„Kas ma segan? Ega neiu ei tahaks tantsima tulla?“
„Ma ei oska tantsida.“
„Mina olen Ronald. Tule ikka. Ma õpetan sind.“
Vaikne muusika koridoris näis tulevat eikusagilt. Tantsisime kolm tantsu ja Ronald hakkas mulle parajasti valsisammu õpetama, kui suvaline uks avanes, sealt ilmus vihane nägu ja karjus:
„Miks ühelgi ööl magada ei lasta?!“
Ronald kadus pimedusse ja hõikas:
„Jooga! Pean midagi üles tunnistama! Tantsisin sinu pruudiga.“
Eristasin uste piirjooni; ühe ukse all oli paari sentimeetri laiune pragu, kust paistis valgust ja varjude liikumist. Jooksin oma tuppa, peitsin pea padja alla ja jäingi magama.
Äkiline klaasiklirin.
Madis tõusis ja läks koridori, tema sabas mina. Koridoris oli suurem osa 644 rahvast. Ukseklaas oli puruks löödud. Läksime
654 tagasi ning õige pea tuli Jooga, tõmbas võidunud lipsu lõdvaks ja muigas, kindel oma üleolekus. Ta võttis aknalaualt Siispoolilt saadud sigareti, mille olin kõrvale pannud, süütas selle ja konstateeris:
„Sa oled niisiis armukade. Miks sa ei nuta ja stseene ei tee? Nii on ju igav. Hüsteeritse! Süüdista! Homme pole sa minusse enam kindlasti armunud. Sa ju näed, kui rõve ja ropp ma olen. Kuidas sa saad minusugust armastada?“
Ta jätkas ilmse naudinguga:
„Sinuga olemise ajal olen ma maganud kolme naisterahvaga. See eileõhtune rebane oli teine, üleeile õhtul oli esimene. See on nii lihtne: algul näidata, kui rõve ma olen, joon ja laaberdan – „ent tal on kõigest hoolimata hea süda“. Mõtlesin, et sa võtad seda lihtsalt väikese võrgutamisena. Ma ei viitsi praegu sinuga isegi ameleda mitte. Kui on valida, kas viin või naised, siis on viin alati parem. Või vähemalt parem, kui… mõningad naised. Rahulda siis Madist! Rahuldage teineteist! Häid erootilisi elamusi! Kelle juurde minna? Ehk kultuuritöötaja juurde teed jooma? Miks ka mitte? Kultuuritöötaja on väike, hästi sale ja suurte silmadega. Täiesti perfektsed rinnad, muide. Ja säärejooksu kohta ei saa midagi laitvat öelda. Puusa peal väike võluv sünnimärk.“
Pärast Jooga lahkumist jäin liikumatult voodile lamama.
„Aeg on juba hiline ja võiksid magama heita, küll siis ka hambavalu üle läheb,“ ütles Madis paar korda.
„Heida ise, ära minu pärast tõepoolest muretse. Muudkui valutab, ma ei saaks parimagi tahtmise juures magada.“
„Sinu näost on näha, et praegu segab sind miski muu.“
Vaikisime kumbki oma nurgas, kuni sisse astus Säga:
„Läksite omavahel tülli või?“
„Asi pole selles,“ ütles Madis mornilt ja vaatas apaatselt põrandale. Säga uuris meid tähelepanelikult ja istus.
„Kahe ja poole tunni pärast,“ ütles Madis.
„Mis kahe ja poole tunni pärast?“ imestas Säga.
„Läheb Moskva rong.“
Säga mõtles ja ütles:
„Triinu, lähme jalutame pisut.“
Koridoris pani ta suitsu ette:
„Mis toas enne minu tulekut juhtus?“
„Ei midagi erilist. Jooga tuli ja Madis ärritus tema jutu peale…“ kirjeldasin seda.
„Sa meeldid Madisele päris palju. Aga mida sa ise Madisest arvad?“
„Kas ta mõtleb praegu, et ma umbusaldan teda? Jooga ütles, et Madis on vampiir.“
„See polnud see Madis,“ ütles Säga. „Veel üks küsimus. Ega Madis sulle äkki lähenemiskatseid ole teinud?“
„Ei.“ Ühel ööl siiski tegi, aga minu keelamise peale lõpetas, nii et ma ei arvanud, et peaksin Sägale rääkima millestki, mida üldse ei juhtunud.
