Märgalad
Usun siiralt vanainimeste hooldamisse pereringis. Lahutuslapsena soovin, nagu pea kõik lahutus lapsed, et mu vanematest saaks taas paar. Kui nad enam ise toime ei tule, siis piisab, et pistan nende uued elukaaslased vanadekodusse ja hooldan seejärel oma lahutatud vanemaid kodus, kus panen nad ühte ja samasse abieluvoodisse, kuni nad surevad. See on suurim õnn, mida suudan endale ette kujutada. Millalgi – pean vaid kannatlikult ootama – see hetk tuleb.
Nii kaua kui mäletan, on mul olnud hemorroidid. Palju, palju aastaid mõtlesin, et ei tohi sellest kellelegi rääkida. Sest hemorroidid tekivad vaid vanaisadel. Leidsin alati, et need ei olnud eriti tüdrukulikud. Kui sageli ma neid juba proktoloogile olen näidanud! Too soovitas aga hemorroide mitte lõigata, kuni need mulle valu ei tee. Valu need ei teinud. Ainult sügelesid. Selle vastu sain oma proktoloogilt doktor Fiddelilt tsinksalvi.
Välise sügeluse vastu pigistatakse tuubist pähklisuurune torts salvi kõige lühema küünega sõrmele ja hõõrutakse see rosinale. Tuubil on ka selline terav, paljude aukudega otsak, mille saan pärakusse lükata ja sinna sisse salvi pritsida, et ka sisemist sügelust vaigistada.
Kui mul seda salvi veel polnud, kratsisin magades nii kõvasti sõrmega pepuauku ja selle ümbert, et mul oli järgmisel hommikul pudelikorgisuurune tumepruun plekk aluspükstes. Nii kõvasti sügeles, nii sügaval sees oli sõrm. Ma ju räägin: kaugeltki mitte tüdrukulik.
Mu hemorroidid näevad väga erilised välja. Aastate jooksul on need üha enam väljapoole punnitunud. Rosinat ümbritsevad nüüd tervenisti pilvekujulised nahalapakad, mis näevad välja nagu meriroosi kombitsad. Doktor Fiddel nimetab seda lillkapsaks.
Ta ütleb, et kui soovin sellest vabaneda, on tegemist puhtalt esteetilise sekkumisega. Ta opereerib vaid siis, kui see kedagi tõsiselt koormab. Arvestatav põhjus oleks näiteks, kui see mu kallimale ei meeldi või ma läheksin oma lillkapsa tõttu seksides krampi. Seda ei tunnistaks ma aga iial.
Kui keegi mind armastab või ka lihtsalt minuga seksida tahab, siis ei tohiks selline lillkapsas ometi tähtis olla. Pealegi olen juba aastaid, viieteistkümnendast eluaastast praeguseni, st kaheksateistkümnendani, vohavast lillkapsast hoolimata väga edukalt anaalseksi harrastanud. Väga eduka all pean silmas, et jõuan tippu, kuigi munn on mu perses ja midagi muud ei katsuta. Jah, selle üle olen uhke.
Nii saan muide kõige paremini ära proovida, kas tüübil on tõsi taga – palun tal juba esimesel korral seksida minu lemmikasendis: mina koeraasendis, see tähendab, neljakäpukil, nägu allapoole pööratud, tema läheneb tagant, keel vitus, nina perses, see nõuab teatud kannatlikkust, sest auku katab ju köögivili. Nimetan seda asendit „näoga kinni topitud“. Seni pole keegi vastu vaielnud.
Kui kellelgi on midagi sellist seksiks olulisel elundil (kas tagumik on üldse elund?), tuleb varuda külma närvi. Sellest on omakorda kasu näiteks anaalseksiks lõõgastumisel ja lõdvestumisel.
Kuna minu puhul on persel ilmselgelt oma osa seksis, tuleb tänapäeval mul sedagi kohustuslikus korras raseerida, täpselt nagu vittu, jalgu, kaenlaaluseid, ülahuulepiirkonda, mõlemaid suuri varbaid ja jalapealseid. Huulepealset muidugi ei raseerita, vaid kitkutakse, sest me kõik oleme kuulnud, et muidu kasvavad üha tihedamad vuntsid. Tütarlapse asi on sellist asja vältida. Varem olin raseerimata igati rahul, aga siis hakkasin selle jamaga peale ja nüüd ei saa enam järele jätta.
Tagasi perse raseerimise juurde. Erinevalt teistest inimestest tean väga täpselt, kuidas mu pepuauk välja näeb. Vaatan seda iga päev vannitoapeeglist. Tuleb seista tagumikuga peegli poole, tõmmata persekannikad mõlema käega tugevalt teineteisest eemale, hoida sääred sirged, kummardada peaga peaaegu vastu põrandat ja jalgade vahelt tahapoole vaadata. Täpselt nii ajan ka persekarvu. Ainult et raseerides pean mõistagi alati ühe kannika lahti laskma. Asetan žileti lillkapsale ning raseerin hoogsalt ja jõuliselt seest väljapoole. Vahel ka kannika keskpaigani välja, vahel eksib sinnagi mõni karv. Kuna olen seesmiselt väga raseerimise vastu, teen seda alati liiga kiiresti ja liiga ägedalt. Just nii tekitasin endale selle anaallõhe, mille pärast leban nüüd siin haiglas. Kõiges on süüdi ladyshave. Feel like Venus. Be a goddess!
