Üks röögib: „Jooga! Siin on mingi naine!“
Tulebki Jooga kapi tagant välja, ütleb:
„Väga hea, et tulid. Pane asjad ära, me siin parajasti joome.“
Võib ju ka, mõtlen. Istun, vaatan inimesi ega saa millestki aru.
Ju siis pidu. Kõrvulukustav muusika. Tühjad õllepudelid. Inimesed suitsetavad. Vaatan neid. Jooga sõpru näha ei ole. On hoopis täiesti tavalised inimesed. Joogagi näib nende kõrval kuidagi vanunud. Ta tumedad juuksed ripnevad võidunud dressipluusil nagu räpased jääpurikad.
Ta kandis ühtelugu dresse või siis ülikonda. Tal olid igaks päevaks kindlad riided. Ka see oli tema juures huvitav – siiani ei tundnud ma kedagi, kes kannaks vabal ajal dresse või käiks argipäeval silmnähtava põhjuseta ringi ülikonnas ja pikas mantlis, kaabu peas. Nõukogude Liidus olid dressid sportlaste vormiriietus.
Hallis ülikonnas ülbe noormees, ühikatuppa ilmselgelt sobimatu, istub voodiserval ning räägib õhinal Joogale:
„Jooga, peaksid tulema meie koera peksma. Palju sa tahad selle eest?“
Jooga teeb mõtlikku nägu, millest ei anna absoluutselt midagi välja lugeda. Mõtliku näo tegemine oli Joogal seda lihtsam, et ta ei pidanudki eriti vaeva nägema oma emotsioonide peitmisega – need lihtsalt ei jõudnud ta sisemusest nähtavale.
„Härra Putukas,“ heidab ta seejärel minu poole tutvustuseks napi lause.
„Oma pere liikmele on see, tead, natuke raske. Paps maksab, palju tahad, koer ei kuula enam üldse sõna,“ heietab noormees muudkui oma.
„Kas vatijopet on, kas kindaid on?“ küsib Jooga asjalikult.
„Küll muretseme,“ ütleb teine. „Millal sa siis tuled?“
„Tegu on noore lootustandva tuumafüüsikuga väga heast perekonnast,“ kommenteerib Säga vaikselt.
„Kümpa,“ ütleb Jooga.
„Ma arvan,“ lisab Putukas, „et võib-olla pole füüsilist kontakti vajagi. Või kui on – hilbud saad kindlasti. Kui sa just tahad tal koonu üles lüüa.“
Jooga lepib aja kokku ning noormees lahkub kellelegi pilku heitmata.
Akna all laua taga
istuvad kaks meest. Ilmetud vaikivad mehed joovad sõnagi lausumata õlut. Üks hele, teine tume. Tumedal on prillid, heledal ei ole. Mõlemad suhteliselt pikad. Jooga, kõige jutukam, arendab vestlust.
On päris lõbus. Kuulan inimeste juttu ning vaikimist, ja mõtlen, et olen taas kodus. Väikelinnas oli kole küll, aga nüüd olen jälle Tartus ja aknale tibutab vaikselt vihma.
Järsku vajub uksest sisse veel üks noormees, raske kott seljas. Paratamatult langeb tema pilk kõigepealt minule. Ning ta kukub räuskama.
„Mingi naine,“ sedastab ta kõigepealt, ja kaitsevärvi seljakott prantsatab põrandale.
„Jooga, miks oled sa siia naise toonud?! Kas sellega sa siin elasidki? Et ta oleks siit kohe väljas! Ja sina ise ka!“
Öelnud need sõnad, tormab mees rõdule ja hakkab seal laamendama. Rõdu on märg, aga tulnukas tuiskab ringi ja karjub:
„Kus on mu taara? Kes on minu taara ära viinud? Seda tegid sina, Jooga?!“
Jooga poolt kostab tagasihoidlik vaikus. Räuskaja on aga Tamur.
„Igasugused naised olgu viie minuti pärast toast kadunud! Vähe sellest, et sa kasse pead, Jooga, nüüd oled hakanud ka filolooge pidama. Ole lahke, pea keda tahes, aga jumala pärast, tee seda mujal! Kas ta siis ei lähegi ära?! Kus on kirves? Jooga, sa tahad tappa saada, aga kõigepealt peksan need naised siit välja!“
Tamur kolistas rõdul tühja taaraga, kostis millegi purunemise heli. „Ma ei saa aru, mis siin meie toas vahepeal toimunud on?! Tulen Tallinnast ja tahan kooli alustada ja siia on tekkinud mingi hipide kogukond.“
Tamur karjus niimoodi tükk aega: oli selge, et see on nende kodu ja talle ei meeldi kohe üldse mingid naised, nii et olgu ma kohe läinud.
