“Hmh! Liha ja kartulid, tõepoolest!” põlastas Simeon Holly. “Noh, poiss, siin kutsutakse seda naiste tööks. Mehed teevad midagi muud. Kas näed seda puuriita seal kuuriukse juures?”
“Jah, sir.”
“Väga hea. Köögist leiad tühja puukasti. Kas arvad, et oskad täita seda puudega sealt puuriidast? Sa leiad, et paljud lühikesed, väikesed pulgad on juba raiutud.”
“Oh, jah, sir, heameelega,” noogutas David, pannes kiiresti kuid hoolikalt viiuli selle kasti. Hetk hiljem oli ta rünnanud puuriita tahtejõuliselt, ning Simeon Holly, pärast teravalt tähelepanelikku pilku, pöördus kõrvale.
Kuid puukast ei täitunud ikkagi. Vähemalt ei täitunud otsekohe, sest hakates korjama oma teist puusületäit, korjas David üles pulga, mis oli kaua lebanud maapinnal ühes asendis, seeläbi tuues päevavalgele mitmesuguseid roomavaid paljude jalgadega elukaid, mis täitsid Davidi hinge rõõmuga ja peletasid eemale kõik mõtted tühjast puukastist.
Nõudis vaid väikest jõudu ja pisut kannatust ja veidi aega, et ümber pöörata teisi ning suuremaid halge ja leida teisi ja suuremaid paljujalgseid, paljude lülidega elukaid. Üks oli tõesti nii imepärane, et David kutsus rõõmsalt hüüatades Mrs. Holly kuuriukselt vaatama.
Nii tungiv oli ta palve, et Mrs. Holly tuli kiirete sammudega – kuid ta lahkus veel kiirematega, ning David, kes istus puuriidal, jäi imestama, miks ta karjus, judises ja ütles: “Uh-h-h!” nii ilusale ja huvitavale asjale, nagu see olend, kes elas ta puuriidas.
Isegi siis ei mõelnud David tühjale puudekastile, mis ootas köögipliidi taga. Seekord oli see liblikas, suur must liblikas, kuldsete triipudega; ja see tantsis ja lehvis läbi tagaõue ja välja aeda, ning David järgnes talle rõõmsalt, ettevaatlike sammudega ning liigutustega, mis ei ehmataks. Aiast viljapuuaeda ja sealt jälle aeda tagasi – ja David tema järel; ning aias, maja lähedal, leidis David Mrs. Holly võõrasemapeenra. Isegi liblikas oli siis unustatud, sest David langes aiateele peenra kõrvale põlvili siiras austuses.
“Te olete just nagu väikesed inimesed,” hüüdis ta vaikselt. “Teil on head näod, ja mõned neist on õnnelikud ja mõned neist on kurvad. Ja sina – sa suur, laiguline kollane – sa naerad mu üle. Oh, ma mängin teile – teile kõigile. Sellest tuleb nii kena laul, te olete üksteisest nii erinevad!” Ja David hüppas kergelt püsti ja jooksis verandale oma viiuli järele.
Viis minutit hiljem kuulis Simeon Holly, kes kööki tuli, avatud aknast viiulimängu. Samal hetkel langes ta pilk puukastile, mis oli tühi, kui välja arvata paar väikest pulka kõige põhjas. Vihaselt kulmu kortsutades astus ta välisukse poole ja ümber nurga aeda. Siis nägi ta otsekohe Davidit, kes istus keset aiateed võõrasemadepeenra ees, viiul lõua all ning nägu säramas.
“Noh, poiss, kas nii täidetakse puukasti?” nõudis mees rangelt.
David raputas pead.
“Oh, ei, sir, nii ei täideta puukasti,” naeris ta, muutes muusika vaiksemaks, kuid mitte lõpetades. “Kas te arvasite, et mängisin puukastist? Ma mängisin neist lilledest – väikestest nägudest, mis on inimeste moodi, teate. Näete, see suur kollane seal naerab,” lõpetas ta, lastes muusikal ta sõrmede all muutuda lõbusaks väikeseks meloodiaks.
Simeon Holly tõstis käskivalt käe, ning selle žesti peale peatas David oma meloodia otse keset helirida, silmad siiras imestuses pärani.
“Te mõtlete – et ma ei mängi – õigesti?” küsis ta.
“Ma ei räägi sinu mängust,” vastas Simeon Holly rangelt. “Ma räägin sellest puukastist, mis ma palusin sul täita.”
