Seejärel poetas Geréb kangelt seisvale linalakale armulikult:
„Vabalt!“
Väike linalakk seisis „vabalt“. Poisid ronisid kindlusse ja nägid, et Feri Áts oli lipuvarda katki murdnud. Varras oli puupinu külge kinni naelutatud ja see väike jupp, mis oli naela all, oli endiselt alles.
Krundilt kostsid hüüded:
„Hohoi, hoi! Hohoi, hoi!“
See oli nende parool. Paistis, et teised olid kohale jõudnud ja otsisid neid. Paljudest lapsekõridest kõlas heledalt:
„Hohoi, hoi! Hohoi, hoi!“
Csele viipas Nemecseki enda juurde.
„Reamees!“
„Kuulen!“
„Vastake teistele!“
„Just nii, härra leitnant!“
Ja käed suu ette torusse pannud, hüüdis ta peenikese lapsehäälega:
„Hohoi, hoi!“
Seejärel ronisid nad alla ja läksid krundi poole. Krundi keskel seisid pundis teised: Csónakos, Weisz, Kende, Kolnay ja veel mõned. Bokat silmates võtsid kõik valveseisangu, sest tema oli kapten.
„Tervist!“ ütles Boka.
Kolnay astus pundist välja.
„Teatan alandlikult,“ ütles ta, „kui me sisse tulime, ei olnud värav kinni. Seaduse järgi peab aga värav seestpoolt riivis olema.“
Boka vaatas rangelt selja taha oma kaaskonna poole. Ja ülejäänud vaatasid kõik Nemecseki otsa. Nemecsekil oli juba jälle käsi rinnal ja ta tahtis just vanduda, et tema väravat lahti ei jätnud, kui kapten küsis:
„Kes tuli viimasena sisse?“
Tekkis vaikus. Keegi ei olnud viimasena sisse tulnud. Mõne hetke olid kõik vait. Siis Nemecseki nägu selgines. Ta ütles:
„Viimasena tuli sisse härra kapten.“
„Mina?“ küsis Boka.
„Jah.“
Boka jäi hetkeks mõttesse.
„Sul on õigus,“ ütles ta siis tõsiselt. „Unustasin värava riivi panna. Seepärast kirjutage mu nimi musta raamatusse, härra leitnant.“
Ta pöördus Gerébi poole. Geréb võttis taskust väikese musta märkmiku ja kirjutas sinna suurte tähtedega: „János Boka.“ Ja et oleks teada, millega tegu, märkis kõrvale: „Värav.“
See meeldis poistele. Boka oli õiglane juht. See iseenda karistamine oli väga hea näide mehisusest, milletaolisest ei olnud juttu olnud isegi mitte ladina keele tunnis, ehkki ladina keele tunnis suurt muust ei räägitudki kui suurtest roomlastest. Aga ka Boka oli vaid inimene. Isegi Boka polnud nõrkustest vaba. Ta lasi oma nime küll üles kirjutada, ent ütles Kolnayle, kes oli lahtisest väravast ette kandnud:
„Aga sina ära pruugi alatasa oma suud! Härra leitnant, kirjutage Kolnay kaebamise pärast üles!“
Härra leitnant kraamis jälle kohutava märkmiku lagedale ja tähendas Kolnay nime sinna üles. Nemecsek aga, kes seisis teiste selja taga, lõi vaikselt rõõmust tantsu, et seekord ei kirjutatagi raamatusse tema nime. Sest olgu öeldud, et raamatus polnudki muud kui Nemecseki nimi. Alati lasid kõik iga asja eest tema nime üles kirjutada. Ja kohus, mis kogunes igal laupäeval, mõistis ta alati süüdi. Polnud midagi teha, nii see oli. Tema oli ainus reamees.
Ja nüüd järgnes elav arutelu. Mõne minuti pärast teadsid kõik suurt uudist, et Feri Áts, punasärkide kapten, oli julgenud siia, krundi südamesse tulla, oli roninud keskmisse kindlusse ja lipu ära viinud. Jahmatus oli üleüldine. Kogu seltskond kogunes Nemecseki ümber, kes täiendas sensatsioonilist uudist aina uute ja uute detailidega.
„Ja kas ta ütles sulle midagi?“
„Kuidas muidu!“ uhkustas Nemecsek.
