On mehel ikka sõnad! Siin, punase damastiga kaetud seinte vahel pole veel keegi oma seedimise omapäradest juttu söandanud teha, imestas, koguni ehk imetles Reymar Mumme.
«Aga ehk sobib vein ilma vahukooreta?» päris Paide foogt.
«Muidugi! Milles asi?!»
Ja nii helistatigi teenrid uuesti lagedale ning saadeti veinikeldrisse. Kõik käis kähku ja varsti kulistas Marquard Breide juba suurest hõbekarikast head vana veini. Ka Mumme ise läks mehelikumale joogipoolisele üle.
«Meister Braunschweigi Luderus on Harju-Virust muidugi mõnevõrra huvitatud,» lausus Mumme diplomaatiliselt – see «mõnevõrra» oli muidugi väga deminutiivne ja ümber-klaasmaja-nurga väljend.
«Mõnevõrra…» naeriski Marquard, vasak vunts veinileotuses.
«Vanakurat olla meie kolmest veretilgast kah mõnevõrra huvitatud!» lõbutses ta edasi.
Ent siis äkki toimus tema käitumises ootamatu muutus. Ta kargas püsti ning võttis valvelseisaku.
«Meie õilis kuningas Christopher on surnud!» kuulutas ta pühalikul diakonihäälel; jah, tema kärisev bass oli moduleerunud veel tubli kvindi võrra madalamale – see oli nüüd tõeline basso profundo.
Püsti tõusis ka Reymar Mumme, ja talle ei meeldinud, et asehaldur – laua taga istudes foogtiga üsna sama kasvu mees – nüüd temast terve peajao kõrgemale kerkis.
Et Taani kuningas vahest nädalapäevad tagasi oli hinge heitnud, sellest levis Paide-mailgi kuuldusi, kuid nende tõepäras ei võidud siiani veel täiesti kindlad olla. Või nii! Asjad on niisiis tõesti sedapsi! Asehaldur juba tühje jutte ei levita.
«Räägitagu mis räägitakse, aga siiski voolas tema soontes meie esiisade püha veri!» röögatas isand Breide, kes küll muide ise Lüübeki linnas esimest ilmavalgust oli näinud. Eks ta ole.
«Olgu muld talle kerge!» lausus Reymar Mumme tõsiselt. Selge on igatahes see, et pärast kuninga surma enam midagi selge ei ole! Taanis on interregnum. «Teie kuninga surm saadab meie usu ja tema teenrid veel suuremasse ohtu kui seni. Paganaid võib innustada hirmsatele tegudele iga ootamatu sündmus. Ordu peab oma valvelolekut tõhustama!» ütles Reymar ja püüdis oma häälele anda murelikku kõla.
«Või et teie olete siis kirikute ja kloostrite pärast suures mures…» Marquard oli taas istunud. Ta muigas irooniliselt. «Aga muidugi. Eks ole me ju johanniitidest välja kasvanud. See tähendab, et Ristija Johannes ise kõnnib meie ees,» kinnitas Mumme.
«Üks tubli talupoegade mäss kuluks teile ära küll. Saaksite Issanda teenritele appi tõtata ja maad päästjaõigusega endale,» irvitas Breide. «Aga seda mässukest juba niisama lihtsalt ei tule. Eestlased pole juba ammu enam paganad, ja enne võivad nad teie lossi rünnata kui pühakodasid.»
Tohoh! Punavunts kippus nüüd küll juba liiga ülbeks minema!
Ja üldse ei vastanud ta põrmugi neile kirjeldustele, mida Mumme tollest isandast seni kuulnud oli. Padise kloostris olevat ta endast väga soliidse mulje jätnud, Hoeneke kirjelduse järgi olla ta end ka mingi kohaliku kantori peres asjaliku ja hästikasvatatud mehena ülal pidanud ning munga ja tema koduabilise lausa ära võlunud. Milles siis asi? Ent Mumme suutis ka seletuse leida, ja endale üsna meeldivagi: ju leiab Marquard, et peab nii vaimulikele kui ka lihtsamale rahvale muljet avaldama, siin tunneb ta ennast aga vabalt. Võrdse ees pole mõtet kometit mängida. Ja Taani asehalduriga võrdne olla – see on ikkagi teatud tunnustus. Ent see vabalt ülalpidamine kippus siiski juba lausa talumatuks muutuma:
«Ega teil paavstiga kah need suhtes päris korras ole,» teatas Breide. «Ühtelugu on ordut kirikuvandega ähvardatud. Ja mitte ainult ähvardatud…»
Need olid valusad ja tõelähedased sõnad, kuid lausutud siiski pigem sümpaatia kui ähvardusega. Eks kuulame edasi!
