Veidi eemal majast, kus Voss elas, seisis kõnnitee ääres nukralt üksik telefoniputka, millel imekombel kõik klaasid terved olid. Sinna Jaanus end peitiski. Ajaviiteks kuulas poiss telefonitorust telefonitooni. Helistada ei olnud loomulikult kellelegi, sest ühelgi tema tuttaval ei olnud telefoni. Minutit kümme-viisteist oodanud, märkas Jaanus halvastivalgustatud tänaval kahte kuju tulemas. Üks tulija oli Voss, selles oli putkasolija kindel. Vossi kuju ja kõnnakut tundis Jaanus nagu oma viit sõrme. Teine tulija oli Jaanuse jaoks võõras naisterahvas. Oli see sama neiu, kes Vossi vastasmaja aknast piilus, või keegi teine, seda ei osanud ta arvata. Kuid miks tädipojal aega ei olnud, oli Jaanusele nüüd selge.
„Vahele jäid, vennike!” mõtles Jaanus kahjurõõmsalt ja püüdis läbi uduseks tõmbunud telefoniputka aknaklaasi Vossi tüdruku nägu näha. See jäi aga Jaanusel seekord nägemata, sest kui tädipoeg telefoniputkast koos tüdrukuga möödus, oli see oma palitu krae üles tõstnud ja vaatas hoopis teisele poole. Peagi pöörasid nad ära kõrvaltänavasse, mis trammipeatusesse viis. Nii palju sai Jaanus küll targemaks, et see Vossi tüdruk pigem sale, kui trulla oli.
„See asi on nüüd selge.” mõtles Jaanus, kui ta telefoniputkast välja tuli ja koolimaja poole minema hakkas. „Voss on ka endale pruudi leidnud!”
Kui Jaanus koolimaja fuajeesse sisenes, kuulis ta koridorist, kus asusid kooli direktori, tema asetäitja ja vanemmeistri kabinetid, mingit kära ning madinat. Uudihimulikult lähemale minnes kuulis ta vanemmeistrit vihaselt sõimamas:
„Teie, kuradi närakad, tulete mulle peksa andma!”
Kõlas paar heledat laksu ja siis lendas imestunult seisma jäänud Jaanuse jalge ette üks suur riidepundar. See pundar ajas millegipärast kole kähku endale jalad alla ja tormas välisukse poole.
„Purjus!” sai seisja aru vängest viinalõhnast, mis sellest põgenevast riidepuntrast õhku hõljuma jäi.
„Kohe ma õpetan sulle kombeid, nii kuidas sinusugune sellest aru saab! Sähh!” vanemmeistri kõmisevat häält oli kogu koridor täis ja hetk hiljem tuli koridorisügavusest veel üks kuju kukerpallitades Jaanuse poole, kes jõudis vaid hädavaevu eest ära hüpata.
Selles akrobaadis tundis poiss ära ühe ülbematest möödunud aasta järidest.
„Selge!” sai Jaanus asjast kohe aru. „Järid tulid vanemmeistrile „kätte maksma”!”
„Ma ei hakka teiesuguste tattninade pärast miilitsat tülitamagi, saan ise hakkama!” vanemmeister tuli mööda koridori vestipüüli poole ja tiris enese järel veel kahte järi. Kummagi käe otsas üks siplev ja vanduv olevus.
„Tere õhtust!” ütles Jaanus.
„Tere, tere!” vastas vanemmeister tõredal häälel. „Löö ikka tatikal kulm rulli, siis hakkab kuradile alles mõistus pähe tulema!”
Visanud taltsaks jäänud järid välisukse taha, tuli vanemmeister lipsu kohendades tagasi.
„Lollakad! Tulid purjus peaga siia mingit õigust nõudma!” vanemmeister pühkis valge taskurätikuga käsi. „Ja kohe kättpidi kallale … Mõtlesid omasuguse olema?”
„Need järid kaklesid möödunud aastal ühtelugu ühiselamus …”
„Ma tean seda, Bierbrauer! Tean neid küll! Nad olid juba siis kaabakad, ning paistab, et ka kool ja elu pole suutnud neile midagi õpetada. Kahju!” ütles vanemmeister ja sammus oma kabineti poole.
„Mees nagu karu!” mõtles Jaanus talle järele vaadates. „On ikka mehel pikkust ja õlgade laiust!”
„Kus sa kolasid kogu õhtu?” küsis Petja, kui Jaanus ühiselamusse jõudis. „Sinu Tuuli tuulas siin mitu korda ringi ja otsis oma saksa nimega saksa taga!”
Jaanus ei tahtnud sõbrale Paulist midagi rääkida ja määris talle kaela loo tädipojast ja selle pruudist.
„Haapsalus pidavat ka valge daam ennast mõnikord lossiaknal näitama!” oli sõbra arvamus asjast.
