Kui ma kellegi munni pihku taon, vaatan, et pisut spermat satuks ikka mu kätele. Kraabin selle oma pikkade küüntega ära ja lasen sel küünte all ära kuivada, et saaksin seda hiljem päeva jooksul oma heale kepikaaslasele mõeldes hammastega küünte alt välja näkitseda ja nätsutada ning pärast pikemat nautimist ja suus sulada laskmist alla neelata. Selle idee üle olen väga uhke: minu seksimeenekomm.
Sama kehtib mõistagi sperma kohta, mis on vitus. Ei mingit bideega hävitamist! Parem kanda seda uhkusega. Näiteks koolis. Ning mitu tundi pärast seksimist voolab soe sperma väikese üllatusena vitust välja. Istun küll klassis, kuid mõtted on tervenisti seal, kust sperma pärineb. Istun õndsa naeratusega soojas spermaloigus, sellel kui õpetaja klassi ees kõneleb jumalatõestusest. Nii kannatab kooli välja. See soe vedelikuühend mu jalge vahel teeb mind alati väga õnnelikuks ja ma saadan otsekohe põhjustajale sõnumi: su soe sperma voolab parasjagu minust välja! Aitäh!
Tagasi bidee juurde. Tahtsin veel ette kujutada, kuidas ma end bideega vett täis lasen. Aga selleks pole enam aega. Oleme jõudnud operatsiooni eelruumi. Ma saan pärast edasi mõelda. Mu tuimestaja on juba kohal ja ootab meid. Ta ühendab pudeli kanüüliga mu käsivarres, riputab selle äraspidi ratastega toru otsa ja ütleb, et peaksin hakkama numbreid loetlema.
Robin, too meeldiv põetaja, lahkub ja soovib edu. Üks, kaks…
Virgun ärkamispalatis. Pärast täisnarkoosi käitub igaüks pisut idiootselt. Arvatavasti püütakse sugulasi sellest säästa ning selleks ärkamispalat leiutatigi.
Mind äratab mu enda möla. Mida ma ütlesin? Ei tea. Värisen üle keha. Aju hakkab väga aeglaselt taas jahvatama. Mida ma siin teen? Kas minuga juhtus midagi? Tahan naeratada, et oma abitusest üle olla, kuigi olen palatis üksi. Lõhestan naeratades ühe suunurga, sest huuled on nii kuivad. Mu perseauk! Sellepärast ma siin olengi! Seegi oli lõhestunud. Sirutan käe allapoole tagumiku suunas. Tunnen sõrmede all suurt marliplaastrit, mis on tõmmatud üle kannikate pingule, ja plaastri all suurt plastmügarat. Oh issand. Loodetavasti ei kuulu see mügar mu keha juurde. Loodetavasti tõmmatakse see koos plaastriga ära. Mul on seljas idiootne ilapõllelaadne kleit. Haiglates fännatakse neid.
Kleidil on varrukad ja eestpoolt näeb see välja nagu kättemaksuingel. Aga seljataga riiet polegi, peale väikese lehvi kaelal. Miks selline rõivaese üldse olemas on? No olgu. Lamava patsiendi saab riidesse, ilma et teda peaks tõstma. Kuid mina lebasin lõikuse ajal ometi eelkõige kõhuli, et tagumikule oleks parem ligipääs. Kas see tähendab, et olin terve operatsiooni paljas? See mõte ei meeldi mulle sugugi. Nad ju arutavad patsientide välimust. Olen selles täiesti kindel! Ning see salvestub narkoosis patsiendi alateadvuses ning millalgi lähed hulluks ja keegi ei tea, mispärast.
See õhuline tunne tagaküljel on mulle tuttav lapsepõlves korduvalt nähtud õudusunenäost. Algkool. Seisan peatuses ja ootan koolibussi. Nii nagu ma päriselus unustasin korduvalt pidžaamapüksid enne teksaste jalgapanemist ära võtta, unustasin tol päeval aluspüksid seeliku alla jalga panna. Kodus lapsed selliseid asju ei märka, avalikkuses aga tahaks pigem surra kui et keegi avastaks, et sul on perse seeliku all paljas. Ja seda ajal, kui poisid meil seelikusabasid üles tõstsid.
Tuleb Robin. Räägib hästi aeglaselt ja ütleb, et kõik läks hästi. Ta sõidutab mind mu hiigelvoodiga liftist lifti, mööda koridore ning virutab uste avamiseks alati täiesti jõust nupule nagu telemängudes. Ah, Robin. Tuimestuse järelmõjud tekitavad minus hõljumistunde. Kasutan võimalust oma perseaugust kõike teada saada. Mul on imelik, et Robin teab sellest rohkem kui mina. Tal on selline klambriga alus, millel on kirjas kõik minu ja mu tagumiku kohta. Lobisen ja mulle meenub hulk tagumikuoperatsiooninalju. Robin ütleb, et olen nii vaba ja lõbus, sest narkoos mõjub alles. Ta pargib voodi mu palatisse ja ütleb, et võiks igavesti minuga jutustama jääda, kuid kahjuks on tal teisigi patsiente, kelle eest ta peab hoolitsema. Kahju.
