Vees tuleb selle peale hallitanud limakiht, mis minu meelest on väga erutav. Vahel võtan kivi selles etapis veest välja ja lükkan endale sisse. Nimetan seda oma biodildoks. Kivide saamiseks kasutan mõistagi vaid maheavokaadosid. Muidu on mul pärast veel mürgitatud puud.
Enne sisselükkamist tuleb aga hambaorgid ilmtingimata välja võtta. Tänu treenitud vitulihastele saan kivi pärast jälle välja tulistada. Siis koos hambaorkidega tagasi vette. Ja ootan.
Paari kuu pärast on tömbis otsas märgata pragu. See läheb üha suuremaks, lai lõhe läbistab seemet. Seeme hakkaks otsekui kohe-kohe pooleks minema ja äkki kasvab selle alumisest otsast välja jäme valge juur. See keerdub tasapisi klaasi, sest muidu poleks sel ruumi kasvamiseks. Kui juur on juba üsna pikk, võib silmaga praole ülevalt poolt hästi lähedale minna, siis paistab tillu-tilluke roheline võrse, mis ülevalt välja kasvab. Nüüd on aeg kivi mulda torgata. Ning üsna varsti kasvab päris taim rohkete suurte ja roheliste lehtedega.
Võib öelda, et kogen sedasi sünnitust. Olen kuude kaupa kivi eest hoolitsenud. See on olnud mul sees ja olen selle jälle välja pressinud. Ja ma hoolitsen igati kõigi oma sel viisil saadud avokaadopuude eest.
Ma tõesti tahan, nii kaua kui ma mäletan, last. Kuid meie peres on pidevalt korduv muster. Minu vanavanaema, minu vanaema, emps ja mina. Kõik esmasündinud. Kõik tüdrukud. Kõik nõrkade närvidega, peast segi ja õnnetud. Sellest ringist murdsin välja. Sel aastal sain kaheksateist ja olin selleks juba kaua raha kogunud. Päev pärast sünnipäeva, niipea kui vanemate luba polnud vaja, lasin ennast steriliseerida. Sealt peale ei kõla empsi nii sageli korratud lause enam ähvardavana: „Veame kihla, et kui sa esimese lapse saad, on see tütar?“ Ma saan nimelt vaid avokaadopuid. Iga uue puu puhul peab ootama kakskümmend viis aastat, enne kui see omakorda hakkab vilja kandma. Umbes nii kaua peavad ka emad ootama, enne kui saavad vanaemaks. Tänapäeval.
Sellal kui ma siin lebasin ja õnnelikult oma avokaadopere üle juurdlesin, kadusid valud. Valude tärkamist märkab täpselt, nende lahtumist ei märka, seda ei pane tähelegi. Kuid nüüd tõden, et valusid pole enam üldse. Jumaldan valuvaigisteid ja maalin vaimusilmas pildi sellest, mis oleks, kui oleksin sündinud mingil teisel ajastul, kui nii häid valuvaigisteid veel ei olnud. Mu pea on valudest vaba ja seal on ruumi muule. Hingan paar korda sügavalt sisse ja uinun kurnatult. Kui ma silmad avan, näen empsi enda kohale kummardumas.
„Mida sa teed?“
„Panen sulle teki peale. Sa oled täiesti paljas.“
„Lase olla, emps, tekk on mu persehaava jaoks liiga raske. See teeb haiget. Suva ju, kuidas see välja näeb. Kas sa ei arva, et nad on seda siin juba tuhat korda näinud?“
„Jää siis nii, jumala eest.“
See tuletab mulle midagi meelde.
„Saad sa palun selle risti ukse kohalt maha võtta? See segab mind.“
„Ei, ei saa. Helen, jäta jama.“
„Hästi, kui sa mind ei aita, pean end ilmselt ise püsti ajama ja seda tegema.“
Torkan ühe jala voodist välja, teen näo, et tõusen voodist ja oigan valust.“
„Olgu, olgu, võtan maha. Palun püsi voodis.“
Näed sa.
Ta peab palati ainsa tooli appi võtma, et ulatuda ristini ukse kohal. Sellal, kui ta üles ronib, esitab ta mulle ülepingutatud sõbralikul, pealiskaudsel toonil küsimusi. Mul on temast kahju. Nüüd on aga hilja.
„Kaua sul need juba on olnud?“
Mida ta silmas peab? Ah soo. Hemorroidid.
