Ent «noor süütu hing» pöörab tulevasele Meistrile selja ning läheb hoopis oma kambrisse.
Ta asub seal kirjutuspuldi taha ja püüab kähku kirja panna kogu äsjase udujutu, ei, mis udujutu – puhtakujulise jumalateotuse ja patulekutse!
Muide on tema kirjutuspuldi laekas juba suur virn Eckharti lauakõnedest meeldejäetud mõtteid. Ja enamasti järgnevad neile hukkamõistvad kommentaarid.
Kavatseb ta neist kellelegi teatada, kavatseb ta hakata öördajaks, pealekaebajaks? Oh ei! Matteuse aus talupojahing lihtsalt peab sellele ususolkimisele vastulöögi andma. Jah, kord tuleb see päev, mil seda ka tehakse! Muidugi ei julge Matteus loota, et talle vendade söögilauas selleks sõna antakse. Ja seal, kõigi uudistavate pilkude all, poleks ta kõnelemiseks suutelinegi: pole tal kõnemeheandi, ning tema saksa keelgi, kõnelemata juba õilsast ladinast, on rabedavõitu. Kuid Matteus teab, et Eckharti «Eristamise kõned» on trükkimiseks valmis seatud; aga kas on see siis ilmvõimata, et kunagi, muidugi pärast suurt ja hoolsat tööd, võiks ilmuda üks teine kõnede-raamat, mida lugedes kõik, kel silmad peas ja süda õiges kohas, aru saavad, milliste mürgiste, ehk küll hõrkude mõtteviljadega keegi Eckhart neid hukatuse poole meelitab. Armas aeg! Kas ei jaga see Eckhart niiviisi nagu lubakirju, mis kõik su tulevased patud juba ette ära lunastavad: hoora, varasta, kas või poo risti! – selle kõigega sa alandad end, ja kui sa pärast valu tunned ja kahetsed, siis tõstab armuline Jumal su sügavast kaevust taeva kõrgustesse ja ütleb sulle: «Mul on sinust hea meel, mu armas poeg…» Aga oma halbu tegusid kahetseb ju pea igaüks. Ja kui ta neid ei kahetse, siis on ta vaimust vaene – neile aga – Eckharti ühe teise kõne järgi – langevat aga Jumala eriline armastus… Nii et lastagu aga käia! Mis siis küll saaks, kui Matteus kord kantslist oma tulevasele kogudusele seesuguseid soovitusi pakuks!? Otsata-anna-aga-takkalisi soovitusi.
Ja lõpuks on käes päev, mil Matteus oma kirjatöö «Kas läbi surmapattude igavesse õndsusse? (Lihtsa kristlase mõtteid ja kommentaare ühe hukatusliku väärõpetuse kohta)» maailma otsustab saata. Pariisi ülikooli läheb üks ilusas köites eksemplar, Kölni teine, kolmas aga koguni pühasse linna, kus elab ja töötab Jumala väljavalitu ise…
Mööduvad nädalad, mööduvad kuud. Lõpuks saabub kiri Kölnist, kus «lihtsa kristlase mõtteid» iseenesest ju kiiduväärseks peetakse ja samas suunas edasi mõelda soovitatakse; diskreetselt antakse aga mõista, et küllap teeks noor inimene, kellele kirjamehe eeldusi antud pole, õigemini, kui ta oma soovitusi ja nõuandeid igapäevases elus jagaks ning vaimupõldu just lihtsama rahva keskel harida võtaks, sest polevat sellest tänuväärsemat tööd… Ning sessamas Kölnis trükitakse Eckharti kirjatööd ära! Ning temas nähtavat tulevikus sealse ülikooli kõige kõrgema õppetooli kandidaati. Kas pole kõige selle taga koguni Suure Vaenaja enda salasepitsused peidus? See on ju karjuv ebaõiglus!
Pariisi ülikoolist ei tule aga üldse mingit vastust.
Pole vist mõtet pikemalt kirjeldada noore Matteuse tundmusi: igatahes on padi tema pea all mitmetel öödel pisaratest märg, söögilauas jälgib tulevase Meister Eckharti iga liigutust vihkav pilk.
Kas Matteus siis kuulsust ihkas?! Ei, Jumala nimel mitte! Ta tahtis maailma hoiatada ketserluse salakavalate kaevude eest. Ei enamat. Ent maailm jäi kurdiks! Ausa kristlase lihtne, südamest tulnud sõna ajas skolastikud ja õpetatud mehed vaid muigama.
Kuid ei! Päris nii see kõik siiski ei jäänud; oli ka neid, kes seda, küllap vist tõesti kohmakalt kirjapandud tõekuulutusekatset märkasid: ühel sombusel sügispäeval saabub kloostrisse tähtis külaline, kes teatab, et tema ülesandeks on kohtuda vend Matteusega. Ja veel kelle nimel? Püha Ameti ja ka Kölni peapiiskopi Heinrichi enda nimel.
Kuidas on nii vaikne vend teeninud sellise austava tähelepanu, imestab Erfurdi kloostri prior; otsemaid leitakse väärikas ruum, kus saadik vaikse mungaga neljasilmajuttu võib ajada.
