Pál-tänava poisid. Ferenc Molnar

sõnatult salapärase järve kaldale üha lähemale.

      Nad jõudsid kohale. Lõpuks võisid nad püsti tõusta, sest tihedad kõrkjad, pilliroog ja kaldapealsed põõsad olid nii kõrged, et varjasid nende väikesed kujud täielikult. Boka jagas külmavereliselt käske:

      „Kusagil siin peab olema paat. Mina lähen Nemecsekiga mööda kallast paremale paati otsima, sina aga, Csónakos, lähed vasakule. Kes paadi enne leiab, ootab teised ära.“

      Tummas vaikuses asusid nad kohe ka teele. Aga vaevalt olid nad teinud mõne sammu, kui Boka kõrkjates paati nägi.

      „Ootame,“ ütles ta.

      Nad jäid ootama, kuni Csónakos järvele ringi peale teeb ja teiselt poolt tagasi jõuab. Nad istusid kaldale ja vaatasid veidi aega tähistaevast. Siis kuulatasid, ega saarelt mingit juttu ei kosta. Nemecsek tahtis oma tarkust näidata.

      „Oota,“ ütles ta, „ma panen kõrva vastu maad.“

      „Jäta oma kõrv rahule,“ kostis Boka, „vee ääres paneksid kõrva küll asjata vastu maad. Aga kui vee kohale kummarduda, siis on paremini kuulda. Ma olen näinud, kuidas kalurid Doonau kohale kummarduvad ja üksteisega ühelt kaldalt teisele räägivad. Õhtul kannab vesi häält väga hästi.“

      Nad kummardusidki vee kohale, kuid sõnadest sotti ei saanud. Saarelt kostis vaid sosinat ja nahinat. Vahepeal saabus Csónakos ja teatas nukralt:

      „Paati pole kusagil.“

      „Ära kurvasta, vennas,“ lohutas Nemecsek teda, „paat on olemas.“

      Ja nad astusid paadi juurde.

      „Kas istume sisse?“

      „Mitte siin,“ kostis Boka. „Enne viime paadi saare vastasküljele, et me ei oleks silla lähedal, kui meid märgatakse. Aerutame üle järve sillast võimalikult kaugel, et neil tuleks suur ring teha, kui nad meile järele joosta tahavad.“

      See ettenägelik tarkus meeldis teistele. Teadmine, et nende juht on nii tark poiss ja oskab nii osavalt kaalutleda, andis neile uut julgust. Juht aga küsis:

      „Kellel on nööri?“

      Csónakosil oli. Csónakosi taskutes oli kõike. Pole säärast basaari, kus oleks leidunud kõike seda, mida Csónakosi taskutes. Seal oli taskunuga, nööri, kuule, vasklink, naelu, võtmeid, kaltse, märkmik, kruvikeeraja ja jumal teab veel, mida. Ta võttis nööri välja ja Boka sidus selle paadininas oleva rõnga külge. Ja siis hakkasid nad paati väga aeglaselt ja ettevaatlikult mööda kallast liikudes teisele poole saart vedama. Samal ajal hoidsid nad pidevalt saarel silma peal. Kui nad jõudsid sinna kohta, kus nad sellesse lagunevasse kaadervärki tahtsid istuda, kuulsid nad uuesti vilet. Aga nüüd see neid enam ei kohutanud. Nad teadsid hästi, et see tähendab vahivahetust sillal. Ja nüüd ei kartnud nad enam ka sellepärast, et tundsid end lahingus olevat. Nii on see ka päris sõjameestega päris sõjas. Kuni nad vaenlast näinud ei ole, pelutab neid iga põõsas. Kui aga esimene kuul on kõrvust mööda vilisenud, lähevad nad julgeks, lausa joobuvad olukorrast ja unustavad, et tormavad surma.

      Poisid istusid paati. Esimesena astus sisse Boka, seejärel Csónakos. Nemecsek tammus arglikult mudasel kaldal.

      „Tule, tule, vennas!“ ärgitas Csónakos teda.

      „Tulen, vennas,“ ütles Nemecsek, aga libastus, haaras kohkunult peenikesest pillirookõrrest ja sulpsatas sõna lausumata vette. Ta vajus kaelani vee alla, kuid karjatada ei julgenud. Kohe tõusis ta madalas vees püsti ja nägi üpris naeruväärne välja, kui ta niimoodi veest nõretas ja sulevarrejämedust pillirookõrt ikka veel käes pitsitas.

      Csónakos ei suutnud naeru tagasi hoida, vaid pahvatas:

      „Kas jõid isu täis, vennas?“

      „Ei joonud,“ ütles linalakk kohkunud ilmel ja ronis paati, ise märg, porine, nõrisev ja tilkuv. Ta oli ehmatusest lausa kaame. „Ma poleks arvanud, et täna veel supeldagi saan,“ lausus ta vaikselt.

      Aga neil polnud aega raisata. Boka ja Csónakos haarasid aerud ja lükkasid paadi kaldast lahti. Raske paat libises laisalt veele ja lõi vaikse järvevee enda ümber virvendama. Nad lasksid aerud hääletult vette ja vaikus oli nii sügav, et selgesti võis kuulda, kuidas paadininas kössitava Nemecseki hambad plagisevad. Mõne hetke pärast jooksis paat saare kaldasse. Poisid ronisid kiirustades maale ja pugesid kohe põõsastesse.

      „Noh, nüüd oleme siis nii kaugel,“ ütles Boka ja hakkas piki kallast vaikselt ja ettevaatlikult edasi liikuma. Teised kaks järgnesid talle. „Tohoh,“ pöördus juht tagasi vaatama, „paati ei tohi omapead jätta! Kui seda nähakse, ei pääse me saarelt põgenema. Sillal seisavad vahid. Sina jää paadi juurde, niikuinii on su nimi Csónakos2. Ja kui keegi paati märkab, pista sõrmed suhu ja vilista nii kõvasti, nagu vaid suudad. Meie tormame siis tagasi, hüppame paati ja sina tõukad paadi kaldast lahti.“

      Csónakos lontsis tagasi paadi juurde ja rõõmustas salamisi selle üle, et võib-olla avaneb tal võimalus vilistada nii valjusti, nagu ta vaid suudab…

      Boka aga liikus koos linalakaga mööda kallast edasi. Seal, kus põõsad olid kõrgemad, tõusid nad püsti ja hiilisid ikka edasi. Ühe säärase kõrge põõsa juures jäid nad lõpuks seisma. Seal painutasid nad oksad kõrvale. Neile avanes vaade saare keskele, kus oli välu, ja siis silmasid nad punasärkide hirmuäratavat punti. Nemecsekil hakkas süda pekslema. Ta surus end Bokale lähemale.