„Joo-oo-uu …” ja pärast hetkelist vaikust kõlasid vanemmeistri vihased sõnad:
„Kes … Kurat, seal vooluga mängib?!”
Jaanus tegi siis pimedast raadiosõlmest kähku sääred, unustades tinutada tahtva traadijupi näppude vahele. Koridoris hetke mõelnud, tormas ta koridori nurgas asuva elektrikilbi juurde. Raadiosõlme läbipõlenud ja veel soe kork käis siuhh-siuhh! kilbist välja, et hetk hiljem traadijupiga parandatuna oma kohale tagasi keeratud saada, ning raadiosõlmele jälle elu sisse tuua. Enne, kui vanemmeister raadiosõlmest välja sai, kuulas Jaanus juba oma ühiselamutoas krapist tulevat populaarset meloodiat „Rohelised niidud”. Raadiosõlm töötas jälle ja see laul oli üks neist paljudest lauludest, mida ikka ja alati paluti „Kooliraadio” saates mängida.
Sel õhtul õhtul Jaanus raadiosõlme enam tagasi ei läinud. Vanemmeister ei oleks ehk midagi ütelnudki, kuid järide irinat ei tahtnud poiss küll kuulda. Järide vastu tundis ta sügavat antipaatiat.
Teine aps, mis ka esimesel õppeaastal juhtus, oli veidi teistsugune. Kehalise kasvatuse õpetaja tahtis teisipäevasesse saatesse plaanitava kõne päeval lindile lugeda. Millegipärast ei tahtnud, või ei saanud ta tulla otsesaatesse. Vanemmeister kutsus Jaanuse tunnist ära ja ütles poisile raadiosõlme võtmeid andes:
„Kuule Bierbrauer, mine ja võta tema jutt kohe lindi peale!”
„Tema” oli Lurich. Paks kehalise kasvatuse õpetaja istus stuudios tähtsalt mikrofoni taha ja oli valmis oma teksti paberilt lugema hakkama. Jaanus võttis riiulilt esimese ettejuhtuva tühja lindiga ketta, pani stuudiomagnetofonile ja noogutanud Lurichile, kes teises toas klaasseina taga istus, peaga, käivitas maki. Lint hakkas magnetofonil jooksma, Lurich köhatas, kohendas prille ja hakkas teksti lugema.
„Selle köhatuse peab pärast välja lõikama …” mõtles Jaanus kes režisööripuldis istus ja magnetofoni jälgis. Kõik nagu laabus ja poiss istus oma kohal rahulikult, kuni äkki märkas, et magnetofoni linti jääb võib-olla väheks. Ta polnud taibanud Lurichi käest küsida, kui pikk tekst tal kaasas on. Mees muudkui rääkis ja rääkis, ise üha rohkem hoogu sattudes ja kätega kaasa zestikuleerides. Ikka spordi tähtsusest ja vajalikkusest …
Mis kord lõppema peab, selle lõppemist annab oodata ja mis ei pea lõppema, see lõpeb tavaliselt jälle kole ruttu ning nii lipsaski magnetofoni lindi viimane meeter helipeadest lõbusa lipsuga mööda ja makk jäi seisma. Lurich ei mõtelnudki pidureid peale panna ja jutustas hasartselt edasi. Jaanus oli hetke nõutu – makk seisis, tekst jooksis ja Lurichile ka justnagu ei tihanud ütelda, et niisugune rumal lugu oli juhtunud. Hetke mõelnud, haaras poiss riiulilt uue lindi ja vilunud sõrmedel kulus vaid mõni sekund stuudiomaki käivitmiseks. Lurichi jutt läks jälle lindile, kuid vahepealne jupp oli kahjuks kusagile õhku rippuma jäänud.
Pärast oli Jaanusel tükk tegemist, et Lurichi tekstiga linte nii kokku liimida, et seda apsu kuulda ei oleks. Päris hästi see tal siiski ei õnnestunud, sest õhtul, kui „Kooliraadio” saade jälle ühiselamusse läks, ütles vanemmeister Lurichi juttu kuulates:
„Muidu ajab teine päris õiget juttu, kuid ühe koha peal nagu puterdab. ´Tea, kas ta ajas oma lehed tekstiga segamini või?”
Jaanus ainult kehitas selle peale õlgu …
VI peatükk
„Jaanus, sa oled pikk poiss, tule õige rahvatantsuringi tantsima!” ütles Petja kui nad ühel päeval kahekesi sööklast tulles mööda koridori ühiselamusse läksid. „Meil pole seal õige mitmel tüdrukul tantsupartnerit.”