Võib-olla igaüks ei tea, mis on anaallõhe. See on juuksekarvajämedune pragu või sisselõige rosinas. Ning kui sellesse väikesesse, lahtisesse kohta peaks lisaks veel põletik tekkima, mis seal all on kahjuks väga tõenäoline, siis teeb see põrgulikult valu. Nagu minul praegu. Pepuauk liigub pealegi pidevalt. Rääkides, naerdes, köhides, kõndides, magades ja eelkõige vetsus istudes. Seda sain aga teada alles nüüd, kui see valutab.
Paistes hemorroidid vajutavad nüüd kogu jõust mu raseerimisvigastusele, lõhe rebeneb üha suuremaks ja põhjustab mulle elu kõige hullemaid valusid. Kaugelt kõige hullemaid. Pingereas teisel kohal on valu, mida pidin taluma, kui isa virutas meie auto pagasniku luugi täiest jõust kinni ja mulle piki selgroogu – kõmmdi – täies pikkuses. Ja kolmandal kohal on valu, mida tundsin, kui tõmbasin kampsunit seljast võttes oma niburõnga välja. Seetõttu näeb mu parem nibu nüüd välja nagu ussikeel.
Tagasi tagumiku juurde. Vedasin end hirmsate valudega koolist haiglasse ja näitasin igale arstile, kes huvi tundis, oma lõhet. Sain otsekohe voodi proktoloogia osakonnas – või tuleks öelda abdominaalkirurgia osakond? Abdominaalkirurgia kõlab paremini kui otseöeldult perseosakond. Ei tahaks ju, et teised kadedaks läheksid. Võib-olla on abdominaalkirurgia kuidagi üldistav. Küsin järele, kui enam ei valuta. Nüüd ei tohi ma end igatahes enam liigutada ja vedelen siin looteasendis. Seelik üles tõstetud ja aluspüksid alla lastud, perse ukse poole. Et igaüks, kes palatisse siseneb, otsekohe teaks, mis värk on. Asi näeb vist väga põletikuline välja. Kõik, kes sisse tulevad, ütlevad: „Oh.“
Ja räägivad midagi mädast ja ääreni haavavedelikku täis taskust, mis pepuaugust välja ripub. Kujutan endale ette, et see taskuke näeb välja nagu nonde troopiliste lindude kaelanahk, kui nad inna ajal hoobeldes selle õhku täis puhuvad. Särav punasinine pingul kotike. Järgmine proktoloog, kes sisse astub, ütleb lühidalt: „Tere päevast, mina olen professor doktor Notz.“
Ja rammib seejärel mulle midagi perse. Valu puurib mööda selgroogu üles laubani. Kaotan peaaegu teadvuse. Paari valusekundi järel on mul lõhkev, märg tunne ja ma karjun: „Ai, palun ette hoiatada. Kurat, mis see oli?“
Tema seepeale: „Minu pöial. Vabandage, selle piraka paunakese tagant polnud midagi näha.“
Milline viis end tutvustada!
„Ning? Mida te nüüd näete?“
„Tuleb otsekohe lõigata. Kas te täna hommikul söönud olete?“
„Kuidas küll? Selliste valudega?“
„Hästi, siis täisnarkoos. Teie diagnoosiga soovitatav.“
Minagi rõõmustan. Ma ei taha sel ajal teadvusel olla.
„Mida täpselt te lõikuse käigus teete?“
See vestlus väsitab mind juba praegu. On raske keskenduda millelegi muule kui valudele.
„Eemaldame teil kiilukujuliselt põletikulise koe nahalõhe ümbert.“
„Ma ei suuda seda endale ette kujutada: kiilukujuliselt. Kas te võiksite selle mulle paberile visandada?“
Ilmselt ei paluta härra professor doktor Notzil just sageli oma operatiivseid plaane eelnevalt paberile panna. Ta tahab ära, pilk uksele, vaevumärgatav ohe.
Siis võtab ta ometi rinnataskust hõbedase sulepea. Paistab massiivne. Paistab kallis. Ta vaatab ringi ja otsib vist paberit, kuhu joonistada. Ma ei saa teda aidata; loodan, et ta ei eeldagi seda. Iga liigutus teeb valu. Sulen silmad. Midagi krabiseb ja ma kuulen, kuidas ta rebib kuskilt tüki paberit. Pean silmad taas lahti tegema; ootan joonist põnevusega. Ta hoiab paberit pihus ja kritseldab sellele sulepeaga. Siis esitleb ta oma teost. Loen, koorene käharkapsas. No tõesti. Ta rebis tüki mu menüüst. Vaatan paberi teisele küljele. Ta on joonistanud ringi, võib arvata, et see kujutab mu pepuauku. Ning ringi sisse terava osaga kolmnurkse väljalõike, otsekui oleks keegi varastanud torditüki.
Ah nii! Tänan, härra professor doktor Notz! Kas olete juba kaalunud maalikunstniku elukutset, nii andekas, nagu te olete? Sellest joonisest pole mul põrmugi kasu. Ma ei saa sellest targemaks, kuid ei esita rohkem küsimusi. Tal ei ole mingit huvi mind valgustada.
„Kindlasti saate kerge vaevaga ka