„Seda ma arvasin. Madis on väga hea poiss, aga ühikas kasutatakse seda vahel kurjasti ära. Nüüd ta kardab seda Jooga poolt. Ma ei arvagi, et oleks õige aeg Madisega flirtima hakata või et sina kasutaksid teda kurjasti ära, ent üsna veendunud olen ma selles, et tüdruk, kes Madisega ümber oskab käia, on enamvähem õnnega koos. Te võite muidugi ka headeks sõpradeks jääda. Minul pole Madise üle mõju, parem, kui ise temaga räägiksid. Ma räägin ka, aga sinu sõnadest oleks rohkem kasu.“
„Praegu ma küll ei suuda talle millestki rääkida. Tahaksin hoopis ise kellegi kaelas nutta.“
„Jooga on paras põrsas. Algul tahtis ta sind Sugulasele kaela määrida, siis valis Madise. Ma räägin temaga siis ise.“
Madis lamas täies riides voodil. Säga istus voodiservale. Läksin akna alla. Kuulsin üksikuid sõnu. Varsti tõusid mõlemad ja väljusid. Poole tunni pärast tulid tagasi. Säga ütles end alla valvesse minevat.
„Sa võid kaheksani minu voodis magada,“ ütles ta.
„Ära võta südamesse,“ ütles Madis kõrvalvoodist varsti, ilmselt kuuldes, kuidas ma pimedas nutan. „Vastupidiselt oma õpetajale Maaler-Ülole läheb Jooga oma roppustega labaseks. Tal on üsna kõvad kompleksid. Keskkoolis oli ta tegelikult üsna üksi. Sõjaväest pääses tänu hullerile. Võib-olla ei peaks ma sulle seda praegu rääkima, aga ma olen nii mõnestki asjast aru saanud. Jooga tahab sinust praegu lahti saada. Ta on sinust kõik võtnud ja tal ei ole sind rohkem vaja. Sulle endale oleks parem võimalikult kiiresti siit lahkuda, kui sa kosunud oled. Mitte et me sind ajaksime. Vastupidi. Ole nii kaua, kui tahad.“
„Ausalt öeldes olen juba väsinud
ühikapsühholoogi mängimast,“ seletas Säga. „Oleks parem, kui ta võimalikult kiiresti leiaks endale mõne teise varjualuse. Ei mina tea, kus. Las magab.“
Mina, kes ma magajat teeseldes juba pikemat aega Madise voodit okupeerisin, hakkasin jälle vaikselt nutma. Madise tume kogu tuli kapi taha ja istus korralikult üles tehtud kõrvalvoodile. Ta punaseruudulise flanellsärgi värvid hõõgusid pimeduses.
„Ära pane tähele. Ma ise magan praegu mujal. Ma ei sega sind.“
Päevad läksid. Koolis ma ei käinud. Vahepeal magasin ning kui ärkasin, hakkasin jälle nutma. Nii möödus nädal ja teine.
„Küll see tal üle läheb,“ ütles Säga vahetevahel kellelegi teisel pool kappi. Mõtlesin, et ta on juhm ja eksib rängalt: mul ei lähe see iialgi üle. Madis tuli vahel, nõutu nägu peas, voodite vahekäiku ning püüdis mu tähelepanu köita. Ma ei vaadanud ta poolegi, kuigi piilusin ehk natuke ainult siis, kui Madis ütles:
„Jooga on südametunnistuseta tõbras. Siga selline. Ära nuta. Jooga on juba nii paljudega niimoodi teinud, et kõik naised ühikas tunnevad teda. Kättemaksuks on nad talle igasuguseid vempe visanud…“ Ja Madis rääkis lõbusaid lugusid sellest, kuidas Joogat vihkavad naised ükskord ta riided ära võtsid, kui Jooga duši all käis, või kuidas nad ta tuppa kinni panid, sidudes ukselingi ja vastastoa lingi külge nööri, nii et Jooga sikutas nagu hull, kuni naabertoa peremees koolist saabus ja nööri lahti sidus.
Minule tegi see küll vähe nalja, sest tegelikult ma Joogat ei vihanud. Aga keegi ei saanud minust aru.
Jooga ise ka mitte. Ühel päeval tuli ta mind vaatama: temanigi jõudsid kuuldused sellest, et ma päevade kaupa voodis laman ja nutan. Ta seisatas voodi kõrval ja ütles:
„Üks kahest…“
Ta lausa istus. Ise väga tõsine: mantlis, ülikonnaga. Ta kas tuli mõnest tähtsast kohast või oli sinna siirdumas. Jooga võttis kaabu peast ja uuris mind tõsiselt nagu arst haiget.
„Üks kahest – sa oled väga loll