«Täpsemalt! Kas põliselanikud kujutavad endast kloostrile ohtu? Kas kummardatakse ikka jonnakalt oma paganlikke jumalaid?»
«Väärusud on visad kaduma muidugi. Kuid mina ei näe tulevikku selles osas siiski ülearu tumedana: aegamisi küll, kuid päris kindlalt tõuseb õige usk lõpuks pinnale. Nii, nagu mant piimale, kuigi ma sellise labase võrdluse pärast vabandust pean paluma.»
«Mant?.. See tähendab vist koort…» naeratas luuletaja tunnustavalt. «See on väga piltlik kujund.» Ent seejärel tõsines ta taas ja tundis huvi, kas enne tõe lõplikku võidulepääsu, milles muidugi kahelda ei saa, ei või siiski mingeid kokkupõrkeid juhtuda; kirikute ja kloostrite, preestrite ja munkade kaitsmine – ei olevat ordul sellest tähtsamat ülesannet.
Kuna Andreas taipas, et kroonik selliseid ohte tõenäoseks tahtis pidada, siis noogutas ta murelik-mõtlikult pead. Südames teadis ta muidugi, et talupoegade poolt kloostrit küll miski ei ähvarda; veel enam, ta koguni muigas sisimas: teab, kes selle Riia peapiiskopi, Albert Suerbeeri siis nattipidi kantslist maha sikutas ja kusagile ordulossi pokri pistis (kus ta küll muidugi kõige kõrgemal määral kaitstud oli!) kui mitte ordulased. Ja pärast nabiti veel ka toompraost kinni – ju vist selleks, et piiskopil üksinda igav ei hakkaks… Ei olnud siin riialaste käsi mängus – ordumeister Everhard von Monheim isiklikult seisis kogu loo taga. Ja miks? Andreas ei olnud ajalooasjades, ja mitte nii väga ammustes, sugugi tume vend. Tema oli Matteuselt nende asjade kohta kuulnud nii mõndagi. Ta teadis, et Liivimaa Saksa Ordu läks hirmus vihaseks, kui toonane peapiiskop hakkas endale uut kaitsjat otsima – krahv Gunzelit Schwerinist. Ei salli Jumal enda kõrval teisi jumalaid ega ordumeistrid teisi kirikukaitsjaid.
Iga lapski teab, et piiskopid ja ordumeistrid armastavad teineteist nagu kass ja koer: ordu kassiküüned tõmbasid ilmast ilma piiskop-kutsude ninad verele. Ent seda tuli teha ettevaatlikult: eks ajaloost ole teada Templiordu hale saatus – tuleriidad ja elusast peast lõhkikiskumise rattad Prantsusmaal. Roomas on paavst, ja pole ohutu tema viha alla langeda. Tuli seda Saksa Ordulgi meeles pidada.
Jah, sedaviisi mõtiskles Padise kantor, kuid tema silmavaade jäi truualamlikuks ja ta kinnitas takka, et maarahvast ei tohi kunagi lõpuni usaldada. Salakaval rahvas, nendega ei või nii asju ajada, nagu kuulu järgi tegevat siit mitte väga kaugel Lõuna-Harjus Kuusikul elav tobe de Lode. Temani, Andreaseni on jõudnud uskumatud lood: kõrgest saksa soost mõisahärra pidada söömalauas kõiksugu krattide ja tontide eest palvet. Nende vääruskude lõplikuks väljajuurimiseks poleks paha Püha Inkvisitsioonigi appi kutsuda. Jaa – temal endalgi on olnud kokkupuutumisi niisuguste inimestega, kes ilmselt Kuradi endaga sobingus.
See ainevald isand Hoenekest ei huvitanud. Preester Hoeneke oli oma südames suurem materialist kui kreeklaste Demokritos… Ainult ega ta sellest iseendalegi alati aru andnud. Kuid rohkem viisakusest kuulas ta siiski ära jutu ühest kusagil soos, pärapõrgus elavast talumehest, kes Andrease libakulli kujul ära eksitanud. Kodus olevat erakul aga rästik, kes inimkeelest aru saavat.
Niisugune mees, kes libaelukaks käib, tuleks tõesti korralikult läbi katsuda, arvas Bartholomäus ja – Andrease pettumuseks – haigutas… Samal ajal mõtles ta, et libakullidenägijast kantor on siiski tobedam, kui ta vahepeal paistis. Tuleb mees vist teatud mõttes maha kanda. Ta kavatses juba paluda endale magamistuba kätte näidata, kui üks ootamatu ja uskumatu lugu teda veel korraks kõrvu kikitama pani: too soonõid kippuvat juba ülejärgmisel pühapäeval armulauale!.. Luuletaja ja kroonik temas liigahtasid – igavene pikantne lugu: liba ei taha mitte looma, vaid meie Lunastaja enda verd maitsta.
«Seda pilti tahaksin ma näha küll,» lausus ta korraks elustudes. «Mina põlvitaksin heal meelel tema kõrvale ja vaataksin, kuidas ta püha verd lüristab… Kena oleks, kui vana Matteus, auväärne abt Matteus, kes vist siiani Alna Balduini kujuteldud Liivimaa paavstiriigist unistab, meid kahte korraga õnnistab…»
«Ja teisel pool soonõida võiks põlvitada jälle näituseks Marquard de Breide…» itsitas Andreas. «Ja see on täitsa võimalik, sest tema avaldas just sedasama soovi.»
