„Hoidja, kallis, kõik ei saa olla nii ilusad kui mõned teised. Sa oled väga kena välimusega, aga kui sa oleksid nii ilus nagu mu vanaema…“
„Räägi seda oma vanaemale!“ ütles hoidja.
„Hoidja, see on väga ebaviisakas. Sinuga ei saa enne rääkida, kui sa paremini käituma hakkad.“ Printsess pööras pea ära ja jälle oli hoidjal piinlik.
„Ma olen kindel, et sa andestad mulle, printsess,“ ütles ta, kuigi veel solvunud häälel. Kuid printsess ei pannud häält tähele ja võttis kuulda vaid sõnu.
„Ma olen kindel, et sa enam nii ei ütle,“ vastas ta, uuesti hoidja poole pöördudes.
„Ma tahtsin ainult öelda, et kui sa oleksid kaks korda nii kena, kui sa oled, oleks mõni kuningas või keegi muu sinuga abiellunud ja mis siis minust oleks saanud?“
„Sa oled ingel!“ vastas hoidja teda uuesti emmates.
„Nüüd,“ rõhutas Irene, „tuled sa minu vanaema vaatama, eks ole?“
„Ma tulen sinuga, kuhu sa iganes soovid, mu inglike,“ vastas ta, ja kahe minuti jooksul oli väsinud printsess sügavas unes.
5. peatükk. Printsess jääb üksinda
Kui ta järgmisel hommikul ärkas, kuulis ta ikka veel sadava vihma häält. Tõesti, see päev oli nii eelmise sarnane, et oleks olnud väga raske öelda, mis sellest kasu võiks olla. Kuid kõigepealt mõtles ta mitte vihmale, vaid naisele tornis, ja ta kaalutles, kas paluda hoidjal oma lubadust täita ja minna temaga kohe pärast hommikusööki vanaema otsima. Kuid ta otsustas, et võib-olla leedile ei meeldi, kui ta viib sinna kedagi enne temalt luba küsimata; eriti sellepärast, et kui ta elas tuvimunadest ja neid endale küpsetas, siis ta kindlasti ei tahtnud, et keegi majapidamisest teaks tema sealolekust. Niisiis otsustas printsess, et ta jookseb esimesel võimalusel üles ja küsib ta käest, kas ta võib oma hoidja sinna viia. Ta uskus, et vanaema peab kindlasti tähtsaks seda, et ta ei suuda muud moodi veenda oma hoidjat selles, et ta tõtt räägib.
Printsess ja hoidja olid terve riietumisaja parimad sõbrad ja seetõttu sõi printsess ühe hiiglasuure väikese hommikusöögi.
„Huvitav, Lootie,“ see oli tema hellitusnimi hoidjale, „mis maitsega tuvimunad on?“ küsis ta oma muna süües – mitte just kõige tavalisemat muna, sest nad valisid tema jaoks välja alati kõige roosakamad.
„Me muretseme sulle tuvimuna ja sa saad ise otsustada,“ ütles hoidja.
„Oh, ei, ei!“ vastas Irene, järsku mõeldes, et nad võivad häirida vana leedit seda muretsedes, ja isegi kui nad ei häiriks teda, oleks tal seetõttu üks vähem.
„Sa oled ikka kummaline,“ ütles hoidja, „kõigepealt tahad midagi ja siis keeldud sellest!“
Kuid ta ei öelnud seda kurjalt ja printsess ei pahandanud märkuste peale, mis polnud ebasõbralikud.
„Noh, Lootie, sellel on põhjusi,“ vastas ta ega öelnud enam midagi, et hoidja ei tahaks vanaema otsima minna enne, kui vanaema on seda lubanud. Muidugi saaks printsess keelduda minemast, kuid siis usuks hoidja teda veel vähem kui enne.
Hoidja ei saanud, nagu ta hiljem endale ütles, olla kogu aeg toas; ja et kunagi enne eilset polnud printsess andnud vähimatki põhjust muretsemiseks, ei olnud talle veel pähegi tulnud, et ta peaks printsessi paremini jälgima. Nii andis ta peagi talle võimaluse ja otsekohe oli Irene jälle trepist üles jooksnud.
Kuid selle päeva seiklus ei kukkunud välja nii, nagu eilse päeva oma, kuigi see algas samamoodi; ja tõesti, tänane on väga harva samasugune kui eilne, isegi kui sajab. Printsess jooksis ühest koridorist teise, kuid ei suutnud leida torni treppi. Ma ise arvan, et ta ei läinud piisavalt kõrgele ja otsis teiselt korruselt kolmanda asemel. Kui ta pöördus, et tagasi minna, ei suutnud ta enam oma treppi leida. Ta oli jälle eksinud. Seekord oli see veel talumatum kui eile ja polnud ime, et ta jälle nuttis. Järsku taipas ta, et ta oli pärast nutmist leidnud oma vanaema trepi. Ta tõusis kohe püsti ja alustas uut otsingut.
