Raat oli juba esimesed leheküljed kirja pannud ja tundis, kuidas Liineromaan hakkas iseenesest laienema Sompa-romaaniks. Aga Liine kuulus samuti Sompaga kokku, nii nagu Raat kuulus Kirsika perega kokku, oma laste ja lastelastega, samuti kirjandusega, kust ei saa keegi teda enam välja tõrjuda. Kus ta ei ole enam võõras.
Võõras? Kas mitte sellestsamast sõnast ei käivitunudki Liine-romaan ning lõpetanud aastate pikkuse venitamise? Jah, just võõras sai märksõnaks, mis sattus juhuslikult Raadu teele ette täiesti kirjandusvälises kohas, nagu viimasel ajal oli ta teele sattunud palju juhuslikku, mis kinnitasid kokkuvõttes, et juhuslikkus ei olegi juhuslikkus. Raat oli pediküüris ja kuulis, kuidas pediküürija rääkis oma kliendiga või õigupoolest rääkis klient pediküürijale: mõelge, nad panid lapsele nimeks Aliina! Ma ütlesin neile, et nad ei tohi seda nime panna. Aliina tähendab võõras. Aga nad ei kuulanud mind ja nüüd ma kutsun oma lapselast Liinaks. Ma lihtsalt ei saa talle Aliina öelda.
Kas ka Aliine tähendab võõrast?
Äkki oli Raat Sompas tagasi. Sõitis otsekui unenäo korduva bussiga oma lapsepõlve, et vaadata mälupiltide taha ja näha seda, mida ta varem ei osanud näha või mis oli jäänud päikesest pimestatud kattevarju taga poolikuks. Otsis üles Liine, kes oli ristitud Aliineks ja erines külainimestest ning oma õdedest ja ainukesest vennast nagu päev erineb ööst. Samuti erines ta oma perekonnast ka välimuselt. Kui ta õed ja vend olid ümaranäolised ja ilusad, siis Liine oli seevastu kuivetanud ja inetu. Oli otsekui inetusse takerdunud, aga ikkagi oli ta Raadule päev, mitte öö.
Raat oli võtnud Liine jäägitult omaks, oli võtnud lapse siirusega ja kui seal oligi väike annus kõhklust, siis Raat ei pannud seda tähele. Ta pani tähele vaid seda, et Sompa hakkas Liine tulekuga umbsõlme minema. Mitte küll kohe, enne oli Sompal tume varjutus peal, mis hajus igale poole laiali – ja tükkis nüüd ka Raadu romaani – ja kõik läks Raadul jälle segamini, nagu ikka siis, kui ta muutus ebakindlaks ega teadnud tõde. Ta oli ju vihkamise varjutusest suutnud jagu saada, miks siis vihkamine tuli uuesti tagasi ja tahtis ka teda varjutada? Või ei tahtnud? Võib-olla kartis Raat hoopis seda, et teeb Sompale liiga? Et tema kohus on hoida Sompat puhas, mis sellest, et Sompas endas oli nii palju viha. Mitte ühekordset küüneviha, vaid seda vinduvat vimmast viha, millega Rikkenid, kaasa arvatud tädi Elsa-Marta, ei tunnistanud Liinet omaks, rääkimata armastusest. Toona ei saanud Raat aru, miks nad teda vihkasid, kui Liine kiirgas valgust. Ei saanud aru, miks nad tahtsid, et Liine oleks nendesugune, kui Liine olla oli palju huvitavam? Olla nagu kääruline jõgi, mis toob igal hetkel nähtavale midagi uut, mis nende talus enne ei olnud. Aga võib-olla just selle uue pärast nad vihkasidki teda? Et Liine ei paindunud nende meele alla? Vastupidi, ta hakkas onu Leod, oma meest, enda jõekääru tirima. Uus ja vana põrkusid kokku nagu sõda, mis oli alanud, ja kiskus inimeste sisemuse segamini, nagu sisemus oleks Sompa talu karjamaa, kuhu langes pomm, mille august sai haisev tiik.
Alles siis, kui Liine juba väga vanaks sai – ta elas tublisti üle üheksakümne –, lobises ta Raadule kogemata oma saladuse välja, mida oli hoidnud Raadu eest varjul terve elu, ja mitte ainult Raadu, vaid ka kõikide teiste eest, sest Vivian sai seda alles hiljuti Raadu käest teada, et Liine on mõisniku laps. Et mõisnik oli kutsunud Liine isa enda juurde ja öelnud: kui sa mu toatüdruku naiseks võtad, annan sulle sepikoja – ja Liine isa jättis oma pruudi maha ning kosis Liine ema. Kas mitte siit, kas mitte just siit, ei langenud reetmise seeme Liinesse?
Mõisniku laps? Nii lihtne oligi lugu, mis tegi Liine kõikidele võõraks. Just nagu mõisniku veri oleks tahkeks saanud ja seisis müürina tema ja sompalaste vahel. Ei lasknud teda omaks võtta. Aga ometi onu Leo võttis! Ja Raat samuti! Miks siis neile ei tähendanud mõisniku veri midagi? Kas nad olid sisemiselt tugevamad kui teised? Onu Leo võis ju armastuse pärast olla, oligi, aga Raat vaevalt. Või teadis onu Leo siiski midagi, mida Raat ei teadnud, ja mida ta nüüd tagantjärgi aimas, sest see tuli ootamatult kusagilt sügavusest välja nagu jõehauast? Aga Liine oligi ju jõgi, ta vahutas ükskord Elsa-Martale: sinu isa Kaarel on mõisniku laps, vaata, millised näojooned tal on!
