20. ja 21. juuni vahelise öö veetsin ma Sauška jaamas, et pühendada järgmine päev juba maailmakuulsuse võitnud Kolõvani järve vaatlemisele; järv asetses jaamast kahe-kolme versta kaugusel. See järv, mis paikneb Altai kergelt künklikus eelmäestikus, on Altaid külastanud reisijaid alati hämmastanud oma eriskummalise kujuga graniitkaljudega, mis kerkivad tema lähedal ja kaugemal kergelt künklikus maastikus.
Kolõvani järve graniitkaljudega võivad oma kujult võistelda vaid Brockeni mäe graniitkaljud Harzis. Erinevus nende vahel seisab selles, et Brockeni kaljud koosnevad üksikutest graniitrahnudest, mis on kuhjunud üksteise otsa kaootilises korratuses madratsitetaoliselt, Kolõvani kaljud aga asetsevad oma fantastilistes vormides üksteisest rohkem eraldi. Üksikud kaljud kerkivad kahel pool Barnauli teed ja veidi lainja stepi pinnalt, aga kõige fantastilisemad neist asuvad sellest teest läänes. Järve üsna lausk kaarjas läänekallas koosneb neist samadest graniitidest. Põhjakaldal, kõrgete kaljude jalamil oli juba tollal endale koha leidnud aed; aias asus suur puust katusealune või veranda, kust avanes tore vaade järvele ja sellesse ida poolt sisse tungivale kaljusele neemele. Järve kagunurga lähedalt algab oja, mida toidavad nähtavasti sood, mis on tekkinud järvest väljaimbunud veest. Järve lõunaküljel kerkib mägi, mis ulatub umbes 150 meetrit üle järve pinna ning on kaetud kaskedest koosneva metsatukaga ja mitte just arvukate nulgudega. Vees kasvab ujuv vesipähkel (Trapa natans) oma iseloomulike nurgeliste pähklitega. Järveäärne maismaataimestik ei erine kuigi palju Euroopa taimestikust, ainult metsik tatari kuslapuu (Lonicera tatarica), mis on Altai mägismaalt loendamatul hulgal meie aedadesse kolinud, ja nägusad helekollased võhumõõgad (Iris halophila), kaunistades järve kaldaid, meenutavad reisijale, et ta asub juba sügaval Aasias.
22. juunil saabusin ma Sauškast Zmeinogorskisse ja otsustasin pühendada umbes viis nädalat Altaiga tutvumisele. Selle aja jooksul külastasin Zmeinogorski ja Loktjovski tehaseid, kõiki Zmeinogorski grupi kaevandusi, aga samuti kaevandusi, mis paiknesid Uba ja Ulba jõgikonnas. Nendeks ekskursioonideks kulus ligi kuu aega. Mis puutub Zmeinogorski kaevandusse, siis huvitasid mind lähimad põhjused, miks see kaevandus oli alla käinud, ehkki ta oli varem olnud oma rikkuselt Altais, eriti aga Zmeinogorski piirkonnas, esimesel kohal; samuti huvitas mind Altai mäevalitsuse suhtumine Altai tollal rohkearvulisse pärisorjuslikku mäetööstuselanikkonda. Sellise uurimistöö võisin ma muide lõpule viia ainult viibides 1856/57. a. talvel Barnaulis, ja seetõttu pöördun selle küsimuse juurde tagasi hiljem.
Zmeinogorsk ei jätnud mulle kuigi meeldivat muljet. Linn paiknes õige künklikus maastikus, kuid teda ümbritsevatel kivistel mägedel ei olnud metsataimestikku. Linnake koosnes näotutest puumajadest, aga nende sisustus paistis silma sellesama mugavusega mis Barnauliski. Ühesõnaga, Zmeinogorsk oli Altai siseosa kõige väljapaistvam kultuurikeskus. Vaatamata sellele, et kaevandus oli suurel määral tühjaks ammutatud, teostati seal veel ikkagi uurimistöid, mis võimaldasid geoloogil, vasar käes, tungida Altai maa-alusesse riiki, kus sunnitööd ei olnud, ja ka tohutud aheraine mäed lubasid tutvuda kõige sellega, mis oli siin iganes maapõuest välja toodud, kaasa arvatud isegi pronksiajast pärinevad «tšuudide» tööriistad.
Zmeinogorski, Tšerepanovski ja teistes Zmeinogorski grupi kaevandustes ning Loktjovski tehases võtsid haritud ja kultuursed mäeinsenerid mind kõige südamlikuma külalislahkusega vastu.
Ent minu kõige huvitavamaks reisiks Altais oli sõit Uba ja Ulba jõe orgudesse, iseäranis aga Altai kõige huvitavamasse ja tema siseosas kõige sügavamal paiknevasse asustatud orgu – Ridderi orgu. Minu kaaslaseks sellel teekonnal oli haritud ja kultuurne metsaülemate korpuse ohvitser Koptev, kes tundis Altaid suurepäraselt. Ta oli ainult umbes neli aastat minust vanem, oli abiellunud ühe Altai mäeinseneri tütrega, lesestunud veidi aega enne minu saabumist, ning sõitis nüüd meelsasti koos minuga Altai orgudesse reisima.
