Pál-tänava poisid. Ferenc Molnar

Muusiumi ja mängime müüri ääres kuuli!“ Ja siis läksime kõik Muusiumi ja hakkasime müüri ääres kuuli veeretama. Mängisime nii, et kõik veeretavad ühe kuuli ja kes tabab sellist kuuli, mis on juba veeretatud, saab kõik kuulid endale. Veeretasime järjest kuule, müüri ääres oli juba oma viisteist kuuli ja nende seas oli ka kaks klaasist. Ja siis äkki hüüdis Richter: „Kõik on läbi, Pásztorid tulevad!“ Ja Pásztorid tulidki nurga tagant, käed taskus ja pea maas, ja nad tulid nii aeglaselt, et me ehmatasime kõik kohutavalt ära. Me olime küll viiekesi, aga nemad kahekesi on nii tugevad, et annavad ka kümnele peksa. Ja meid ei saagi viie pähe arvestada, sest kui häda käes, teeb Kolnay sääred ja Barabás teeb samuti sääred, nii et arvestada võib ainult kolmega. Vahest oleksin ka mina sääred teinud, nii et arvestada võib ainult kahega. Ja isegi kui me kõik viiekesi sääred oleksime teinud, poleks sellest kõigest ikkagi midagi kasu olnud, sest Pásztorid on kõige paremad jooksjad kogu Muusiumis ja me oleksime asjata jooksnud, sest nad oleksid meile järele jõudnud. Pásztorid muudkui tulid ja tulid järjest lähemale ja vahtisid kangesti kuule. Ma ütlesin Kolnayle: „Kuule, neile meeldivad meie kuulid!“ Ja Weisz oli veel kõige targem, sest tema ütles kohe: „Tulevad, tulevad, sellest tulemisest saab veel üks suur einstand!“ Aga mina arvasin, et nad ei tee meile liiga, sest meie pole neile ju kunagi midagi teinud. Ja esialgu nad ei teinudki meile midagi, seisid ainult kõrval ja vaatasid mängu. Kolnay sosistas mulle kõrva: „Kuule, Nemecsek, jätame järele!“ Mina ütlesin talle: „Või veel, just nüüd, kui sina veeretasid ega tabanud! Nüüd on minu kord. Kui ma võidan, jätame järele.“ Vahepeal veeretas Richter, aga tal käsi juba värises hirmust ja ta piidles poole silmaga Pásztoreid, nii et loomulikult ta ei tabanud. Aga Pásztorid ei liigutanudki, ainult seisid seal, käed taskus. Siis veeretasin mina ja tabasin. Võitsin kõik kuulid endale. Ja ma tahtsin neile järele minna, aga üks Pásztoritest, väiksem, kargas mulle ette ja hüüdis: „Einstand!“ Mina vaatasin selja taha, Kolnay ja Barabás juba jooksid, Weisz seisis müüri ääres ja oli näost valge, Richter aga alles mõtles, kas joosta või mitte. Mina proovisin esialgu heaga. Ma ütlesin: „Kuulge, teil pole selleks mingit õigust.“ Aga siis korjas vanem Pásztor juba kuule kokku ja toppis taskusse. Noorem aga haaras mul kuue rinnaesisest kinni ja karjus mulle: „Kas sa ei kuulnud, et einstand?!“ Siis ei kõssanud muidugi ka mina enam midagi. Weisz hakkas müüri ääres tihkuma. Ja Kolnay ja Kende piilusid Muusiumi nurga tagant, mis edasi saab. Ja Pásztorid korjasid kõik kuulid üles ega öelnud sõnagi, lihtsalt läksid minema. See oli kõik.“

      „Ennekuulmatu!“ ütles Geréb ärritunult.

      „Tõeline röövimine!“

      Seda ütles Csele. Csónakos huilgas selle märgiks, et õhkkond kippus pingeliseks minema. Boka seisis vaikselt ja mõtiskles. Kõik jälgisid teda. Kõiki huvitas, mida Boka kostab selle asjaloo peale, mida kõik olid juba mitu kuud kurtnud ja mida Boka ei olnud seni tõsiselt võtnud. See juhtum aga, selle juhtumi karjuv ebaõiglus pani isegi Boka tegutsema.

      Ta ütles vaikselt:

      „Lähme praegu lõunale. Kohtume õhtupoolikul krundil. Seal räägime kõik läbi. Nüüd ütlen juba minagi, et see on ennekuulmatu lugu!“

      See avaldus meeldis kõigile. Sel hetkel tundsid poisid Boka vastu suurt poolehoidu. Nad vaatasid rahulolevalt, naeratades tema väikest tarka pead ja säravaid musti silmi, kus leegitses nüüd sõjakas tuli. Nad oleksid tahtnud Bokale kaela karata, et ka tema oli lõpuks vihaseks saanud.

      Nad hakkasid koju minema. Kusagil Józsefvárosis kumises lustlik kirikukell, päike paistis ning kõik oli nii ilus ja rõõmurikas. Poistel seisid ees tähtsad ajad. Kõigis lõi lõkkele tegutsemisiha ja kõigis tekitas elevust, mis nüüd edasi saab. Sest kui Boka ütles, et midagi juhtub, siis juhtubki!

      Nad lonkisid pikkamööda Üllői tänava poole. Csónakos jäi Nemecsekiga maha. Kui Boka ringi keeras ja nende poole vaatas, seisid mõlemad tubakavabriku keldriakna ees, millele oli paksu kollase kihina ladestunud peen tubakatolm.