„Juba alati.“
„Kui mina sind vannitasin, siis sul ju neid ei olnud.“
„Siis tulid need ilmselt just siis, kui olin liiga vana selleks, et sina mind vannitaksid.“
Ta ronib toolilt maha ja hoiab risti käes. Ja heidab mulle küsiva pilgu.
„Pista see näiteks siia sahtlisse.“ Osutan oma metallist öökapikesele.
„Emps, tead, hemorroidid on pärilikud. Küsimus on vaid selles, kellelt ma need sain.“
Ema lükkab sahtli üsna kõvasti taas kinni.
„Isalt. Kuidas operatsioon oli?“
Oleme pedagoogikatunnis õppinud, et lahutuslaste vanemad püüavad sageli last enda poolele meelitada. Üks vanem räägib seega laste ees teisest halba.
Halba rääkiv vanem ei mõtle aga sellele, et ta solvab sellega alati poolt oma lapsest. Juhul kui saab väita, et laps on pool emast, pool isast.
Lapsed, kelle ema alati halvustas isa, maksavad kunagi emale kätte. Kõik tuleb bumerangina tagasi.
Seega püüdis ema kõik need aastad last enda poole meelitada, saavutas aga täpselt vastupidist. Ta lükkas lapse üha rohkem isa suunas.
Meie pedagoogikaõpetajal oli õigus.
„Ei tea, ma ei osalenud lõikusel, tehti täisnarkoos. Öeldi, et kõik läks hästi. Valutab. Kas sa tõid mu seemned kaasa?“
„Jah, seal need on.“
Ta osutab aknalauale. Kohe mähkmekasti kõrval seisab karp mu armastatud avokaadokividega. Väga hea. Sinna ulatun abitagi.
„Kas sul fotokas on kaasas?“
Ta võtab käekotist fotoka ja asetab metallist öökapikesele.
„Milleks sul seda siin haiglas vaja on?“
„Emps, minu meelest ei pea jäädvustama vaid õnnelikke hetki nagu sünnipäevad, vaid ka kurbi nagu operatsioonid, haigus ja surm.“
„Su lapsed ja lapselapsed kindlasti rõõmustavad selliste piltide üle albumis.“
Irvitan. Ah, kui sa teaksid, emps.
Tahan, et ta kiiresti ära läheks. Et saaksin oma persega tegeleda. Ainsad hetked, mil soovin kauem emaga koos olla, on need, mil mul on põhjendatud lootus, et mul õnnestub tema ja isa taas kokku viia. Täna isa ei tule. Aga homme kindlasti. Haigla, kus on tütar, on täiuslik koht perekonna kokkuviimiseks. Homme. Täna – persepildid.
Ema jätab hüvasti ja lisab, et pani mu ööriided kappi. Tänan. Ja kuidas peaksin neile ligi pääsema? Suva, niikuinii on parem palja alumise otsaga olla, arvestades kogu seda sidemekraami. Õhk teeb haavale head.
Niipea kui emps on läinud, kutsun Robini.
Ootan, ootan. Peale sinu on teisigi patsiente, Helen, isegi kui sa seda endale ette ei suuda kujutada. Sealt ta tuleb.
„Kuidas saan teid aidata?“
„Mul on üks küsimus. Ja palun ärge öelge kohe „ei“, eks?“
„Laske tulla.“
„Kas te saaksite mind aidata… Kas me võiksime alustuseks teietamise jätta? Teietamine ei sobi mu küsimusega kokku.“
„Selge. Hea meelega.“
„Sina oled Robin ja mina olen Helen. Nii. Kas sa saaksid mul aidata mu perset ja haava pildistada? Ma tahan ilmtingimata teada, kuidas ma nüüd seal välja näen.“
„Oh, pean hetke mõtlema, kas ma tohin seda teha.“
„Palun, ma lähen muidu hulluks. Teisiti ma teada ei saa, mis minuga tehti. Sa tead ju, et Notz ei oska selgitusi anda. Ja lõppude lõpuks on tegu minu persega. Palun. Katsumisest ma targemaks ei saa. Ma pean seda nägema.“
„Mõistan. Huvitav. Teised patsiendid ei taha iial teada, mis asjast sai. Olgu. Mida ma pean tegema?“
Otsin fotoka menüüst toidupildiseade. Alustuseks ilma välguta. Pildid tulevad siis ilusamad. Võtan marliplaastri ja prundi ära. See võtab kauem aega kui arvasin, mulle on paras ports marlit sinna taha topitud.