Jaanusel ei olnud asja vastu erilist huvi, kuid andis siiski sõbra pealekäimisele järele ja nii ta läkski järgmisel õhtul koos Petjaga kooli aulasse, kus rahvatantsurühm harjutamas käis. Pikkuse järgi leiti uustulnukale tüdrukte hulgast ka kohe tantsupartner ja treeningutund võis alata. Poisi partneriks sattus kergejalgne ja ilusate suurte silmadega tüdruk. Jaanus oli sellele tüdrukule ennegi silma peale visanud, kuid lähemaks tutvuse sobitamiseks oli siiani puudunud sobiv juhus ja mis seal salata, ka julgus. Nüüd oli Jaanusel vaba voli sellel tüdrukul käest kinni hoida ja tema ilusatesse hallidesse silmadesse vaadata. Tüdruk oli mõnusa, laheda olemisega ja juba samal õhtul kui Jaanus oma toas teki alla puges, soovis poiss, et järgmine treeningupäev hästi ruttu tuleks.
Päevad läksid ruttu. Jaanusel oli koolis palju tegemist. Peale õppimise võtsid oma aja nii raadioring kui ka rahvatants. Kõigele vaatamata tuli vahetevahel Rita ja Pauli külastamiseks ka aega leida. Eriti oli Jaanus huvitatud Pauli juures käimisest, sest venna käest sai ta ikka mõne kopika, või teinekord isegi rubla. Poiss oli kogu aeg üha suuremas rahahädas, sest kinoskäigud linna läksid nüüd tema jaoks kallimaks. Kinosaalis istus nüüd Jaanuse kõrval tema kergejalgne partner rahvatantsuringist. Tuuli oli poisi arvates ilus, Tuuli oli armas ja salapärane. Midagi temas meenutas Helenit ja midagi oli hoopis erinev, nii erinev, et Jaanus ei saanud kohe asjale pihta. Mitu, mitu kuud hiljem, alles siis, kui Jaanus juba Tuuli kuumade musidega maiustas, sai ta teada, et Tuuli on rahvuselt ingerlane ja sellest siis ka tema mõnevõrra harjumatu kõnemaneer ning sõnavara. Tuuli harjumus aeglaselt ja rahuliklt rääkida meeldis Jaanusele, ning ta ei kujutanud tüdrukut ettegi teistmoodi rääkimas. Jaanusele meeldisid rahulikud ning ümaramate vormidega tüdrukud. Tuuli oli just niisugune. Tuuli ei olnud blond, nagu üldiselt arvati ingerlasi olevat. Tüdrukul olid kenad, õrnalt lokkis brünetid juuksed, mis vabalt õlgadele langesid. Tuulile sobisid ka need harvad tedretähnid, mis tüdrukul põskedel olid ja tema veidi uhkelt püstist nina kaunistasid. Jaanus tundis iga päevaga üha enam suurenevat huvi ja sümpaatiat oma tantsupartneri vastu.
Rita oli laskespordis jõudnud juba täita esimese järgu normatiivid ja käis vahetevahel siin-seal võistlustel. Nii mõnigi diplom, või aukiri ehtis tema väikese toakese seina, kus ta ikka veel allüürnikuna elas.
Paulil oli käes juba kes teab, mitmes „pruut” ja Jaanusele tundus, et ka see praegune, küllaltki sümpaatne poisipeaga brünett ei jää talle kuigi kauaks käevangu. Vend vorpis päeval teha magusaid torte ja muul ajal limpsis konjakit, mis tortide tegemisel „üle jäi”, või semmis kenade neidudega. Vennal oli see võib-olla mõnevõrra lihtsam kui teistel temavanustel noormeestel, sest Paul oli pikk, rühikas, õrnalt lokkis mustade juustega ja sirge, kreeka ninga noormees. Pealegi oskas ta väga hästi tantsida.
Jaanus leidis venna oma kodus väga rusutud meeleolus istumas. Vanaeidest korteriperenaine oli kuhugile välja läinud ja nii konutas Paul üksi poolpimedas korteris ja timmis konjakit. Millegipärast ei pannud vend isegi tuld põlema.
„Mul on „saba” taga, Jannu! See siin on vist minu viimane konjak vabaduses juua!” ütles Paul nukralt.
„Mis sa jamad?! Mis sabast sa räägid?” ehmus Jaanus, kuuldes alati optimistlikku venda niimoodi rääkimas.
„Me jäime vahele! Kogu brigaadiga jäime vahele!”
„Selle konjakiga? Need mõned pudelid nüüd midagi tähendavad!” arvas Jaanus.
„Oleks ainult mõned pudelid konjakit, nagu sa ütled … ohkas Paul. „Kõrvale sai pandud ja maha müüdud palju muudki. Raha oli ju vaja! Saad isegi aru.”
„Mulle, ja Ritale ka mõnikord …” Jaanus tundis end venna ees süüdlasena.
„Paljukest seda teie peale kulus … Need mõned rublad, mis ma mõnikord teile andsin, nüüd mõni raha …” lõi Paul tõrjuvalt käega. „Suurem