«Muidu ma niisugust juttu üles ei võtaks, aga sel ajal, kui te tukkusite, uurisin ma teie kirjavara. Ja seal oli üks raamat, mille Vatikan kohe pärast ilmumist keelatute kirja pani: Padova Marsiliuse «Defensor pacis» – «Rahu kaitsja» – on see. Vaevalt et paavsti kohta üldse kunagi midagi hullemat kirja on pandud. Mina pole miski kirjamees ega lugeja, aga sellest patusest kirjatööst, mis teil riiulis, olen isegi mina kuulnud. Ja seda teavad kõik väga hästi, et teiegi oma ordusse kuulumisest hoolimata ilmaliku võimu poole kaldute. Mis te koos Ludwigiga sinna Itaaliasse muidu otsisite? On ju nii?! Ja Marsilius oli teie keisri õukonnas.» Ta naeris. «Mind pole vaja karta – minule on Vatikani maailmavalitsemiseplaanid alati vastukarva olnud. Vatikan mässaku jumalariigiga, mis ta oma nina kuningate asjasse topib! Proosit!»
Ent enne juba kolmandat korda täidetud karika kallale asumist pidas ta vajalikuks siiski lisada, et Jeesuse Kristuse eest laseks ta end nagu iga korralik inimene muidugi kas või risti lüüa. «Au olgu Jumalale kõrges!» Ja varemlausutud «proosit!» tuli selle usulise intermeediumi tõttu kordamisele.
«Ma olen kindel, et seegi, mis noorel Ottol, meie domicillus’el, plaanis, on teile samuti juba teada.» Too Marquard võis juua nagu hobune, aga ta pilk jäi teraseks.
«Kas see niinimetatud Taani hertsogiriik mitte tema õele Margarethele kaasavaraks ei ole lubatud? Juhul kui ta pulmad Ludwigi poja, noore Brandenburgi markkrahviga, kes samuti Ludwigi nime kannab, kord maha peetakse…» teadis Reymar arvata.
Selline asjakäik oleks muidugi vesi ordu veskile: mis Saksa riigi võimu alla läheb, see on varsti ka Saksa Ordule kättesaadav. Jaa – kui asjad sedapsi lähevad, siis on Taani laulud lauldud. Ega siis tol hülgevuntsil endalgi enam mingit kaalu ole. Ainult et muret ei näi selline võimalik asjakäik talle küll karvavõrdki tegevat.
«Mnjaa… Ma näen, et mu lahke kosutaja nägu üsna naeruseks keerab. Kõik oleks ju kena, aga vähemalt esiotsa tuleb ordul oma vuntsid siiski Harju-Virust puhtaks pühkida. (Muide oli Marquard ise parajasti just sama töö kallale asunud.) Kui ordu isegi nii rumal on, et noorele Ludwigile praeguse hertsogiriigi eest tõesti oma kakskümmend tuhat Kölni taalrit peo peale laob – seda koormat ei vea muuseas ka teie talli kõige tugevam täkk ühe koormaga ära – , pole asjad veel sugugi korras. Vasallid lehvitavad surnud kuninga tõotuskirja edasi, ning, mis veel hullem, nad ei lase ordumehi ei Tallinna, Rakvere ega Narva linnuste ligidalegi. Oma võimuga ollakse harjunud. Ja nende vappide ja lippude alla koguneb mitukümmend tuhat harjukat ning virukat, kes ordule vastu astuvad. Teid on aga vaid paartuhat meest. Ning ega seegi veel kõik ole – kas te tõesti usute et Lundi peapiiskopkond, Rootsi riik ja Harju-Viru kirikhärrad midagi ette ei võta? Hädapasunad pannakse üürgama ja Vatikan saab kümneid kaebekirju, sest sealsed kirikhärrad Saksa Ordut ei armasta…»
Nii võis see asi tõesti kujuneda. Jah, aga mis teeb Marquard Breidele kõige selle juures rõõmu, vaat sellest ei saa Mumme aru – paavstimeelne mees pole see lakekrants ju hoopiski. Ent ka Taani riigi huvid paistavad ta külmaks jätvat. Ordu kohta lubab ta endale siiski selliseid otseütlemisi, mille peale seinalt mõõk kuluks võtta… Kuhu ta õieti tüürib?
«Mina arvan, et ordu teeks targemini, kui ta näiteks kümnenda osa Ludwigi himustatud rahast mängu paneks ja mõnda tublit meest usaldaks, kes mõõduka tasu eest asju peenemalt oskaks korraldada…»
Küll oli Marquardil nüüd kaval pilk, sellest hoolimata, et ta vasak silm äkki imelikult pilkuma hakkas – ei, veel enam: see hakkas oma koopas koguni pöörlema nagu tõllaratas. Niisugust imelikku silma polnud Mumme varem veel näinud.
«Ja kust peaks ordu niisuguse mehe leidma?»
«Aga äkitselt istub nisuke mees just praegu minu vastas…»
Noh, nüüd ei saanud Reymar Mumme enam millestki aru.
«Ja võib-olla istub teine selline mees jälle Paide foogti vastas…»
Reymar Mumme rüüpas peekri tühjaks ja jõllitas oma kentsakat kaaslast nagu ilmutist. Tal tuli tükk aega oodata, kuni asehaldur jutuotsa jälle enese kätte võttis.
«Asi on selles, et Harju-Viru talumehed