      „Tubakas!“ hüüdis Csónakos rõõmsalt, huilgas taas ja toppis nina kollast pulbrit täis.

      Nemecsek, see väike ahv, naeris südamest. Temagi sirutas käe välja ja tõmbas peenikeste sõrmede otsast natuke tubakatolmu ninna. Ja turtsudes kõndisid nad kahekesi mööda Közteleki tänavat, oma avastuse üle ülemeelikut rõõmu tundes. Csónakos aevastas kõvasti partsudes nagu mõni kahur. Linalakk aga ainult turtsus nagu merisiga, kui teda kiusatakse. Ja nad turtsusid, naersid, lippasid mööda tänavat edasi ja sel hetkel oli õnn nii suur, et nad unustasid isegi selle suure ebaõigluse, mille peale Boka, Boka ise, vaikne ja tõsine Boka, oli öelnud, et see on ennekuulmatu.

      II

      Krunt… Teie, ilusad terved Alföldi1 koolijütsid, kellel tuleb teha üksainus samm, et olla lõputul tasandikul imelise suure sinise kupli all, mille nimeks on taevavõlv, kelle silmad on harjunud suurte kaugustega, kaugusse vaatamisega, kes te ei ela kõrgete majade vahele kiilutult, teie ei teagi, mis on Pesti lapsele üks tühi maatükk. Pesti lapsele on see tema Alföld, tema tasandik, tema lauskmaa. See tähendab tema jaoks otsatust ja vabadust. Tükike maad, mida ühest küljest piirab lagunev plank ja mille ülejäänud külgedel küünitavad taevasse kõrged majaseinad. Nüüd konutab ka Pál-tänava krundil suur viiekorruseline maja, täis elanikke, kellest vahest ükski ei tea, et see tükike maad tähendas mõnele vaesele Pesti koolijütsile noorust.

      Krunt ise oli tühi, nagu see ühele tühjale maatükile passibki. Plank jooksis piki Pál-tänavat. Paremalt ja vasakult piirasid seda kaks suurt maja ja tagapool… jah, tagapool oli see, mis tegi krundi nii suurepäraseks ja huvitavaks. Nimelt asus seal teine suur maatükk. Seda teist maatükki rentis auru jõul töötav saeveski ja maatükk oli otsast otsani täis puupinusid. Süllapikkused saepalgid olid siin korrapärastesse ruutudesse laotud ja tohutute ruutude vahel olid otsekui väikesed tänavad. Tõeline labürint. Tummade tumedate puupinude vahel oli viiskuuskümmend üksteisega lõikuvat kitsast tänavat ja selles labürindis polnud lihtne teed leida. Kes aga siiski suure vaevaga sellest läbi murdis, jõudis väikesele platsile, millel seisis pisike majake. See majake oli auruveski. See oli kummaline, salapärane, natuke hirmuäratav väike maja. Suvel mähkis metsviinapuu ta üleni endasse, ja rohelise lehestiku keskel pahvis sale must korsten, mis kellavärgi täpsusega korrapäraste ajavahemike järel puhast valget auru sülgas. Eemalt kuulates võinuks arvata, et kusagil puupinude vahel on hätta jäänud auruvedur, mis ei pääse liikuma.

      Majakese ümber võis näha suuri kobakaid puuveovankreid. Aeg-ajalt seisis mõni neist maja räästa alla ning siis kostis kolinat ja mürinat. Maja räästa all oli nimelt väike aken ja aknast sirutus välja puust renn. Kui vanker akna alla veeres, hakkas rennist äkitselt puuhalgusid pudisema, nii et neid lausa voolas suurde vankrisse, nii tihedalt tuli neid. Ja kui vanker halgusid täis sai, siis vankrimees hõikas. Selle peale katkes korstna puhkimine, korraga tekkis majakeses vaikus, vankrimees nõõtas hobuseid ja hobused läksid täis vankriga liikvele. Siis võttis räästa all koha sisse teine vanker, näljane ja tühi, mustas raudkorstnas hakkas uuesti ähkima aur ja jälle pudises halgusid. Ja nii oli see käinud aastate viisi. Nende palkide asemele, mille masin väikeses majas ära lõhkus, tõid suured vankrid maatükile uusi. Nõnda ei saanud puuvarud suurelt hoovilt kunagi otsa ega lakanud aurusae vilin. Väikese maja ees seisid mõned igerikud mooruspuud ja ühe mooruspuu all oli laudadest kokku klopsitud osmik. Selles elas slovakk, kes öösiti puid valvas, et neid ära ei varastataks või põlema ei pistetaks.

      Kas on üldse olemas imelisemat mängukohta? Meile, linnapoistele, küll mitte. Sellest ilusamat, sellest indiaanilikumat ei osanud me ettegi kujutada. Pál-tänava maatükk oli imepärane tasane väljak ja see asendas meile Ameerika preeriaid. Tagumine osa, puuplats, kujutas endast kõike muud: see oli linn, mets, kaljune mägimaastik, ühesõnaga oli see iga päev just see, milleks seda tol päeval nimetati. Ja ärge arvake, et puuplats oli mõni kaitsmata koht! Paari kõrgema puupinu otsa olid ehitatud kantsid ja kindlused. Millist punkti oli vaja kindlustada, selle otsustas Boka. Kindluse aga ehitasid Csónakos ja Nemecsek. Kindlusi oli neli-viis ja igal kindlusel oli oma kapten. Kapten, leitnant, lipnik. See oli sõjavägi. Reamehi ei olnud õnnetuseks