Ja Matteus saab kuulda, et auväärt peapiiskop Heinrich tunneb muret Reinimaal levivate, väärusku kuulutavate sektide pärast. Eriti tegevat talle muret «Vaba vaimu vennad». Õppinud teoloogid on leidnud «Jumaliku lohutuse raamatust» ja mõnedest teistest töödest, mille autor ju just siinse asutuse äsjane kasvandik on, tervelt 49 lõiku, mis väga vaieldavad, kui mitte lausa kahjulikeks tunnistatud. Juurdluskomisjon kasutas oma töös ka stiililt kohmakat, kuid vaimult ausat «Lihtsa kristlase mõtteid…» ja selle autorit on auväärt Heinrich meeles pidanud väikese kingitusega. Ning pole võimatu, et kunagi, kui eespool mainitud ülikahtlaste kirjatükkide autoril tuleb temale esitatavale süüdistustele vastust anda – ja see «menetlus» pole enam mägede taga – , siis lubatakse ka vend Matteusel seal oma mõtted välja öelda. Kas on noorel mungal midagi teada anda Eckharti suuliste avalduste kohta, tema ülalpidamise ja sõprade kohta? Igatahes tasuvat selle üle järele mõelda.
«Teiega võetakse sidet,» lausus kõrge härra ning lubas Matteusel enne lahkumist oma kättki suudelda.
Loomulikult ei kutsutud Matteust kusagile, loomulikult ei näinud ta kõrget isandat enam ealeski. Ent Matteusele jäi väikene hõbedast Ristilöödu kuju (see, mis praegu ta voodi kohal ripub) ning ka kroogitud servaga nahkkotike, milles oli kolmkümmend kolm (ei, siiski mitte kolmkümmend!) hõberaha – honorar avaldamata jäänud, ent komisjoni abistanud käsikirjalise teose eest; jah, kahjuks polnud ükski meister nõustunud seda paljundamiseks puusse lõikama.
Varsti pärast seda sündmust palus vend Matteus end üle viia sünnimaale. Talle ei tehtud takistusi, sest eks kujutanud Maarjamaa endast ju veel üsna lohakalt haritud viinamäge.
Issanda ja ka Püha Kiriku veskid ei jahvata kiiresti. Alles mitme hea aasta pärast jõudsid Matteuseni kuuldused Meister Eckharti säravast esinemisest Kölni juurdluskomisjoni kahel koosolekul, kus ta esmalt seadis kahtluse alla kogu inkvisitsioonimenetluse tervikuna, kuna oma ordu põhikirja järgi ei ole ta kohustatud vastust andma kellelegi peale Pariisi ülikooli ja paavsti enda. Seejärel teatas aga, et on omal vabal tahtel valmis aru andma – selleks, et teda ei saadaks süüdistada arguses. Kui protsess aga siiski pikale venis, pöördus Meister protestikirjaga paavsti poole Avignoni, milles tunnistas, et on kõnelnud hulljulgelt, kuid kõrgetest asjadest saavatki rääkida vaid kõrgete sõnadega, emfaatilise väljendusviisi ja ülendatud hingega. Pisiasjus võinuvat ta ehk eksidagi, kuid absurdne olevat otsida tema töödest hereesiat.
Paavst Johannese bulla, mida oli äsja maininud ka Bartholomäus – jah, just see vestlus kõik need ammumöödunud ajad ju mälus uuesti elustaski – kujutas endast tõesti suhteliselt leebet kriitikat ja tühistas enamiku Meistrile esitatud süüdistustest. Siiski mitte aga kõiki!
Hõbedast krutsifiks ripub praegu seinal, kolmkümmend kolm hõbeseeklit – mitte just väikese summa – heitis noor pettunud aatleja Reini jõkke; kukrukeses, kus rahad olid, hoitakse aga nüüd teatavaid lagritsakomme rosina- ja pähklipuruga…
VIII
MEIE ASJAD EI LÄHE HALVASTI. MITTE EI LÄHE!
Reymar Mumme, Paide foogt, mees, kes Baieri Ludwigi käealusena seitsme aasta eest igavese linna Rooma vallutas ja koguni sellele va paavst Johannes XXII-le tuule alla tegi ning ta Avignoni linna kupatas – nii rüütel Reymar igatahes täävitab – , seisis oma ordulossi õuel, käed puusas.
Seisis nagu pesueht väepealik kunagi. Muidugi tuli keiser Ludwigil ja tema sõjasulastel üsna peatselt Rooma tolm jalgadelt maha raputada, nende poolt Pühale Toolile istuma pandud Nicolaus V lippas aga Avignoni linna Johannese juurde pattu kahetsema, kuid niisugune sõjaretk jääb ajalookirjadesse igaveseks, ja selle kaasa teinud Reymar Mumme oli ja on kõva mees ikkagi.
Pea viltu, seisis see kange mees iidse tamme all ja vaatas heldimusega lossi uut kaheksakandilist, tema enda näpunäidete järgi üleslaotud torni, mis Danzigi linna Kiek in de Kökile kriipsuvõrragi alla ei jäänud. Reymar muigas. Kunagine ordut alandav Stensby rahu