Me sõitsime sellele retkele Zmeinogorskist 20. juulil. Tee, alates suure Verhni Zmejevski tiigi paisust, läks kogu aeg ülesmäge Mohnatõje Sopki seljakule, mis koosnes graniidist. Jõudnud mäekurule, kust olid näha Kolõvani aheliku kõrged mäed – Sinjuhha ja Revnjuhha –, laskus tee mööda kallakut steppi alla Alei jõe äärde. Sellelt nõlvalt paistis kauguses, kaheteistkümne versta taga Alei hõbedase paela ääres asetsev suur Staro-Aleiskoje asula. See oli tähelepanuväärselt rikka ja jõuka ilmega, kuid kiriku aset täitev vana viltuvajunud kellatorn osutas küllalt selgesti, et asula tuhat elanikku olid vanausulised ja et neil ei lubatud ehitada sellist uut toredat kirikut, mida nad endale võib-olla oleksid ehitada tahtnud. Pärast Staro-Aleiskojet, mis asub Zmeinogorskist üheksateistkümne versta kaugusel, läbisime koolme kaudu Alei jõe. Jõgi oli kiire vooluga ja tema kaldad koosnesid uhetest. Stepp teisel pool jõge oli ühetooniline, kuid tee läheduses vasakul kerkisid madalavõitu väga rebestatud harjaga kaljulised mäed. Need koosnesid graniidist ja moodustasid Uba-Alei seljaku jätku. Stepp ise oli lainjas ja seda lõikasid läbi veerjad ovraagid. Staro-Aleiskoje taga nägime siin-seal stepis Staro-Aleiskaja valla jõukate talupoegade nisu, polbnisu-, kaera- ja hirsipõlde. Kohati esines solonetse, mida võis ära tunda nende taimestiku järgi, mis koosnes parkjuurest (Stafice Gmelini) ja halofüütidest (soolakutaimedest). Väikeste jõekeste Zolotuška ja Grjaznuška ääres, mis selles stepis voolasid, paiknes kaks kaevandust Gerihhovski ja Titovski, kuid mõlemad, samuti nagu nende naabruses asetsev Surgutanovski kaevandus, olid ammugi hüljatud; seal ei olnud isegi enam hooneid, ja üksnes Titovski kaevanduses tehti geoloogilisi uurimisi ajutiselt siia tulnud töölistega. Gerihhovski küngas, mille ma üle vaatasin, koosnes porfüürist, bretšadest ja lubjakivist. Viimastes leidsin ma oma suureks heameeleks suurel arvul devoni ladestu kivistisi.
Päike oli juba loojunud, kui ma kivististe otsingust haaratuna lahkusin Gerihhovski kaevandusest mahukas tarantassis, kuhu kõik minu korjatud aarded hõlpsasti ära mahtusid. Algul sõitsime piki Zolotuška jõekest ülespoole, siis aga pöörasime läbi stepi kagusse. Hämardus väga kiiresti ja niisama kiiresti me eksisime teelt. Tuli ööbida stepis. 21. juuli koidikul ilmnes, et meie hobused, kes olid jäetud steppi rohtu sööma, olid kadunud. Kui juba valgenes, läks postipoiss neid taga otsima. Kui aga päike kõrgemale tõusis, heitis ta säravat valgust umbes kaheksa versta kaugusel meie ees asuvale kuplikujulisele mäele, mille tipul paistis hooneid. Koptevi kinnituse järgi oli see Sugatovski kaevandus. Minu teenri abiga leidsime oma hobused üsna kiiresti kätte, kuid postipoiss ei olnud veel tagasi tulnud, ja me otsustasime ilma temata otseteed Sugatovski kaevandusse sõita. Läbisime koolme kaudu väikese Vavilonka jõe, sellele järgnes kuueverstane tõus ja olimegi õnnelikult päral. Sugatovski kaevandus oli Altai üks rikkamaid raua- ja hõbedakaevandusi. Sugatovski mägi koosnes porfüürist, mida läbis puhta rauamaagi lade ja mis sisaldas lisaks veel palju pehmet ookrilist rauamaaki laialipillatuna. Peale selle andis kaevandus tollal igal aastal 250 000 puuda maaki, mille iga puud sisaldas 1¾ solotnikku hõbedat. Sugatovski kaevanduse juurest viis tee 12 versta ulatuses alla Uba jõe äärde, mis siin oli mäestikuorust juba väljunud ja voolas vabana madalavõitu, kuid järskude kallaste vahel; jõgi oli siin üsna kiire vooluga ja lai. Jõe ületamise kohast kolme versta kaugusel asus Nikolajevski kaevanduse säilinud asula, ehkki kaevandus enam ei töötanud; seal tehti ainult geoloogilisi uurimistöid.
Nikolajevski kaevanduse juures oli ikka veel stepimaastik. Sõitnud Nikolajevskist kaheksa versta edasi mööda steppi, jõudsime Uba jõeni. Jõe teisel, parempoolsel kaldal oli suur õitsev asula Šemonaihha, mis paiknes otse seal, kus jõgi väljus mäestikuorust steppi. Uba taga kerkis mägi, mis tema rebestatud profiili järgi otsustades koosnes kahtlemata graniidist. Šemonaihhast Võdrihhani kahekümne versta ulatuses kulges tee juba mööda Uba orgu ülespoole; orgu piirasid kahelt poolt graniitmäed. Võdrihha järel hakkas tee Uba jõest eemalduma ja kiiresti mäkke tõusma. Mõni verst enne järgmist postijaama, Lossihhat, mis asus Võdrihhast kahekümne versta