Põlvini elumeres. Jüri V. Grauberg

seikluse pähe, kohe kellelegi edasi jutustada, või siis sootuks unustada. Mõne päeva pärast oli nii mõnelgi pihtijal isegi oma „pihiisa” nimigi igaveseks unustatud. See ei seganud kedagi vorstiviilu või viinalonksu saatusekaaslasega jagamast. Kroonu poolt igaühele välja antud kuivtoit lükati põlglikult kõrvale sõnadega:

      „Söögu tiblad ise endi seasööki!”

      Esialgu olid meeste kõhud veel täis seda head-paremat, mis nii mõnegi kutsealuse kodusest lahkumispeost üle oli jäänud ning talle teemoonaks kaasa anti. Nagu juba öeldud, trallitati ja laamendati paljudes kupeedes, kuid oli ka neid kupeesid, kus sõideti tagasihoidlikumalt. Ühes niisuguses kupees sõitis „austavat kodanikukohust” täitma ka Jaanus Bierbrauer. Noormees lamas osavõtmatult ühel kupee ülemistest naridest ja kuulas ajaviiteks kupeekaaslaste jutuvada. Jaanusele oli see kõik nagu üks suur paratamatu õnnetus. Ta ei olnud veel siiamaani üle saanud Tuuliga hüvastijätu kurbusest ning kui ta sellele ikka ja jälle mõtles, tuli talle tahestahtmata pisarad silma. Jaanusel ei olnud praegu siin maailmas kedagi, ega midagi, mis oleks suutnud korvata seda, tema jaoks nii suurt, kaotust. Tuuli oli olnud temale kogu elu, kogu õnn, kogu tulevik. Nüüdseks oli Tuuli jäänud juba sadade kilomeetrite kaugusele ja Jaanusel oli niisugune tunne, et ta ei näe oma Tuulit enam kunagi.

      „Mis sa mees norutad seal lae all!” hüüti äkki altpoolt Jaanusele. „Näh, võta, joo parem õlut! Siis läheb tuju paremaks!”

      Jaanus ei olnud veel mingi õllejooja, kuid võttis siiski viisakalt pakutu vastu:

      „Aitäh!”

      „Mis sa tühja norutad!” kordas Jaanusele tumeda ja väga lühikeste harjasjuustega noormees, kes talle äsja õlut oli andnud. „Mis see kolm aastakest Vene kroonus ära ei ole: talv ja suvi, siis jälle talv ja suvi, ning siis on juba viimased talv ja suvi ning kolmandal septembril, kaitseministri sünnipäeval, tuleb dembli käskkiri!”

      Sõna „dembel” kuulis Jaanus siis esimest korda, ega teadnud siis veel aimatagi, et see Atlandil seilanud endine meremees, Madis, upub juba järgmisel suvel kusagil Jeletsi linna lähedal madalasse jõkke, ning, et Madisel, kes teisi mehi lohutas, jääbki endal „dembel” igaveseks nägemata …

      Jaanus lamas naril, limpsis pikkamööda õlut, kuulas ajaviiteks rongirataste rütmilist kolksumist ja kupeekaaslaste lõmpsimist.

      „Sulle, mees ei antagi vene kroonust uut sinelit, sul on ta juba olemas!” nokiti ühe pika ja peenikese noormehe kallal, kellel vana vene „välihall” seljas oli.

      „Annavad ikka, kuhu nad pääsevad!” vaidles see vastu. „See on minu vanema venna sinel. Kohe paras kroonusse minekuks selga panna!”

      „Mis sa sellest vene sinelist nii vara endale selga toppisid? Armas või?”

      „Hea riidega ei olnud ju mõtet kroonu minna.” seletas vibalik kannatlikult. „Hea riie vehitakse sul siin sisse niikuinii. Siin muide, varastatakse kõike, isegi sitahais pannakse pihta. Pidage minu sõnu meeles! See vana vene sinel oli sõjaväkke minekuks aga kohe akkuraat selga panna!”

