Lihtsalt David. Eleanor Hodgman Porter

neid keerutab. Kas sulle ei meeldi seda tunda, väljas lagendikul, kui tuulel tekib hea võimalus lükata?”

      Mrs. Holly jäi vahtima. Siis ta judises ja tõstis käed lootusetus alistumises.

      “Taeva pärast, poiss!” hüüatas ta nõrgalt, pöördudes tagasi tööle.

      Nõude juurest pühkimise juurde ja pühkimise juurest pesemise juurde kiirustas Mrs. Holly, viimaks jõudes pimedasse tuppa, mida alati hoolikalt varjati päikese ja õhu eest. Vaikselt teda vaadates kõndis David tal kannul, silmad hämmeldusest ümmargused, kui ta pilk langes paljudele asjadele, mis toas olid: jõhvriidest toolid, pikk sohva, marmorplaadiga laud, kardinad, padjad, linikud ja eesriided, loendamatud matid ja käterätid, vahalilled klaaskupli all, lillad õlelilled, kivid ja karbid ja erineva kuju- ja suurusega vaasid, nagu lahinguvalmis piki nurgariiuleid.

      “J-jah, sa võid sisse tulla,” hüüdis Mrs. Holly, vaadates tagasi kõhklevale poisile ukseavas. “Kuid sa ei tohi midagi puudutada. Ma hakkan tolmu pühkima.”

      “Kuid ma pole seda tuba varem näinud,” väitis David.

      “Noh, ei,” väitis Mrs. Holly pisut üleolevalt. “Me ei kasuta seda tuba tavaliselt, väike poiss, ega ka seda magamistuba. See on seltsituba, kirikuõpetajate ja matuste tarvis ja…” Ta peatus äkki, vaadates ruttu Davidi poole, kuid poiss ei paistnud kuulvat.

      “Ja kas keegi ei ela selles majas peale sinu ja Mr. Holly ja Mr. Perry Larsoni?” küsis ta, vaadates imestades enda ümber.

      “Ei, mitte praegu.” Mrs. Holly tõmbas pisut hinge tagasi ja vaatas seinal rippuvat väikese poisi raamitud portreed.

      “Kuid teil on nii palju tube ja – ja asju,” märkis David. “Noh, isal ja minul oli vaid kaks tuba ja peaaegu üldse mitte ASJU. See oli nii erinev, teate, minu kodus.”

      “Nii võis olla küll!” Mrs. Holly hakkas kiiresti kuid hoolikalt koristama. Ta hääles oli ikka veel kuulda pisut üleolekut.

      “Oh, jah,” naeratas David. “Kuid sa ütled, et te ei kasuta seda ruumi palju, nii et see aitab.”

      “Aitab!” Oma arusaamatuses peatas Mrs. Holly oma töö ja jäi vahtima.

      “Noh, jah. Ma mõtlen, et teil on nii palju teisi tubasid, milles elada. Te ei PEA siin elama.”

      “Ei pea siin elama!” hüüatas naine, ikka veel liiga mõistmatu, et olla midagi muud kui hämmeldunud.

      “Jah. Kuid kas te peate HOIDMA kõiki neid asju ja muudkui puhastama iga päev? Kas te ei taha neid kellelegi anda või ära visata?”

      “Neid – asju – ära – visata!” Käsi laiutades paistis kohutatud naine püüdvat kaitsvalt emmata viimast kui matti ja rätikut, ohustatud ja hinnalist. “Poiss, oled sa hull? Need asjad on – on hinnalised. Need maksid raha, aega ja – ja tööd. Kas sa ei tunne ilusaid asju ära, kui neid näed?”

      “Oh, jah, ma armastan ILUSAID asju,” naeratas David, teadmatult ebaviisaka rõhuga. “Ja ülal mägedes oli mul neid alati. Oli koit ja loojang ja kuu ja tähed ja mu Hõbedane Järv ja pilvepaadid, mis purjetasid…”

      Kuid Mrs. Holly peatas ta pahase käeviipega.

      “Pole midagi, väike poiss. Oleksin pidanud teadma – niisugune kasvatus, nagu sul oli. Muidugi sa ei oska hinnata niisugusi asju. Visata need minema, tõepoolest!” Ja ta jätkas oma tööd, kuid seekord puudutas asju viisil, mis meenutas ema hellitust solvatud lapsele.

      David, pisut häiritud ja piinlikkust tundev, vaatas teda murelikult, siis selgitas vabandavalt:

      “Ma mõtlesin vaid, et kui sa ei peaks nii palju asju puhastama, ehk saaksid siis rohkem jalutada – täna ja teistel päevadel, tead. Sa ütlesid – et sul pole aega,” tuletas ta meelde.

      Kuid Mrs. Holly raputas vaid pead ja ohkas.

      “Pole midagi, väike poiss. Arvan, et mõtlesid seda hästi. Sa ei mõista, muidugi.”

      Ja David, olles veel hetke mõtlikult vaadanud hellitavaid sõrmi, pööras ringi ja astus verandale. Hetk hiljem, olles istunud verandatrepile, oli ta võtnud taskust kaks väikest tükki volditud paberit. Ning siis, pisarsilmi, luges ta veel kord oma isa kirja.

      “Ta ütles, et ma ei tohi kurvastada, sest see kurvastaks teda,” pomises poiss mõne aja pärast, pilk kaugetel mägedel. “Ja ta ütles, et kui ma mängin, tulevad mu mäed minu juurde siia ja ma olen jälle oma mägikodus. Ta ütles, et mu viiul on kõik need asjad mida ma nii väga – tahan!”

      Väikese lämbuva ohkega torkas David kirja tagasi taskusse ja sirutas käe viiuli järele.

      Mõni aeg hiljem peatas Mrs. Holly, kes pühkis elutoa toole, oma töö, astus kikivarvul ukse juurde ja kuulas hingetult. Kui ta mõni aeg hiljem uuesti tööle asus, olid ta silmad märjad.

      “Ma imestan, miks ma mõtlen alati – Johnile, kui ta mängib,” ohkas ta endamisi põrandalappi üles tõstes.

      Pärast õhtusööki istusid Simeon Holly ja ta naine köögiverandal, puhates päevatööst. Simeoni silmad oled suletud. Ta naise pilk viibis kuuri, küüni, tee, mööduva hobuse ja vankri ähmastel piirjoontel. Trepil istuv David vahtis kuud, mis ronis üha kõrgemale üle puudelatvade. Mõne aja pärast lipsas ta majja ning tuli välja oma viiuliga.