See oli vaevumärgatav tee, kuid mees leidis selle ja astus sellel üpris enesekindlalt. Siiski tegi ta aeg-ajalt pausi, et ebakindlale sammule kindlust lisada või kotti õlal kehitada. Üsna varsti oli kõikjal nende ümber mets, linnud laulsid nende peade kohal ning lugematud tillukesed jalad kiirustasid alusmetsas igas küljes. Just vaateväljast eemal vulises valjult ojake, rõõmust, et on elus, ning kõrgel puudeladvus mängis hommikupäike tantsivate lehtede vahel peitust.
Ja David hüppas ja naeris ja armastas seda kõike, ning kõik see oli talle tuttav. Linnud, puud, päike, oja, kiirustavad väikesed olendid metsas, kõik olid tema sõbrad. Kuid mees – mees ei hüpanud ega naernud, kuigi ka tema armastas seda kõike. Mees kartis.
Ta teadis nüüd, et oli ette võtnud rohkem, kui täide viia suutis. Samm sammult oli kott raskemaks muutunud ning tund tunnilt oli püsiv, piinav valu ta küljes suurenenud, kuni viimaks oli piin lõputu. Ta oli unustanud, et tee orgu oli nii pikk; ta polnud mõistnud, kui väga ta oli jõudu kulutanud juba enne teeleminemist. Ta peas tuksles üks mõte: mis siis, kui ta ikkagi ei suuda? – kuid isegi iseendale ei julgenud ta neid sõnu ütelda.
Keskpäeval peatusid nad einestama, ning õhtul asusid laagrisse, kus vulisev ojake oli peatunud puhkuseks vaikses, mustas tiigis. Järgmisel hommikul asusid mees ja poiss jälle teele, kuid ilma kotita. Väikese lagendiku lehtede alla oli mees koti peitnud ja öelnud hooletult:
“Ma usun, et ma siiski ei hakka seda kaasa tassima. Selles pole midagi, mida me tõeliselt vajaksime, tead, nüüd, kui olen söögikarbi välja võtnud, ning õhtuks oleme all orus.”
“Muidugi!” naeris David. “Me ei vaja seda.” Ja ta naeris jälle, puhtast rõõmust. Mis kasu oli Davidil kottidest või pagasist!
Nad olid rohkem kui poolel teel mäest alla, ning varsti jõudsid rohtukasvanud teele, vähekäidud, kuid siiski teele. Veel hiljem jõudsid nad nelja tee ristumiskohta, ning kaks neist kandsid paljude rataste jälgi. Päikeseloojanguks sosistas väike oja nende kõrval vaiksetest põldudest ja aasadest, ning David teadis, et nad olid jõudnud orgu.
David ei naernud enam. Ta vaatas oma isa ehmunult. David ei teadnud, mis tähendab mure. Ta õppis seda nüüd tundma – kuigi ta mõistis vaid ähmaselt, et midagi oli korrast ära. Mõnda aega oli ta isa vaid vähe rääkinud, ning seegi vähene kõlas jäigalt ja ebaloomulikult. Ta kõndis kiiresti, kuid David märkas, et iga ta samm paistis jõupingutusena ja ta hingas vaid lühidalt ja hingeldades. Ta silmad olid väga säravad ja pilk kinnitunud ees olevale teele, nagu poleks ta rahul oma tempoga. Kaks korda oli David temaga rääkinud, kuid ta ei vastanud; ning poiss võis vaid edasi sammuda oma väsinud väikestel jalgadel ja ohata oma kalli kodu järele mäetipus, mille nad olid eelmisel hommikul maha jätnud.
Nad kohtasid kaasrändureid, ning nood ei pööranud eriti tähelepanu mehele ja poisile, kes kandsid viiuleid. Juhtus nii, et kedagi polnud läheduses, kui mees, kes kõndis tee kõrval rohus, komistas ja raskelt maha kukkus.
David hüppas ruttu ettepoole.
“Isa, mis sul on? MIS SUL ON?”
Vastust ei tulnud.
“Isa, miks sa ei räägi minuga? See olen mina, David!”
Valulise pingutusega ajas mees end istuma. Hetkeks vahtis ta tuimalt poisile näkku; siis, peaaegu midagi unustades, paistis sundivat end palavikuliselt tegutsema. Värisevate sõrmedega ulatas ta Davidile oma kella ja väikese elevandiluust miniatuuri. Siis otsis ta taskutes, kuni maas tema ees lebas väike kuhi kuldtükke – Davidile paistis neid olevat sada tükki.
“Võta need – peida need – hoia neid, David, kuni sa – neid vajad,” hingeldas mees. “Ja mine – mine edasi. Ma ei suuda.”
“Üksi? Ilma sinuta?” päris poiss ehmunult. “Noh, isa, ma ei saa! Ma ei tea teed. Pealegi jääksin parem sinu juurde,” lisas ta lohutavalt, libistades kella ja miniatuuri taskusse, “kuni saame mõlemad minna.” Ja ta istus oma isa kõrvale.
Mees raputas nõrgalt pead ja näitas jälle kuldmüntidele.
