Raat ise ei naljatanud Härmiga kunagi ega Härm Raaduga. Kas nad olid siis veel tõsimeelsemad kui Kirsika ja Saamu? Vaevalt. Kohe kindlasti mitte. Ent nad olid kinni oma ajas, kus peljati enda seest lahti lasta last, et mitte näida lapsikuna. Kirsika ja Saamu aga ei peljanud. Nad liikusid nagu kaks pikka osutit seinakellal ja tiksusid oma naeruga Raadu päevasse rõõmu.
Millist rõõmu siis täna tiksutati Raadusse? Kas unenägu, mida Kirsika temaga jagas, või meenutus Raadu enda unenäost, mis oli seotud liikumisega nagu Kirsika unenägu? Seos nende kahe unenäo vahel oli ilmne, ühes sõitis Raat bussiga, teises Kirsika rongiga, nii et järeldust ei olnud raske teha – Kirsika ja Raadu suhetes oli tekkinud liikumine. Jah, Kirsika oli viimasel ajal hakanud Raatu usaldama, õieti tema mõtteid aktsepteerima, sest usaldanud oli ta ju oma ema ennegi. Nad polnud küll veel raudteerööbaste paar – ja kas nad selleks kunagi saavadki? –, aga nende ühisjooned olid juba märgatavad. Ja vaatamata sellele, et Kirsika astus talle sammu lähemale, tundis Raat end ikkagi kookonis olevat. Mähitud iseendasse, julgemata sealt enne välja tulla, kui on lõplikult saanud jagu oma omavast armastusest.
Vaimne valmimine näis olevat lõputu. Mõnikord tundus Raadule, et ta lõpeb hoopis ise ära, nii nagu öö lõpeb hommikusse. Et varsti saab tema elu üheks maa ja rohuga ja siis on ta juba maa kookonis. Maa rahus ja tal pole vaja end enam millekski pingutada. Ent tunne läks samas üle nagu läksid üle ka Raadu imelikud valuhood, kõrvade ootamatud kuumenemised, äge tukslemine meelekohal ja kõdistus põskedel. Raat tajus, et keegi nimetu, kellel oli ta üle võimu, kompas teda, otsekui kontrollides tema valukannatuse suutlikkust ja valmistas teda millekski ette. Kõige parem oli mitte mõelda ja oodata, millal teadmatus selgineb. Võib-olla oli kõige parem kirjutada ennast elust kaugele. Elust, lastest ja lastelastest, kellega ta ei osanud enam käituda. Isegi Ekkega mitte. Ekkega veel vähem kui Olega. Ometi oli Ekke pooleldi nagu tema enda laps, kui sündis Ole ja täitis Kirsika päevad.
Jah, praegugi andis Raat Ekkele hommikuti süüa ja saatis teda kooli, kuid armastuse side oli nende vahel märkamatult nõrgenenud. Või oli see jälle Raadu-poolne tunne, mitte Ekke oma? Sest eks see olnud ju Raat, kes arvas, et ainult kallistused kinnitavad sideme tugevust, aga suureks kasvanud Ekke ei hoolinud enam kallistustest. Ja jälle tundis Raat endas ebamäärast ebalust, mis tungis ta südamesse ja hoiatas, et ta ometi hakkaks koos Ekkega kasvama. Nii et Raat püüdis küll, tal ei olnud vaja teha endale etteheiteid, aga ikkagi oli armastusel tema juures kitsas või Ekke juures, nii et armastus jooksis vabadusse.
Ühel hommikul tõstis Raat Ekke taldrikule kartuleid ja porgandeid. Ekke sõi kartulid ära, kuid porgandid jättis järele ja kui Raat käskis ka need ära süüa, ütles Ekke: ma arvasin, et sul jäävad ka porgandid kahe silma vahele, nagu sul täna hommikul üks teine asi jäi. Mis asi? küsis Raat. Vanaema, kas sa tõesti ei märka minu juures midagi? päris Ekke ja siis hüüatas Raat: kuule, isa on sul õhtul juukseid püganud! Sellepärast ma vaatasin, et sul oli pai nägu peas, kui trepist alla tulid. Ise veel mõtlesin, miks sa täna küll nii armas oled!
Ekke naeris.
Neid väheseid hetkeid oskas Raat siiski hoida, nad andsid lootust uue sideme tekkeks, sest ka äraõitsenud lill hakkab kord seemnest õitsema. Ainult neid hetkelilli oli Ekke mõtlematuse tõttu raske püsti hoida, nad vajusid longu nagu lilled, mis on vaasis juba nädalapäevad seisnud.
Armastus, mis jäi Raadus välja elamata, sai nüüd kirjandus endale. Ja kuna kirjutamine andis armastust ka vastu, siis Raat muudkui kirjutas ja kirjutas, nagu oleks ta vihm, mis sajab lõputult. Ei, vihm lõpetas ikka õigel ajal oma laulmise, aga Raat laulis paberil edasi, laulis ennast elust eemale. Laulis mingisuguse kummalise trotsiga, et kõik elav, lapsed ja lapselapsed jääksid temast kaugemale. Et tema ei segaks neid ja nemad teda. Või kirjutas ta sellepärast päev läbi, et nii oli kergem iseenda kui ka koduste ees ausaks jääda? Et ennastunustav kirjutamine ei lasknud tal teiste elu pealt kuulata. Ei lasknud teda nuhkida, mis oli ta loomule võõras. Ainult ühel hommikul kohutas teda säärane kirjutamine ära.
