“Isa, tule ruttu! Sa pead tulema,” kogeles ta.
Nii tungiv oli poisi hääl, et peaaegu ebateadlikult tõusis haige mees püsti. Värisevate kätega torkas ta kirjad, mis ta oli kirjutanud, taskusse. Väike raamat, millest ta oli selleks lehti tõmmanud, oli juba langenud märkamatult rohule ta jalge ees.
“Jah, poeg, jah, me läheme,” pomises mees. “Ma tunnen end nüüd paremini. Ma suudan – käia.”
Ja ta kõndis, kuigi väga aeglaselt, kümme, tosin, kakskümmend sammu. Tagant kostis rattaraginat, mis peatus üsna nende lähedal.
“Halloo! Kas lähete sellesse külla?” hüüdis üks hääl.
“Jah, sir.” Davidi vastus kõlas kõhklematult. Kus see küla asus, ta ei teadnud, ta teadis vaid, et see pidi olema kusagil eemal sellest naisest, kes oli nimetanud teda vargaks. Ja see oli kõik, mis ta teada tahtis.
“Ma lähen ise ka sinnakanti. Tahate sõita?” küsis mees ikka veel lahkelt.
“Jah, sir. Tänan!” hüüdis poiss rõõmsalt. Ja koos aitasid nad isal ronida avarasse vankrisse.
Räägiti vähe sõnu. Mees ohjade juures sõitis kiiresti ega pannud tähele midagi peale hobuste. Haige mees tukkus ja puhkas. Poiss istus, mõtlik ja vaikne, vaadates möödalibisevaid puid ja maju. Päike oli kaua aega tagasi loojunud, kuid polnud pime, sest kuu oli ümar ja särav ning taevas oli pilvitu. Kui tee järsult hargnes, peatas mees oma hobused.
“Noh, mul on kahju, kuid arvan, et lasen teid siin maha. Pean pöörama paremale, kuid teil on vaid veerand miili minna,” lõpetas ta lõbusalt, näidates piitsaga hulgale vilkuvatele tulukestele.
“Tänan, sir, tänan,” sosistas David tänulikult, oma isa aidates. “Olite meile suureks abiks. Tänan!”
Davidi südames oli metsik soov asetada hea mehe jalge ette kõik oma säravad kuldtükid, tänuks õigeaegse abi eest. Kuid ettevaatus hoidis teda tagasi: paistis, et rahaga sai maksta vaid kauplustes; väljaspool tegi see inimesi vargaks!
Isaga üksi jäänud, pidi David lahendama veel ühe probleemi. Kuhu peaksid nad ööseks minema? Ilmselt ei suuda ta isa kaugele kõndida. Ta oli hakanud jälle rääkima – vaikseid, lõpetamata lauseid, mida David ei mõistnud ja mis talle ähmaselt muret tegid. Läheduses oli maja ja veel mõned teel küla poole, kuid David ei tahtnud sel ööl enam rohkem kogemusi võõraste majade ja võõraste naistega. Seal oli küün, üsna suur, mis oli kõige lähemal, ning just selle küüni poole pööras David viimaks oma isa sammud.
“Me läheme sinna, isa, kui me sisse saame,” soovitas ta vaikselt. “Ja seal me ööbime ja puhkame.”
III peatükk. Orus
Juuniõhtu pikk hämarus oli muutunud ööks, mis oli vaevalt pimedam, nii särav oli kuu. Maja poolt vaadates kõrgusid küün ja madalad hooned varjuliste ja ebamaistena, kuid väga ilusatena. Maja verandal istusid Simeon Holly ja ta naine, nõus puhkama oma vaimu ja keha vaid seetõttu, et päevatöö oli edukalt tehtud.
Just sel hetkel, kui Simeon püsti tõusis, et majja minna, kostis nende kõrvu pikk viiulinoot.
“Simeon!” hüüdis naine. “Mis see oli?”
Mees ei vastanud. Ta pilk oli küüni poole pööratud.
“Simeon, see on viiul!” hüüatas Mrs. Holly, kui teine noot võbeles õhus. “Ja see on meie küünis!”
Simeoni suu vajus lahti. Range hüüatusega astus ta eeskotta ja jõudis kööki.
Järgmisel hetkel tuli ta tagasi, süüdatud latern käes.
“Simeon, ä-ära mine,” palus naine värisedes. “Sa – sa ei tea, mis seal on.”