Seekord ei leidnud ta seda, mida lootis, kuid leidis selle, mis oli paremuselt järgmine: ta ei leidnud treppi, mis viis üles, kuid ta leidis selle, mis viis alla. See polnud ilmselt seesama, mida mööda ta oli üles tulnud, kuid see oli siiski parem kui mitte midagi; niisiis läks ta alla ja laulis rõõmsalt, kuni jõudis lõpuni. Seal, endalegi üllatuseks, leidis ta end köögist. Kuigi tal polnud lubatud seal üksinda käia, oli tema hoidja teda tihti sinna viinud ja ta oli teenijate suur lemmik. Nii et kui ta sinna ilmus, toimus üldine sagimine, sest kõik tahtsid temaga tegeleda; ja teade sellest, kus ta on, jõudis peagi hoidja kõrvu. Ta tuli kohe, et printsess ära tuua; kuid ta ei kahtlustanud, kuidas ta oli sinna saanud, ja printsess hoidis oma kavatsusi enda teada.
Vana leedi otsimise ebaõnnestumine ei valmistanud talle mitte ainult pettumust, vaid ta muutus ka väga mõtlikuks. Vahepeal ta peaaegu nõustus oma hoidjaga, et oli kõike unes näinud; kuid see mõte ei kestnud kunagi kaua. Ta mõtiskles palju, et kas ta teda kunagi enam näeb, ja leidis, et see oli väga kurb, et ta teda uuesti ei leidnud just siis, kui ta seda väga tahtis. Ta otsustas, et ta ei räägi oma hoidjale sellest enam midagi, arvestades seda, et polnud tema võimuses oma sõnu tõestada.
6. peatükk. Väike kaevur
Järgmisel päeval püsis suur pilv ikka veel mäe kohal ja vihma kallas nagu vesisest käsnast. Printsessile meeldis väga väljas olla ja ta peaaegu nuttis, kui ta nägi, et ilm polnud paremaks muutunud. Kuid udu polnud selline tumedalt ja süngelt hall, selles oli valgust, ja kui tunnid möödusid, muutus see järjest heledamaks ja heledamaks, kuni see oli liiga hele, et vaadata; ja hiljem pärastlõunal murdis päike nii säravalt välja, et Irene plaksutas käsi, hüüdes: „Näe, näe, Lootie! Päike on lasknud oma näo ära pesta. Vaata kui hele ta on! Too minu kübar ja lähme jalutama. Oh, heldeke! Oh, heldeke! Kui õnnelik ma olen!“
Lootie oli rõõmus, et sai printsessile meele järele olla. Ta tõi tema kübara ja mantli ja nad asusid jalutuskäigule mäest üles; kuna tee oli kõva ja kõrge, ei püsinud vesi sellel ja see oli alati piisavalt kuiv kõndimiseks, isegi kui oli alles sadanud. Pilved rullusid katkiste tükkidena minema nagu suured villased lambad, kelle villa on päike nii kaua pleegitanud, et see on muutunud nii valgeks, et silmadel on seda raske vaadata. Nende vahel säras taevas pärast vihma sügavalt ja selgelt sinisena. Puud tee ääres olid üleni kaetud piiskadega, mis särasid päikese käes nagu kalliskivid. Ainsad, mis polnud vihma tõttu säravad, olid ojad, mis voolasid mööda mäekülge alla; need olid muutunud kristallselgest mudaseks pruuniks; kuid see, mida nad kaotasid värvis, võitsid nad hääles – või vähemalt lärmis, sest üle kallaste paisunud ojake pole enam nii musikaalne kui enne. Kuid Irene oli vaimustuses suurtest pruunidest ojadest, mis igalt poolt alla paiskusid, ja Lootie jagas tema rõõmu, sest temagi oli olnud kolm päeva majja vangistatud.
Lõpuks märkas hoidja, et päike oli juba madalal, ja ütles, et on aeg tagasi minna. Ta ütles seda uuesti ja uuesti, kuid iga kord palus printsess, et nad veidi edasi läheks; meenutades talle, et allamäge on alati lihtsam minna ja kui nad nüüd tagasi pöörduksid oleksid nad hetkega kodus. Nii läksid nad aina edasi ja edasi, et vaadata sõnajalgasid, mille kõrval voolas oja vesise kaarena, et korjata särav kivi teeäärselt kaljult, et vaadata mingi linnu lendamist. Äkitselt hakkas paistma ühe suure mäe vari ja seejärel ka mägi ise. Kui hoidja seda nägi, võpatas ta ning haaras printsessi käest kinni, pööras ringi ja hakkas mäest alla jooksma.
„Miks nii ruttu, hoidja?“ küsis Irene, tema kõrval joostes.
„Me ei tohi enam hetkegi kauem väljas olla.“
„Kuid me ei saa parata, et oleme veel mõned head hetked väljas.“
See oli kahjuks tõsi. Hoidja peaaegu nuttis. Nad olid kodust liiga kaugel. See oli selgesõnaliste korralduste vastu, mitte olla printsessiga väljas hetkegi pärast päikeseloojangut; ja nad oli peaaegu miili jagu mäkke roninud! Kui Tema Kõrgeausus, Irene’i papa, sellest kuulda saab, lastakse Lootie kindlasti lahti;