„See daam oli minu arvates küll brünett ja see agulimaja lossi mõõtmeid mingil juhul välja ei anna!”
„Mis sellest? Ega armastus sellepärast siis veel nõrgem ei ole … Armastus jääb ikka armastuseks.” arvas Petja.
VII peatükk
Talv möödus õppimise tähe all. Õppeaasta teisel poolel tuli teise kursuse õpilastel endi teoreetilisi teadmisi rakendada praktikas ja nad suunati linna erinevatesse ettevõtetesse tööle. Ikka kolme-nelja kaupa, nii, kuidas ettevõtted praktikante saada soovisid. Jaanusele ja veel paarile tema grupi poisile määrati praktikakohaks kooli läheduses asuv piimakombinaat. Oma kurvastuseks sai Jaanus seal olla vaid mõne nädala, sest siis võttis vanemmeister ta sealt ära ja andis tema hoole alla kogu kooli, ning ka ühiselamu elektri- ja raadiotranslatsioonivõrgud. Uus töö oli küll huvitav, kuid piimakombinaadi hapukoorest ja veel nii mõnestki heast asjast ilma jäämine tegi poisi, ei, ütleme nüüd juba noormehe, sest Jaanus raseeris vahetevahel juba oma heledaid vurruudemeid, meele mõruks. Piimakombinaadi villimisliinidel töötavad naised pistsid nii mõnigi kord kutsekooli praktikantidele konveieri pealt head ja paremat pihku. Üheks põhjuseks, miks Jaanus koolimajja üle toodi, oli tema nn. diplomitöö. Peale selle kirjaliku lõputöö, mida kõik tema grupikaaslased tegid, tuli Jaanusel veel koos Petjaga ümber ehitada kooli raadiosõlm. Mööblitislerite grupi poisid valmistasid kooli raadiosõlmele uue helirezisööri puldi. Sinna pidi peale tulema kõik nupud-lülitid ja mõõteriistad, mis olid „Kooliraadio” saate ajal helirezisöörile vajalikud. Uude juhtimispulti tuli vanast juhtimispuldist ümber tõsta ka kogu aparatuur ja veel nii mõndagi lisaks. Samal ajal pidi raadiosõlm olema suuteline igal teisipäeval andma ühiselamusse kahetunnilist „Kooliraadio” saadet.
„See on raske ülesanne, kuid ma arvan, et teostatav.” lohutas noormehi vanemmeister ja lisas: „Olgu siin ajutised juhtmed, aparatuur siin-seal laiali, kuid tähtis on, et kõik see värk kogu aeg funktsioneeriks!”
„Siia tuleb siis paariks kuuks üks suur hullumaja!” ütles Jaanus.
„Ma ei usu, et teiesugused targad mehed siia hullumaja teevad.” määris vanemmeister Jaanusele ja Petjale mett moka peale. „Kui teil tekivad siin mingid probleemid, eks siis istume maha ja arutame need asjad koos läbi!”
Kirjaliku diplomitööga oli teistmoodi lugu. Teise õppeaasta algul käskis uus meister, kes nüüd streigi tõttu ära läinud Metsa asemele tuli, igalühel paberile joonistada mingisuguse tootmistsehhi plaan koos abiruumidega. Poisid nii ka tegid ja need, kes selle tsehhi plaani sügisel hästi huvitava, st. keerulise tegid, pidid nüüd hoolega ajusid liigutama. Meister oli igale valmisjoonistatud tsehhi plaanile peale märkinud tinglikud tööpingid, valgustid, ventilaatorid ja jumal teab, mis veel. Nüüd pidi iga mees sinna „oma tsehhi” ka valgus- ja jõuvõrgud projekteerima. Loomulikult oli see lihtsam nendel, kes olid sügisel laisemad „oma tsehhi” plaanile igasuguseid lisaruume joonistama …
Jaanusel läks diplomitöö tegemine ilma eriliste tõrgeteta, kuid oma aja see muidugi võttis.
Koht, kus Jaanus sai end natukene lõdvemaks lasta ja kas või hetkekski unustada diplomitöö valemid ja raadiosõlme igasugused skeemid, oli kooli aula, kus kahel õhtul nädalas, olid rahvatantsurühma treeningud. Tuuliga tantsimine oli Jaanusele suur nauding ja iga tüdruku naeratus tõi noormehe hinge äraseletamatu õnnetunde. Tõsi, enne Tuulit oli Jaanusele meeldinud Helen. Kuid Helen oli olnud ja jäänudki millekski õrnaks, ilusaks, sinilinnuna kättesaamatult kaugeks. Helen tuli Jaanusele alati siis meelde, kui ta raadiosõlmes juhtus kuulama laulu, kus olid sõnad: „Ütle millal tuled sa, ütle Quando, Quando, Quando …”
„Ei tule see Quando, ei tule ka Helen!”