahti saada, muidu oli lämbumine käega katsuda. Ta vaatas kaalutledes ringi. Kahju oli ajalugu hävitada, kuid teha polnud midagi, olukord oli must-valge. Laserpüss kuumenes, kondenspadrun paiskas auru välja ja seismomeeter, mille kunagi oli ehk maha jätnud Buzz Aldrin, muutus hetkega hõõguvkuumaks metallisulamiks. Meelis tõmbus tagasi ja ootas. Ameeriklased olid saanud esimese vihje ja ta lasi neil seda seedida. Taldrik tiirutas endiselt teda ümber mooduli taga ajades. Pärast veel mõnda ringi, mil nad teda väsitada püüdsid, pööras ta relva uuesti väljapoole ja hävitas maasse torgatud lipu. Ameeriklaste tähed ja triibud söestusid, ning püsti jäi vaid viltune metallist lipuvarras. See oli ta viimane padrun, kuid ameeriklased seda ei teadnud. Neile aitas, nad ei saanud riskida, et hull eestlane hävitab kogu nende kuulsusrikka ajaloo. Taldrik eemaldus kaljurünka taha, kus nad ilmselt otsustasid varjatult maanduda. Samal hetkel, kui nad silmist kadusid, sööstis Meelis edasi, kulguri taha, millega oli võib-olla kunagi sõitnud Neil Armstrong.
Kaugemale polnud mõtet joosta. Ümberringi oli üsna lage ja ta oli kindel, et kohe-kohe jõuab halli kalju tippu, mille taha ameeriklaste taldrik kadus, mõni välja hüpanud laskur ja kui too on paigas, siis ründab ülejäänud grupp. Nii olid nad teinud nende eelmisel kokkupõrkel ja tegid nüüdki. Ei läinudki kaua, kui ilmusid seitse jalaväelast. Nad liikusid laias hargrivis, ise naljakalt hüpeldes, sest nende skafandritel puudusid säärased abimootorid nagu Euroopa omadel. Skafandrid olid neil disainitud hõbedaste tulnukate kujulisteks, kiivrivisiiri asemel olid suured mandlikujulised silmad.