„Tahaks näha!“ pomises hoidja, kui ta printsessi lastetuppa kandis.
„Näedki,“ ütles Irene. „Võid kindel olla, et Curdie peab oma sõna. Ta tuleb kindlasti tagasi.“
„Tahaks näha!“ kordas hoidja ega öelnud enam sõnagi.
Ta ei tahtnud alustada printsessiga uut tüli ja ütelda selgemini, mis ta mõtles. Õnnelik, et ta oli mõlemaga hakkama saanud, märkamatult koju jõudmise ja printsessi takistamisega kaevuripoissi suudlemast, otsustas ta tulevikus paremini printsessi järele vaadata. Hooletus oli juba kahekordistanud ohtu, mis teda varitses. Varem olid mäekollid tema ainuke hirm, nüüd pidi ta teda veel ka Curdie eest hoidma.
7. peatükk. Kaevandused
Curdie läks vilistades koju. Ta otsustas mitte rääkida printsessist, kartes hoidjale pahandusi. Kuigi ta oli nautinud tema narritamist tema naeruväärsuse pärast, soovis ta talle mitte liiga teha. Ta ei näinud enam mäekolle ja oli peagi voodis sügavas unes. Ta ärkas keset ööd ja arvas, et oli kuulnud õuest imelikke hääli. Ta tõusis istukile ja kuulas; siis tõusis püsti, avas väga vaikselt ukse ja läks välja. Kui ta piilus ümber nurga, nägi ta enda akna all hulka jässakaid olendeid, kelle ta kohe nende kuju järgi ära tundis. Aga vaevalt oli ta alustanud oma „üks, kaks, kolme“, kui nad laiali sibasid ja kadusid. Ta läks naerdes tagasi, heitis voodisse ja oli hetkega sügavas unes.
Mõeldes hommikul veidi selle asja üle järele, arvas ta, et kuna midagi taolist polnud varem juhtunud, pidid nad olema häiritud sellest, et ta oli vahele sekkunud ja printsessi kaitsnud. Kuid selleks ajaks, kui ta oli riides, mõtles ta juba millestki muust, sest ta ei pidanud mäekollide vaenu eriti millekski. Peagi, kui nad olid hommikust söönud, hakkas ta oma isaga kaevanduse poole liikuma.
Nad läksid mäe sisse looduslikust avausest suure kalju alt, kust voolas välja väike oja, ja järgnesid selle voolule mõned jardid, kuni teerada keeras ja kaldus järsult mäe südamesse. Mitmete nurkade ja pöörete ja hargnemistega ja astmetega mõnes kohas, kus tee jõudis loodusliku kuristikuni, viis see nad sügavale mäe sisse, kus nad hetkel olid välja kaevamas väärtuslikku metalli. Neid oli igasuguseid, sest mäes leidus väärismetalle rikkalikult.
Tulekivi ja taelaga süütasid nad oma lambid, kinnitasid need endale pähe ja olid peagi usinalt töötamas oma kirkade ja kühvlite ja vasaratega. Isa ja poeg töötasid teineteise lähedal, kuid mitte ühes käigus – neid käike, millest nad metalli kaevandasid, kutsusid nad urgudeks – sest kui maagi- või metallisoon oli väike, pidi üks kaevur kaevama üksi ühes käigus, mis polnud suurem kui töötamiseks vaja – tihti ebamugavas, liikumatus asendis. Kui nad hetkeks peatusid, võisid nad kuulda igal pool enda ümber oma kaaslasi, mõnda lähedal, mõnda kaugel eemal, uuristamas igas suunas suure mäe sisemusse – mõned puurimas auke, et lõhata seda püssirohuga, teised kühveldamas purustatud metalli pangedesse, mis viiakse käigusuudme juurde, kolmandad kirkadega toksimas. Mõnikord, kui kaevur oli kusagil üksildases kohas, võis ta kuulda vaid toksimist, mis polnud valjem rähni omast, sest see hääl tuli nii kaugelt läbi mäe tiheda kivi.
Parimal juhul oli töö raske, sest maa all oli väga soe; kuid see polnud eriti ebameeldiv ja mõned kaevurid, kes tahtsid teenida veidi raha mingiks kindlaks otsatarbeks, jäid teistest maha ja töötasid kogu öö. Kuid seal all ei olnud võimalik eristada päeva ööst – välja arvatud väsimuse ja unisuse järgi; sest sinna alla pimedatesse paikadesse ei jõudnud raasugi päikesevalgust. Mõned, kes olid niimoodi sinna ööseks jäänud, kuigi kindlad, et ükski nende kaaslane seal polnud, võisid hommikuti väita, et iga kord, kui nad peatusid hetkeks, et hinge tõmmata, kuulsid nad toksimist igal pool enda ümber, nagu oleks mäe sees rohkem kaevureid kui kunagi päeval; ja mõned ei jäänud seetõttu kunagi ööseks, sest nad teadsid, et need on mäekollide hääled. Need kostsid ainult öösiti, sest kaevurite öö oli mäekollidele päev. Tõesti, paljud kaevurid kartsid mäekolle, sest liikvel oli kummalisi jutte selle kohta, mida mäekollid olid teinud nendega, keda nad olid öösiti töötamisel üllatanud.