Raat lesis poolärkvel voodis, tema ümber oli veel kõikjal uni ja tema ise unetükkide keskel. Ta tundis, kuidas tema keha soojus hakkas unetükke sulatama, nii et nad pehmusid ja sulasid temaga üheks. Nii nagu Raat ja kirjandus olid sulanud kokku. Olid üks ja seesama – ja siis tekkiski nõiaring.
Viiskümmend aastat oli Raat ehitanud enda ümber kirjandust justkui müüri, oli ladunud seda päev-päevalt kõrgemaks ja nüüd, kus ta oli silmini selle sees, tundis ta äkki seletamatut hirmu, et ei pääse enam müüri seest välja. Et kirjutamine ei olnudki nii õige, nagu ta oli arvanud selle olevat. Et see oli hoopis meeleviga või koguni hullus või narkootikum, mis oli teda viinud järjekindla suletuse poole.
Avastus oli ootamatu ja uudne. Ja samuti oli ootamatu, et seesama hirm, mis tuli ta peale nagu paanika, taganes sama ruttu olematuks ja Raat küsis eneselt, kas ta tahabki sellest suletusest pääseda? Siis tuli uni temasse tagasi ja lahendas hoobilt probleemi. Õieti unenägu, mida uni ta meeltesse laotas. Uni näitas talle, kuidas ta ostis pileti ühele ajaloolisele loengule, mis hakkas teda niivõrd huvitama, et loengu lõppedes otsis ta teadetetahvlilt, millal toimub järgmine loeng. Ent just sel hetkel, kui ta hakkas märkmikusse loenguaega märkima, libises üle märkmiku lehekülje uus unenäopilt ja näitas Raadule tema enese kodu, mis oli äkitselt lärmi täis.
Võõrad inimesed olid tema äraoleku ajal platsi võtnud ja jõid kohvi, kes Raadu uuest kassipildiga portselantassist, kes Hiina kruusist, kes lürpis lihtsalt papptopsist, mida Raat oli lauale unustanud. Ja neile oli sellest veel vähe. Nad olid üles otsinud ka Raadu küpsistevarud ja puistasid need osaliselt kaussi, osaliselt aga jätsid lahtirebitud pakenditesse. Kui Raat ei tahtnud, et ta kodu päriselt ära lagastatakse, pidi ta sinna otsekohe ruttama ja võõrastest inimestest toa tühjaks lööma. Ja siis elama jälle rutiini sees.
Jah, just rutiini sees, sest ainult rutiin pakkus talle turvalisust. Tegema seda, mida oli teinud eile ja üleeile ja mida teeb homme edasi, sest kui ta kodust eemale pöördus, läks kõik nihkesse. Nagu nüüdki, kui ta oli loengul ja tema kõrvalistuv tundmatu mees küsis: kas te Andrat tunnete? Jah, vastas Raat, ta on minu tütar. Seda ma arvasin, ütles mees. Teil on Andra silmad. Ent see oli vale. Andral olid Härmi suured silmad, mitte Raadu omad.
Jah, kui Raat elas igapäevaselt, oli ta elu kindlalt paigas, nagu on paigas hommik, lõuna ja õhtu ja tal polnud vähimatki tahtmist midagi paigast nihutada. Miks ta pidi seda tegema, pealegi nüüd, kus ta hakkas alustama oma uue romaaniga ja sellele keskendus. Ta oli Sompa-romaani endas kaua hoidnud ja alustamisega viivitanud, just nagu ta oleks kartnud kusagil sisemistes hoovustes, et alustamisega hakkab ta millestki ilma jääma. Oli surunud oma romaanisoovi pisikeseks tagasi, aga nüüd oli see temas jälle võimust võtnud ja mitte ainult Raadu korraarmastuse pärast, et kõik, mis on alustatud, peab lõpule viima, vaid selles soovis oli midagi suuremat. Või oli ta hoidnud Sompa-romaani oma luigelauluks? Et kui romaan valmib, valmib temagi ja variseb mulda, sest kaua ta siis ikka elab ja aina kirjutab. Aeg oleks tal juba mardikaks muutuda ja niisama, ilma probleemideta ringi sibada. Või arvas Raat ekslikult, et mardikad on probleemivabad? Võib-olla need näiliselt tagasihoidlikud mardikad võitlevad oma olemasolu eest palju rohkem kui inimesed.
Sompa ise oli juba ammu olematuks varisenud, ja ometi oli ta veel Raadu sees, nagu Raat oleks minevikuga abielus ega tea, kas abielu enam kestab või ei kesta. Kas ta peab selle lõpetama või piinlema edasi. Sompa ähvardas teda oma abieluga nagu Härm oli ühel kurjal ööl teda ähvardanud, kui oli tulnud joomasena altkorruselt Raadu magamistoa uksele, suur kööginuga peos, ja jäänud lävele seisma. Raat ärkas ta tulekust üles, kuigi Härm ei teinud häält, lihtsalt seisis ja seisis ja Raat lõdises voodis nagu Härmi asemel oleks tuppa tulnud talv. Raat teeskles, et magab edasi, andes Härmile võimaluse rahuneda. Teeskles, et ta ei näe nuga,