«Kes? Kes?!» ei saanud Bartholomäus hästi aru.
«Va asehaldur ise!» See kõlas väga omamehelikult. «Muuseas lähete te täna just samasse voodisse puhkama, mida austas oma ihuga Tema Kõrgus ise vahest mõned päevad tagasi,» täävitas Andreas uhkelt. «Mõnus mees see Breide, ja veinist mõistis lugu pidada.»
«Ja mis tegi Taani hertsogiriigi asehaldur ja kuninga saadik teie juures?!» Peen härra hakkas koguni kiiresti lauge pilgutama, nagu läinuks talle liivapuru silma. Ta häälgi tõusis kõrgemaks – umbes väikese tertium’i jagu, hindas kantor.
«Oli minu juures öökorteris nagu teiegi.»
«Nii et temagi on siinmail liikumas?» See oli juba midagi Paide foogti tarvis: ülimalt soovitavaks, ainult et väga vähe tõenäoliseks oli Reymar Mumme niisugust võimalust pidanud. Ja, näe, äkki lähebki asi korda. Ei, pagana päralt – küll on õnn, et ta siit Padiselt niisuguse nutika mehe leidis. Mehe, kes väidab, et ta kõrge aukandjaga veinigi pruukinud. Sellest mehest saaks ehk – kuidas ta nüüd ise ütleski? – ah jaa, vaatleja!
Bartholomäusega toimunud muundumine tegi Andreasele lusti. Alles natuke aja eest vaatas ta kurbusega, et kroonik haigutab, ja et tema plaanid (ei, ega ta Tanelile midagi eriti hullu soovinudki, ainult tahtis ordumeestega tihedamaid suhteid luua…) Püha Ameti appikutsumise osas erilist huvi ei äratanud. Ning ega Andreas nüüd nii väga enam oma seletustega kiirustanudki: nüüd on tema kord haigutada…
«Rüüpate ehk enne und veel klaasikese ja teete meie Padise veinile au,» pakkus ta, kuid parasjagu loiult. Bartholomäus ei keeldunud. Ta vaatas Andreasele otse suu sisse ja ootas, et too ometi edasi vestaks. Liialt kaua kah venitada ei tohi, muidu kõrge külaline paneb veel pahaks, mõtles kantor. Ent ta pidas siiski veel vastu; küsigu ise!
«Miks pidi Taani kuninga haldur teie juures ööbima? Tal on ju siin Harjus-Virus losse küllaga, Tallinnast ja Rakverest juba rääkimata.»
«Noh, oli alles tujust ära see punavunts…» (Noh, see sõna tuli nüüd küll lausa kogemata üle keele – Leena süü.)
«Punavunts?!»
«Ma palun vabandust. Nii nimetasid teda külalapsed, kellel muidugi aimugi polnud, kui suure riigimehega nad maanteel kokku sattusid,» lausus kantor.
«Marquard de Breide läks meie Harju-Viru vasallidega koledasti riidu,» jätkas Andreas situatsiooni nautides.
«Taani kuninga vasallid julgevad tema esindajaga tülli minna?»
«Selles see asi ongi,» naeratas kantor teadjamehe naeratust. «Christopher II-st räägitakse, et ta igavene äpu kuningas pidada olema, antagu mulle küll see sõna andeks, ja eks tema valitsemise ajal ole meie vasallid tõesti upsakaks läinud. Taanimaa on kaugel ja nõrk, saab igal rindel Rootsi käest peksa, mis nüüd muud, kui aja rind ette ja võta kõik tasapisi enda kätte…»
«Christopher II on nõrk kuningas küll. Ning võib uskuda, et tema oma rahvas ta varsti maalt minema kihutab. Kutsuvad teda kivikuningaks.» Bartholomäus pahandas enda peale – on ta nüüd ka mehe leidnud, kellega riigiasju arutada.
«Miks kivikuningas? Ja ega sõna «kivi» nii pahasti kõlagi. Kivi ju kah pisike kalju.»
«Ah, korjanud ta tõesti kive, uurinud neid läbi kõverate klaaside, ladunud kastidesse ritta ja pannud silte juurde. Koguni igasugu liblikaid ajanud nõelte otsa… Jah – aga niipalju, kui ma aru saan, ei avaldatud Taani kuninga esindajale de Breidele vist küllaldaselt austust. Oli nii või?»
«Oh, miks austust ei avaldatud,» naeris Andreas nüüd juba laia suuga. «Võeti mees viisakalt vastu nii Narvas kui ka Rakveres, ainult et linnustes, mis au järgi justkui Taani kuninga omad, pidasid peremehepõlve hoopis tundmata mehed – meie siinsed ise. Jagasid sealt hirmu ja armu ning mõistsid kohut; jah, tõsi, isegi kohut olevat nad viimasel ajal oma ülbuses hakanud mõistma, ilma et taanlastele sest rääkinudki oleks…»
Päris uudis see Bartholomäusele