Vapramad neist, nende seas Peter Peterson ja Curdie, kes julguses oli oma isasse läinud, olid mitmeid kordi ööseks kaevandusse jäänud, ja kuigi nad olid mitu korda mõne eksinud mäekolliga kokku põrganud, oli neil alati õnnestunud nad minema ajada. Nagu ma juba mainisin, on peamine kaitse mäekollide vastu värss, sest nad vihkasid igasuguseid värsse ja mõningaid ei suutnud nad üldse taluda. Ma arvan, et nad ei osanud ise neid teha ja seepärast nad põlgasid neid nii väga. Igal juhul need, kes neid kõige rohkem kartsid, ei osanud neid ise teha ega suutnud ka teiste tehtud värsse meelde jätta. Kuigi nende vastu toimisid hästi teatud vanad värsid, oli hästi teada, et õiget sorti uus värss oli kõige vastumeelsem ja seega palju tõhusam neid põgenema ajama.
Võib-olla mu lugejad mõtlevad, et miks mäekollid öö läbi töötasid, arvestades, et nad ei toonud metalli kunagi maa peale ega müünud seda; kuid kohe räägin teile sellest, mida Curdie järgmisel õhtul teada sai.
Sest Curdie oli otsustanud jääda sel ööl üksinda sinna, kui tema isa lubab, ja seda kahel põhjusel: esiteks tahtis ta saada palgalisa, et ta saaks osta hästi sooja punase seeliku oma emale, kes oli sel sügisel hakanud varem kui tavaliselt kaebama külma mägiõhu üle; ja teiseks oli tal väike lootus teada saada, miks olid mäekollidel eelmisel õhtul tema akna alla tulnud.
Kui ta sellest oma isale rääkis, ei olnud too vastu, sest ta uskus väga oma poja vaprusesse ja leidlikkusse.
„Mul on kahju, et ma ei saa sinuga jääda,“ ütles Peter, „kuid ma tahan täna kirikuõpetajat külastada ja pealegi on mul täna päev otsa pea veidi valutanud.“
„Sellest on väga kahju,“ ütles Curdie.
„Oh, mitte väga hullusti. Sa hoolitsed enese eest hästi, eks ole?“
„Jah, isa. Ma olen väga valvel, ma luban sulle.“
Curdie oli ainuke, kes jäi kaevandusse. Umbes kell kuus läksid teised ära talle head ööd soovides ja öeldes, et ta enda eest hoolitseks, sest ta oli nende kõigi suur lemmik.
„Ära unusta oma värsse,“ ütles üks.
„Ei, ei,“ vastas Curdie.
„Sellest polekski hullu,“ ütles teine, „sest ta teeks kohe uue.“
„Jah, kuid ta ei pruugi seda piisavalt kiiresti teha,“ ütles teine, „ja nii kaua, kuni see ta peas küpseb, võivad nad seda kurjasti ära kasutada ja teda rünnata.“
„Ma annan endast parima,“ ütles Curdie. „Ma ei karda.“
„Seda me teame,“ vastasid nad ja läksid ära.
8. peatükk. Mäekollid
Mõnda aega töötas Curdie kärmesti, visates lahtitoksitud metalli enda kõrvale, et see oleks hommikul valmis äravedamiseks. Ta kuulis palju mäekollide toksimist, kuid see kõik kostis kusagilt kaugelt mäe seest ja ta pööras sellele vähe tähelepanu. Kesköö paiku hakkas ta nälga tundma; niisiis lasi ta kirka lahti, võttis välja tükikese leiba, mille ta oli hommikul pannud ühte niiskesse auku kivi sees, istus metallihunnikule ja sõi oma õhtusööki. Siis toetas ta pea vastu kivi viieminutiliseks puhkuseks, enne kui ta oma tööd jätkab. Ta polnud niimoodi olnud kauem kui minuti, kui ta kuulis midagi, mis pani ta kõrvu teritama. See kõlas nagu kivi seest. Mõne hetke pärast kuulis ta seda uuesti. See oli mäekolli hääl – selles polnud kahtlustki – ja seekord eristas ta sõnu.
„Kas meil poleks targem liikuma hakata?“ ütles see.
Jämedam ja madalam hääl vastas: „Kiiret pole. See väike nurjatu mutt ei pääse täna läbi, kuidas ta ka pingutaks. Ta ei ole mitte mingil juhul kõige õhema koha juures.“
„Kuid sa arvad siiski, et nad jõuavad maagisoont järgides meie majja?“ ütles esimene hääl.
„Jah, kuid parasjagu kaugemal sellest, kuhu ta siiamaani jõudnud on. Kui ta oleks löönud hoobi rohkem siiapoole,“ ütles mäekoll, koputades,