Davidi nägu selgines.
“Oh, jah, sir. Ma lähen ja teen seda,” noogutas ta rõõmsalt püsti hüpates.
“Kuid ma ütlesin sulle, et sa seda varem teeksid.”
Davidi pilk muutus jälle hämmeldunuks.
“Ma tean, sir, ja ma hakkasin seda tegema,” vastas ta selle inimese kannatlikkusega, kes peab teistele selgitama ilmselget fakti, “kuid ma nägin nii palju ilusaid asju, üksteise järel, ja kui ma leidsin neid kenasid väikesi lilleinimesi, siis ma lihtsalt pidin neile mängima. Kas te ei mõista?”
“Ei, ma ei mõista, kui ma olin juba käskinud sul täita puukasti,” vastas mees eriti jäiselt.
“Te mõtlete – et isegi siis pean ma kõigepealt täitma puukasti?”
“Loomulikult.”
Davidi silmad läksid jälle suureks.
“Kuid mu laul – ma oleksin selle kaotanud!” hüüatas ta. “Ja isa ütles alati, et kui mulle laul pähe tuleb, pean seda otsekohe mängima. Laulud on nagu hommikuudu ja vikerkaared, teate, ja nad ei püsi kaua. Sa pead neid kiiresti tabama, enne kui nad kaovad. Kas mõistate nüüd?”
Kuid Simeon Holly oli meeleheitlikult põlgliku käeviipega ära pöördunud, ning David, olles teda hetke mõtlikult uurinud, astus kurvalt köögiukse poole. Kaks minutit hiljem töötas ta hoolikalt puukasti kallal.
Et Davidi jaoks oli loos veel mõndagi imelikku, paistis selgesti ta mõtlikust näost ja hõivatud ilmest, ja David ei saanud abi ka küsimusest, mida ta Mr. Holly’le just enne lõunasööki esitas.
“Kas te mõtlete,” küsis ta, “et kui ma otsekohe puukasti ei täitnud, tegin ma valenoodi?”
“Sa tegid mille?” nõudis hämmeldunud Simeon Holly.
“Valenoodi – rikkusin meloodia, teate,” selgitas David kannatlikult ja siiralt. “Isa ütles…” Kuid jälle oli Simeon Holly pahaselt kõrvale pöördunud ning Davidi hämmeldunud küsimused jäid vastamata.
VI peatükk. Tüütused, vajalikud või mitte
Mõni aeg pärast lõunasööki, sel esimesel päeval, vaatas David Mrs. Holly’t vaikides, kui too pühkis lauda ja hakkas nõusid pesema.
“Kas tahad, et ma – aitan?” küsis ta viimaks pisut mõtlikult.
Mrs. Holly heitis kahtleva pilgu poisi pruunidele väikestele kätele ja raputas pead.
“Ei, seda mitte. Ei, tänan,” parandas ta oma vastust.
Veel kuuskümmend sekundit oli David vaikne; siis küsis veel mõtlikumalt:
“Kas kõik need asjad, mis sa oled terve päeva teinud, on “kasulik töö”?”
Mrs. Holly tõstis tilkuvad käed nõudekausist ja hoidis neid rippu puhtast hämmeldusest.
“Kas need – muidugi on! Kui rumal küsimus! Kes selle mõtte sulle pähe pani, laps?”
“Mr. Holly; ja tead, see on nii erinev sellest, kuidas isa neid tavaliselt kutsus.”
“Erinev?”
“Jah. Ta ütles, et need on vajalik tüütus – nõud ja toidutegemine ja koristamine, ja ta ei teinud pooltki nii palju tööd kui sina teed.”
“Tüütus, tõepoolest!” Mrs. Holly lõpetas oma nõudepesu pisut järsult. “Noh, ma usun, et tema ümber oli suur segadus.”
“Jah, seda küll. Ta oli alati niisugune,” noogutas David rahulolevalt. Siis, hetke pärast, küsis ta: “Kuid kas sa ei lähegi täna jalutama?”
“Jalutama? Kus?”
“Noh, metsas ja põllul – igal pool.”
“Jalutama metsas, NÜÜD – AINULT JALUTAMA? Taevake, poiss, mul on midagi muud teha!”
“Oh, sellest on kahju, kas pole?” Davidi nägu väljendas kaastundlikku kahetsust. “Ja täna on nii ilus päev! Võib-olla homme sajab.”
“Võib-olla küll,” vastas