„Igasugused peded, krabaneed, joogad ja filoloogid lasku siit heaga jalga!“
Selgus, et kellelgi meist peale Jooga ei olnud õigust toas number 644 elada.
„Ma võin kah Tallinnast 20 sõpra siia kutsuda ja neile õlut pakkuda ning öelda, et nad võivad ära minna just siis, kui ise heaks arvavad. Kus on kirves?“ nõudis Tamur ja ilmus klaasiklirina saatel rõduuksele. Koos temaga uhkas tuppa jäine vihmavaling.
Olin nii jahmunud, et ei mõistnud midagi teha. Istusin oma reisikotiga hiirvaikselt ega mõelnudki asjadele, mida ühes 644-nda toa kappidest hoidsin. Pärastpoole nägin, et need olid visatud, kuhu ja kuidas juhtub. Kapiukse vahelt piilus hall sokk, milles tundsin ära enda oma.
„Vähemalt püsib see filoloog
üsna sümpaatselt vait,“ nentis kare hääl, mille omanik oli mind kunagi Jooga toas sõimanud. Ehk Tamur.
„Vaikimine on tolle naisolevuse üks väärtuslikumaid omadusi,“ vastas Jooga.
Kapist ilmus lauale uusi õllepudeleid, aga mina ei saanud isegi ühega hakkama. Ulatasin selle Hartzile.
„Sina tõesti üks ääretult vaikiv naisolevus oled,“ arvas ta, siludes sügavmõttelise ilmega oma punakat habet.
„Selle härra iseäratsev kõnepruuk käib mulle kohutavalt närvidele,“ teatas Tamur.
Selge oli üks: seal ma enam ööbida ei saa. Viies voodigi oli välja viidud. Ning 644-s algas sellest õhtust kohutav joomine. Isegi Madis ja Säga ei tõstnud sinna mõnda aega enam jalga.
Saabunud olid nimelt Tamur, Vladimir ja Karl. Jooga viis mind tagasi tuppa, kust 4. septembri ööl alustasin. Õhtul ilma Joogata uinudes sain aru, et mu elus on alanud inimeste kolhoosist tulles täiesti uus etapp. Elu võtab teise pöörde, pole teada, kas hea või halva.
Jõudsid kätte õhtud, kui Jooga oli kadunud. Mõnikord elasin ka toas nr. 654 – koridori nurga- ehk viimases toas, täpselt korrus allpool kevadsessi aegsest öömajast. Sealsest kolmest elanikust kahte oli üpris harva näha. Siispool oli endassetõmbunud, ja kui ta just raamatukogus ei istunud, luges laua taga. Ta oli tõsine mees, kes maiseid asju eriti tähele ei pannud. Teine toaelanik Säga oli sellest sügisest pühendunud täiskarskusele. Öösiti istus ta ühikavalves, sest kursusekordamise tõttu ta stippi ei saanud. Ta voodi oli niisiis vaba ja vahel magasin selles. Madis oli endale ühiselamu lähedal eraka hankinud. Ühiselamus käis ta duši all, sest Leningradi maantee ühikad olid tuntud oma suurepäraste sanitaartingimuste poolest.
Kolhoosist tuleku auks
peeti 644-s vägev pidu. Istusin kõrvaltoas rebaste juures ja üritasin lugeda originaalkeeles Nietzschet, kelle olin Tallinnast kaasa tassinud. Seina tagant kostis hirmus lärm. Olin segaduses ja ootasin Jooga tarku nõuandeid, mida ei tulnud. Oli ilus hilissügispäev, väljas soe ja päike paistis. Olin tähele pannud, et joomingud algasidki enamasti päeval. Kuuenda korruse akendest avanes ülejõe linnaosale suurepärane vaade – helge ja optimistlik. Vaatasingi parajasti täiesti pilvitut taevast, kui ühtäkki ilmus rõdu kaudu tuppa noormees, keda ma ei tundnud. Habemeta, prillidega. Ta võttis mu kõrval voodil istet.
„Tere. Mina olen don Slavorzky,“ ütles ta. „Kuidas on sinu nimi?“
Purjus mees oli väga suhtlusaldis ja püüdis isegi muljet jätta, et meeldin talle. Ta mõjus viisakalt ja kuidagi usaldusväärselt, kuigi raske olnuks põhjendada, miks.
Nädal tagasi oli ta saanud kahekümneaastaseks.
Slavorzky, kelle tegelik nimi oli Karl Kammsaare, jäi ka kohal olles üsna märkamatuks, mis oligi ta taotlus. Ta heitis pidevalt kiireid kavalaid pilke üle prillide nagu hiir. Aga väga suur hiir.
Sest ta oli tõesti suur – jättis kohe sellise tugeva, priske, söönud maapoisi mulje. Mõnikord oli tal habe, millesse