„Kui vajate valuvaigistit, vajutage kellanuppu.“
„Kus on seelik ja aluspüksid, mis mul enne operatsiooni seljas olid?“
Ta läheb voodi jalutsisse ja kergitab tekinurka. Seal lebab kenasti kokku pandud seelik ja selle peal aluspüksid.
See on olukord, mida emps on alati kartnud. Aluspüksid on niimoodi kokku pandud, et jalgevahe on üleval. Muidugi õiget pidi, mitte pahupidi. Ja siiski näen sellel kuivanud vitumahlapleki piirjooni. Empsi arvates on naisterahva jaoks, kes haiglasse satub, kõige tähtsam, et ta aluspesu oleks puhas. Tema peamine argument ülepingutatult puhta pesu poolt: kui jääd auto alla ja satud haiglasse, võetakse sul riided seljast. Aluspüksid ka. Oh issand. Ja kui siis haiglas nähakse, et vitt on pükstele jätnud oma tavapärase limajälje, siis… Mis siis?
Emps kujutab minu arvates endale ette, et haiglas räägitakse siis omavahel, milline räpane lits Memel on. Väljast vau, seest fui.
Empsi viimane mõte enne surma oleks ilmselt: mitu tundi mul need aluspüksid juba jalas on? Kas need on mustad?
Esimene asi, mida arstid ja sanitarid verest tilkuva õnnetusohvri puhul teevad, veel enne elustamist, heidavad kiire pilgu verest läbiimbunud aluspükstele, et saada teada, millise naisega on tegemist.
Robin näitab mulle minu taga seinal juhet, mille küljes on kellanupp, paneb selle mu näo kõrvale padjale ja lahkub palatist. Vaevalt mul seda vaja läheb.
Vaatan palatis ringi. Kõik seinad on värvitud vaevutajutavat õrna tooni heleroheliseks. Ilmselt peaks see mõjuma rahustavalt. Või lootusrikkalt.
Voodist vasakul on seina sisse ehitatud riidekapp. Mul pole sinna esialgu midagi panna, aga küllap keegi toob midagi. Kapi taha jääb nurgatagune, ilmselt on seal vannituba, noh, ütleme dušituba.
Vasakul otse voodi kõrval on metallist öökapike sahtli ja ratastega. Tavalisest kõrgem, et kõrgest voodist hästi selleni ulatuks.
Minust paremal on pikk aknarida valgete läbipaistvate kardinatega, mille alaserva on õmmeldud raskus, et kardinad ilusti sirgelt ripuksid. Need peavad alati korralikud välja nägema. Nagu betoon. Kui aken on lahti, ei tohi kardinad mingil juhul tuules lehvida. Akna ees on kast mähkmetega, selle kõrval teine saja kummikindaga. Nii on kasti peal kirjas. Praeguseks on seal arvatavasti pisut vähem kindaid.
Vastasseinal ripub raamitud plakat, mille klaasi fikseerimiseks mõeldud metallkinnitid on silmaga näha. Fotol on puuallee, selle kohal suurte kollaste tähtedega: Mine Jeesusega. Jalutama või mis?
Ukse kohal ripub väike rist. Keegi on selle taha torganud oksakese. Milleks see? Taim on alati sama, väikeste kaarduvate lehekestega, tumeroheline, võltsi läikega. Oks näeb alati välja otsekui plastist, on aga alati päris. Pärit vist hekist.
Miks nad torkavad oma risti taha hekioksa? Plakat ja rist peavad kaduma. Sunnin ema neid maha võtma. Rõõmustan juba ette meie vaidluse üle. Ema on usklik katoliiklane. Stopp. Unustasin midagi. Üleval ripub telekas. Ma ei olnudki veel üles vaadanud. Telekas on kinnitatud metallraami külge ja ripub järsult ettepoole. Justkui kukuks mulle iga hetk pähe. Palun pärast Robinil kord telekat raputada. Lihtsalt igaks juhuks, et olla kindel, et see ei kuku alla. Kui mul on telekas, peab mul olema ka pult või peaksin ma igakord paluma kellelgi see sisse ja välja lülitada? Võib-olla on see sahtlis? Tõmban sahtli lahti ja tagumik tuletab ennast meelde. Ettevaatust, Helen. Ei tohi üle pingutada.
Pult on sahtli ühes plastvahes. Korras. Ainult et tuimestus hakkab lahtuma. Kas ma tõesti pean kohe valuvaigisteid paluma?
Võib-olla pole asi nii hull. Just, ma ootan natuke, et selguks, kuidas ma end tunnen. Püüan mõelda muudele asjadele. Näiteks viimasele ükssarvikule. Ei toimi paraku. Surun juba hambad kokku, mõtted keerlevad veel vaid haavatud perse ümber, tõmbun üleni krampi. Eriti õlgadest. Nii kiiresti kaob hea tuju. Robinil oli õigus. Ma ei taha aga, et mind peetaks viripilliks, äsja lõksutasin Robini seltsis uhkelt lõugu, natuke suudan veel ära kannatada. Sulen silmad. Üks käsi lebab ettevaatlikult mu marliplaastripersel, teine kellanupul.