      Jaanusele tuli meelde, kuidas Ruudi aastaid tagasi kroonusse läks. Vend pani selga oma ainsa ülikonna, mis tal veel peaaegu uus oli, sidus peegli ees lipsu kenasti kaela ja sõitis kui härra Venemaale. Kuu aja pärast tuli Korsanile kiri, kus Ruudi kirjutas, et ta pakkis oma ülikonna, kingad ja muu, ilusti pakki ning see lubatud omastele ära saata. Aliise ootas poja pakki mitu kuud ja jäigi ootama, sest pakk oli kuhugile suure Venemaa avarustesse „ära kadunud”. Kui Ruudi kolm aastat hiljem kroonust tagasi tuli, siis tegi ema sellest ülikonnast ükskord juttu. Ruudi lõi selle peale käega ja ütles:

      „Pakid meie riietega ei jõudnudki vist garnisoni väravast välja. Ohvitserid jagasid nende sisu juba enne omavahel ära …”

      Jaanus võttis vanema venna kogemustest õppust ja talitas teistmoodi. Maalt tuli ta linna nagu ikka, korraliku riidega. Viimase öö magas Jaanus Vossi juures ja kui ta hommikul vara sõjakomissariaati läks, olid nekrutiks minejal seljas juba maalt kaasavõetud vanad riided.

      Jaanus limpsis kupee ülemisel naril lamades pikkamööda õlut ja vajus mõtteisse. Kus võiks Tuuli praegu olla? Arvatavasti tööl, kus mujal … Tuuli … Armas Tuuli …

      „Mind veetakse vägisi Venemaale, kuid Tuulikene, minu mõtted on ikka sinu juures …” ohkas Jaanus.

      Noormees oli viimased paar-kolm nädalat enne kroonusse minekut elanud koos Tuuliga tema ema juures Ubjas. See oli väikene külakene suure tsemendilinna külje all. Sealt käis väikene „susla” tsemenditehase juurde, kuhu Jaanus oli pealinnast saadetud komandeeringusse. Sel aastal oli november hästi külm ja Jaanuse tööriided jälle nii nadid, et teda kuidagi külma eest kaitsta ei tahtnud. Jaanus ehitas koos uute töökaaslastega tsemenditehase lähedal Aru rabas kõrgepingeliini. Brigadir, tublisti üle viiekümnene mees, nähes Jaanuse viletsat riietust, saatis noormehe tegema ikka niisugust tööd, mis naha kogu aeg sooja hoidis. Kui töös väiksemgi hingetõmbepaus tekkis, siis käsutas Jaanuse kohe lõkke juurde sooja.

      „Ämma” juures, nagu Jaanus naljatades Tuuli ema omaette nimetas, magasid Tuuli ja Jaanus algul eraldi tubades. „Ämm” valvas hoolega oma ainsa tütre järele. Novembrikuu lõpupoole läksid külmapoisid väljas õige valjuks, ja kuivõrd „ämma” vana maja eriti sooja ei tahtnud pidada, lubati Jaanus lõpuks ka Tuuli kaissu. Noormees oli tüdrukutega muidugi juba tegemist teinud, oli õige mitmed korrad isegi Margiti „pühapaigas” ära käinud, kuid niimoodi, ühise teki all, ei olnud ta veel kellegagi maganud. Niimoodi, kallistades Tuulit ja paitades kallima ahvatlevaid kumerusi uinus Jaanus nii mõnigi kord alles hommiku eel. Midagi rohkemat ei julgenud noormees ette võtta, sest Tuuli oli tema jaoks midagi ilusat, midagi püha ja puutumatut. Pealegi magas kõrvalvoodis vanainimese erku ja rahutut und Tuuli ema, kes öösiti mitu korda üles tõusis ja kööki asja tegi. Käis ta seal joomas, või valvas hoopis oma ainsa tütre und, seda teadis vaid tema ise. Tuuli oli tema ainus varandus ja peale tütre ei olnud tal siin ilmas vist enam kedagi. Viimane suur sõda oli Ingerimaal hävitanud veel needki, kes Stalini repressioonidest järele oli jäänud. Peaaegu kogu „ämma” suguvõsa oli hukka saanud ja kui veel kusagil Venemaa pärapõrgus keegi küüditanuna hinges oligi, siis varjas see hoolega oma ingeri päritolu. Tuuli isa oli vabasurma läinud, sest peale Tuuli ema oli temast käima peale saanud veel teinegi noorik ja mees ei suutnud kahe last ootava tüdruku vahel valida. Tema südametunnistus käskis tal valida hoopis kolmanda „nooriku”, nööri …

      Tuuli ema oli oma last üksi kasvatanud ja nüüd oli ju loomulik, et ta tütre käekäigu pärast muretses. Seda kõike Jaanus siis veel ei teadnud ja oli oma südames „ämma” peale väga vihane tema öiste „kondamiste” pärast …