“Võta need, David – peida need,” sosistas ta kahvatute huultega.
Peaaegu kannatamatult hakkas poiss raha üles korjama ja taskutesse pistma.
“Kuid isa, ma ei lähe ilma sinuta,” teatas ta vapralt, kui viimane kuldtükk silmist kadus ja teel nende kõrval hobune ning vanker raginal nähtavale ilmusid.
Sõitja vaatas heakskiitmatult meest ja poissi tee kõrval, kuid ei peatunud. Kui ta oli möödunud, pöördus poiss jälle oma isa poole. Mees kohmitses ikka veel oma taskutes. Seekord võttis ta oma mantlitaskust pliiatsi ja väikese märkmiku, millest tõmbas ühe lehe ja hakkas kirjutama, visalt, valuliselt.
David ohkas ja vaatas ümberringi. Ta oli väsinud ja näljane, ning ei saanud üldse asjadest aru. Tema isaga pidi olema lahti midagi väga halba, väga kohutavat. Oli juba peaaegu pime, kuid neil polnud kohta, kuhu minna, ega õhtusööki, kuid kaugel, kaugel üleval mäenõlval oli nende kallis kodu, kurb ja üksi ilma nendeta. Seal üleval säras ikka veel päike, kahtlemata – vähemalt oli seal roosa helk ja Hõbedane Järv, mida vaadata, kui siin all polnud midagi peale hallide varjude, pika, väsitava tee ja ühe või kahe rühkiva hobuse vaateväljas. Ülalt paistis org nagu armas haldjatemaa, kuid tegelikult oli see sünge ja inimtühi, otsustas David.
Davidi isa oli tõmmanud oma raamatust järgmise lehe ja jälle kirjutama hakanud, kui poiss äkki püsti hüppas. Üks lagunevaist majadest oli tee lähedal, kus nad istusid, ning see andis Davidile uue mõtte. Kiirete sammudega oli ta astunud eesukse juurde ja sellele koputanud. Ukse avas pikk, sünge naine, kes ütles: “Noh?”
David võttis mütsi peast, nagu isa oli teda tegema õpetanud, kui üks mägilasest naine temaga rääkis.
“Tere õhtust, leedi; mina olen David,” alustas ta siiralt. “Mu isa on nii väsinud, et ta kukkus seal maha ja me tahaksime väga siia ööseks jääda, kui teil midagi selle vastu ei ole.”
Naine ukseavas vahtis päranisilmi. Hetke oli ta üllatusest tumm. Ta pilk mõõtis poisi lihtsaid, üsna rohmakaid riideid, siis otsis mehe poollamavat kogu tee kõrval. Ta ajas pea vihaselt kuklasse.
“Oh, kas tõesti! Tore lugu küll!” põlastas ta. “Hmh! Me ei anna hulkureile öömaja, väike poiss.” Ja ta lõi ukse kinni.
Nüüd oli Davidi kord vahtima jääda. Mida see “hulkur” tähendas, ta ei teadnud; kuid mitte kunagi varem polnud ta palvest nii vihaselt keeldutud. Ta teadis seda. Midagi raevukat kerkis temas – midagi uut, mis pani ta kaela ja lauba punastama. Ta tõstis otsustavalt käe ukse juurde – tal oli midagi sellele naisele öelda! – kui uks äkki uuesti avanes.
“Tead, poiss,” alustas naine, vaadates teda pisut vähem ebasõbralikult, “kui sa oled näljane, ma annan sulle pisut piima ja leiba. Tule tagaukse juurde ja ma annan need sulle.” Ja ta sulges jälle ukse.
Davidi käsi langes alla. Puna püsis ikka veel ta näol ja kaelal, ning see raevukas ja uus miski tema sees käskis, et ta keelduks naise käest toitu võtmast… Kuid seal oli ta isa – ta vaene isa, kes oli nii väsinud, ning ka tema enda kõht oli tühi. Ei, ta ei saanud keelduda. Ning aeglaste sammudega ja longuspäi astus David ümber nurga tagaukse poole.
Kui pool leivapätsi ja piimamannerg talle pihku pisteti, meenus Davidile äkki, et külakaupluses mäe otsas maksis ta isa toidu eest raha. Nüüd oli David rõõmus, et tal olid need kuldtükid taskus, sest ta sai maksta. Otsekohe ajas ta pea püsti. Jälle eneseaustust täis asetas ta oma kandamid ühte kätte ja torkas teise taskusse. Hetk hiljem sirutas ta oma peopesal ettepoole särava kuldtüki.
“Ehk te võtaksite selle, palun, leiva ja piima eest?” küsis ta uhkelt.
Naine hakkas pead raputama, aga kui ta pilk rahale langes, ehmus ta ja kummardus lähemale asja uurima. Järgmisel hetkel nõksatas ta sirgu ja hüüatas vihaselt.
“See on kuld! Kümnedollariline kuldmünt! Nii et sa oled ka varas, mitte ainult hulkur? Hmh! Noh, ma arvan, et sa siis neid ei vaja,” lõpetas