„Mida?“
„Ta karjus mu peale.“
„Mida ta karjus?“
„Ta karjus: „Kas sa ei karda, Nemecsek?““
Siinkohal linalakk neelatas, sest tundis, et see polnud päris tõsi. See oli lausa tõe vastand. Sest see kõlas nii, nagu oleks ta vägagi julge olnud, nii et selle üle imestas isegi Feri Áts ja küsis temalt: „Kas sa ei karda, Nemecsek?“
„Ja sina ei kartnud?“
„Sugugi mitte! Ma seisin siin kindluse all. Siis ronis ta teiselt poolt küljest alla ja kadus. Lasi jalga.“
Geréb hüüdis vahele:
„See pole tõsi! Feri Áts pole veel kunagi kellegi eest jalga lasknud!“
Boka vaatas Gerébile otsa.
„Tohoh, küll sa alles kaitsed teda!“ kostis ta.
„Ma tahan öelda ainult seda,“ sõnas Geréb pisut vaiksema häälega, „et pole eriti tõenäoline, et Feri Áts Nemecsekki nähes kohkunud oleks.“
Selle peale naersid kõik. See polnud tõesti usutav. Nemecsek seisis kohmetult kamba keskel ja kehitas õlgu. Siis astus keskele Boka.
„Meil tuleb midagi ette võtta, poisid. Tänaseks kuulutasime niikuinii välja juhivalimised. Valime juhi, pealekauba veel täievolilise juhi, kelle igat käsku tuleb täita pimesi. Võimalik, et meil puhkeb sõda, ja siis on vaja kedagi, kes plaanid paika paneks nagu tõelises lahingus. Reamees, astuge ette! Valvel! Lõigake paber nii paljudeks tükkideks, kui palju meid on, ja igaüks kirjutab paberi peale, keda ta juhiks tahab. Paberid viskame mütsi sisse ja kes saab kõige rohkem hääli, see on juht.“
„Hurraa!“ hüüdsid kõik korraga ja Csónakos pistis sõrmed suhu ja vilistas valjusti nagu mõni rehepeksumasin. Märkmikest tõmmati lehed välja ja Weisz kraamis lagedale oma pliiatsi. Tagapool vaidles kaks poissi selle üle, kelle mütsile peaks see au osaks saama. Kolnay ja Barabás, kellel oli alailma teineteisega ütlemist, pidid vaat et käsipidi kokku minema. Kolnay ütles, et Barabási müts ei sobi, sest see on rasvane. Kende aga väitis, et Kolnay müts on veel rasvasem. Seepeale võeti kohe rasvaproov. Väikese noaga kraapisid nad teineteise mütsi sees olevat nahkpaela. Aga siis oli juba hilja. Csele loovutas üldsuse huvides oma kena musta mütsi. Pole midagi teha, mütsiküsimuses ei suutnud keegi Cselet ületada.
Nemecsek aga kasutas kõigi suureks üllatuseks juhust, et üldine tähelepanu oli hetkeks temale suunatud, ja selle asemel, et sedelid laiali jagada, astus ta neid määrdunud pihku pigistades ette. Ta ajas end sirgu ja ütles väriseval häälel:
„Palun, härra kapten, nii ikka ei lähe, et mina siin üksi reamees olen… Sellest alates, kui me kamba lõime, on kõik ohvitseriks saanud, ainult mina olen ikka veel reamees ja kõik käsutavad mind… ja kõike pean mina tegema… ja… ja…“
Siis muutus linalakk väga haledaks ja mööda tema peenejoonelist näokest hakkasid veerema prisked pisarad.
Csele ütles peenelt:
„Ta tuleb välja visata. Ta nutab.“
Tagant lisas üks hääl:
„Töinab.“
Kõik naersid. Ja see tegi Nemecseki meele veel kibedamaks. Vaesekese süda valutas väga, ja nüüd lasi ta pisaratel vabalt voolata. Ta nuuksus ja lausus läbi nutu:
„Vaadake… mu… mu… mustas raamatus olen ka… ka… alati ainult mina kirjas… Mi… mi… mina olen koer…“
Boka ütles rahulikult:
„Kui sa kohe töinamist ei jäta, ei tohi sa enam meie hulka tulla. Titekatega me ei mängi.“
„Titekas“ tegi oma töö. Nemecsek, vaene väike Nemecsek ehmus väga ja lõpetas tasapisi nutu. Kapten aga pani talle käe õlale.
„Kui