Kas sellesama lause pärast ei julgenudki nad Liinet puudutada, et Liine võis süüdistuse korral nende endi mõisnikuverd ette heita? Oli see nii või on see praegu Raadu uid, Raat ei tea. Ta teab vaid seda, et praegu peab ta Olet kuulama, kes tuli ta juurde, peos legodest laevuke, mille nad olid Ekkega kokku pannud. Minu varulaeval ei ole anemoone, kaebas ta – ja Raat vaatas Olele arusaamatult otsa, mis anemoonidest ta räägib! Siis hõikas Ekke teisest toast: mitte anemoone, vaid laskemoona!
Ole tuli nagu päikesepaiste ja uhas Raatu valgusega üle: Õpetas teda anemoonidega tulistama. Lilledega, milleta ka Liine ei saanud elada ja külvas ning istutas neid kõikjale, isegi kahele poole palkonitreppi, kus vanaisa käis neile oma põiehäda peale soristamas, kuni lilled ära kuivasid. Jah, aga Raat ei osanud lilledega endast minevikku välja tulistada, ei osanud minevikku pehmendada, et minevik tema sees nii valus ei oleks. Või siiski oskas, kui ta mõtles Liine lilledele? Kiviktaimlale, kus kivid ei olnud peenra ääriseks ega mulla vaoshoidmiseks, vaid kivid olid oma loomulikus olekus rühmiti panduna lilledele nii toeks kui ka kaunistuseks.
Ole läks Ekke juurde tagasi, kuid selle lühikese käigukorra jooksul oli Raadu keha kergeks muutunud nagu keha oleks õhk. Siis hakkas Raat jälle enda piirjooni tajuma, aga kergus jäi kehasse alles ja päev sai otsekui uue lapsenäo. Raat võis jälle seista sirge seljaga. Kõik halb langes iseenesest temast maha – ja Raat mõistis äkki, miks mõned inimesed tahtsid töötada just väikeste laste keskel. Neil oli vajadus hingata endasse laste puhast energiat, mida Raat oli just äsja hinganud.
Igatahes, kui Kirsika järgmisel päeval jätkas Raaduga vestlust, mis oli Raadu läbematuse tõttu eelmisel päeval pooleli jäänud, kuulas Raat keskendunult oma tütre juttu ja kui ta teda niimoodi kuulas, nägi ta Kirsika ümber valgust ning Kirsika oli selle puhtuse keskel ema, mitte enam Raadu laps.
Kui Ole midagi soovib, ei ütle ta seda kunagi otse välja, hakkas Kirsika rääkima oma valguse seest ning valgusevoog hakkas Raadu poole liikuma, kuni ka Raat oli üleni selle sees. Äkki oli ta ümber nii palju armastust, nagu oleks ta ise selle keskmes ja see vallandas temas omakorda armastuse laste ja lastelaste vastu.
Võib-olla Ole kaudne küsimine sai alguse Ekkest, jätkas Kirsika, kuid Raat tajus, et Kirsika oli seda mõtet juba varem endamisi veeretanud, nüüd ainult kinnitas seda Raadule üle. Mäletad, kui Ekke oli toidu ära söönud, sai ta alati sinult kommi? Aga Ekke ei läbenud kunagi oodata, millal ka Ole lõpetab söömise, ja et mitte teda kommijutuga erutada, hakkas ta sinult kommi küsima, ilma et oleks kommisõna välja öelnud. Ole püüdis õhust kinni, et kui vanaemalt kommi tahad, tuleb ümber nurga öelda. Ta vaatas sulle kavala näoga otsa ja ütles: ma soovin midagi.
Nii oli see ka teiste asjade puhul.
Hiljuti tahtis Ole vaadata Leiutajateküla Lotte DVD-d. Keksis rõõmsalt mu ümber, vaatas mulle otsa ja sosistas: Lotte. Keksis eemale, keel käis suus kavalalt edasi-tagasi, jälgis, kuidas ma ta sosinale reageerin, tuli uuesti mu juurde ja kordas tasakesi: Lotte. Ütles ainult ühe sõna, aga ma sain aru, mida ta tahtis ja muidugi panin talle DVD mängima, kui ta nii tagasihoidlikult ja armsalt seda küsis.
Ole on füüsiliselt väga tugev ja osav, jätkas Kirsika – ja Raat nägi jälle, kuidas tütar tahtis temaga analüüsi jagada. Tahtis Raadule oma laste olemust selgeks teha ja Raat imestas, et Kirsika sealjuures nii innukas oli. Raat ise polnud süveneja, ei oma ega lastelaste puhul. Raadul oli tähtis ainult armastus. Et armastus teda kas või korrakski puudutaks ja tema puudutaks armastust. Ta pidi aina veenduma armastuse olemasolus, et see on tema lähedal, alati käepärast võtta. Ta oli justkui hirmul, et armastus kaob ta käest. Sellepärast vajaski Raat lühikesi kallistusi, neid kokkupuute tuksatusi teise elava kehaga, et siis jälle edasi elada oma kirjanduselu.
Ma märkasin Ole füüsilist tugevust juba väikesest peale, jätkas Kirsika. Kümnekuuselt, kui ta veel käia ei osanud, roomas ta trepist