“Viiulit ei mängita ilma käteta, Ellen,” vastas mees süngelt. “Kas sa tahad, et läheksin voodisse ja jätaksin poolpurjus jumalatteotava rändmoosekandi meie kuuri? Täna koduteel möödusin ma ühest kenast paarist, kes kõhutas tee kõrval – mehest ja poisist viiulitega. Tõenäoliselt kurjategijad – kuid kuidas nad siia, nii kaugele jõudsid, ma ei mõista. Kas sa arvad, et ma jätan oma küüni nendesugustele hulkuritele?”
“E-ei, ma arvan, et mitte,” kogeles naine, tõusis värisedes püsti ja järgnes oma abikaasale üle õue.
Küünis peatusid Simeon Holly ja ta naine tahtmatult. Muusika oli nüüd nende ümber, täites õhku heliridade ja trillerite ja trallitavate viisijuppidega. Vihaselt hüüatades pöördus mees kitsale trepile ja hakkas ronima ülalasuvasse heinahoidlasse. Tema kannul tuli ta naine, ning varsti langesid nende pilgud peaaegu üheaegselt heinal lebavale mehele, kelle nägu valgustas kuu. Otsekohe vaibus muusika sosinaks ja vaikne hääl kostis kuuvalge ruudukese tagant, mis langes katuseaknast.
“Kui te, palun, oleksite nii vaikselt kui saate, sir. Te näete, ta magab ja ta on nii väsinud.”
Hetkeks peatusid mees ja naine hämmeldunult, siis tõstis mees laterna ja astus hääle poole.
“Kes te olete? Mis te siin teete?” nõudis ta teravalt.
Poisi nägu, ümmargune, päevitunud ja nüüd ka pisut murelik, välgatas pimedusest.
“Oh, palun, sir, kui te räägiksite vaiksemalt,” palus poiss. “Ta on nii väsinud! Mina olen David, sir, ja see on mu isa. Me tulime siia puhkama ja magama.”
Simeon Holly karm pilk libises poisi näolt mehele, kes lebas selili heinas. Järgmisel hetkel langetas ta laterna ja nõjatus lähemale, sirutades ettevaatlikult käe. Otsekohe ajas ta end sirgu, pomisedes vaikselt midagi tigedat. Siis ta pöördus ja küsis vihaselt:
“Poiss, mis sa küll mõtled, mängides džiigi niisugusel ajal?”
“Noh, isa palus mul mängida,” vastas poiss lõbusalt. “Ta ütles, et võib siis jalutada läbi roheliste metsade, kuulata ojavulinat, ning et linnud ja oravad…”
“Nii, poiss, kes sa oled?” katkestas Simeon Holly rangelt. “Kust sa tuled?”
“Kodust, sir.”
“Kus see asub?”
“Noh, kodus, sir, kus ma elan. Mägedes, kõrgel, kõrgel, oh, nii kõrgel! Ja seal on nii suur, suur taevas, nii palju kenam kui siin all.” Poisi hääl värises ja peaaegu katkes ning ta pilk püsis pidevalt valgel näol heina sees.
Just sel hetkel tekkis Simeon Holly’l äkiline aimdus, et oli aeg tegutsemiseks. Ta pöördus oma naise poole.
“Vii poiss majja,” käskis ta teravalt. “Me peame talle öömaja andma, arvan ma. Ma lähen Higginsi juurde. Muidugi tuleb kogu asi kohe talle üle anda. Sa ei saa siin midagi teha,” lisas ta vastuseks naise küsivale pilgule. “Jäta kõik, nagu on. See mees on surnud.”
“Surnud?” See oli poisi terav karjatus, siiski oli selles rohkem imestust kui hirmu. “Kas sa mõtled, et ta on läinud – nagu ojavesi – kaugele maale?” kogeles ta.
Simeon Holly ajas silmad suureks. Siis ütles rõhutatult:
“Su isa on surnud, poiss.”
“Ja ta ei tule enam tagasi?” Davidi hääl murdus nüüd.
Vastust ei tulnud. Mrs. Holly pidas tahtmatult hinge kinni ja vaatas eemale. Isegi Simeon Holly ei vaadanud poisi paluvaisse silmisse.
Äkki karjatades hüppas David oma isa kõrvale.
“Kuid ta on siin – siinsamas,” väitis ta kimedalt. “Issi, issi, räägi minuga! David on siin!” Oma kätt välja sirutades puudutas ta õrnalt oma isa nägu. Siis tõmbus ta otsekohe tagasi, silmad hirmust suured. “Teda pole! Ta on – läinud,” kogeles ta ärevalt. “See osa pole see, mis TEAB. See on see teine, mille nad maha jätavad. Ta jättis selle seljataha – nagu orav ja ojavesi.”
Äkki poisi nägu muutus. See muutus hingestatuks ja kiirgavaks, kui ta hüppas püsti, rõõmsalt hüüdes: “Kuid ta palus