6. augustil keskpäeva paiku ma ratsutasin koos Demtšinskiga ülesõidukohale Irtõši ääres, kus meid juba ootas minu tarantass ja kus saime kokku F. M. Dostojevskiga. Üleminek oli küllaltki aeganõudev, sest suvel tuli ületada ühe asemel kaks jõge: üks oli Semipalatinski lähedal olev Irtõši jõeharu, teine – Irtõš ise. Sõitnud üle mõlema jõe, jätsin oma vanade ja uute sõpradega hüvasti, ja nende siiraste edusoovide saatel istusin oma tarantassi, mis asus teele nelja konvoikasaka saatel. Üle Irtõši Semipalatinskile avanev vaade oli meeldivam kui linn ise, mis paiknes piki jõekallast ja koosnes inetutest puumajadest. Paremal pool turritasid viie-kuue inetu puust minareti teravad tornid, vasakul aga kerkisid linna tollased parimad kivihooned: valge kivist hospidal ja ainus tellistest õigeusukirik, veelgi vasemal venis piki kallast pikk kasakate slobodaa, mis koosnes samasugustest ilmetutest puumajadest nagu linngi. Tollal (1856. a.) oli linnas alla üheksa tuhande elaniku; sajandi lõpuks nende arv peaaegu neljakordistus (ligi 35 000). Linnas ei olnud tollal ka mitte mingeid puiestikke. Kogu Irtõši vastaspoolne, vasak kaldapealne, liivane ja tolmune, meenutas täiesti kõrbet ning ainuüksi jõe saartel paistis suuri puid – haabu ja papleid.
Irtõši ja Uluguzi, esimese mu teel asuva piketi vaheline tee (26 versta) kulges poolkõrbelises maastikus. Pinnas oli siin liivast ja veerkividest; ebatavaliselt hõre taimestik koosnes stepirohust (Stipa capillata) ja pujust (Artemisia mitmed liigid), kuid hakkas ilmuma juba mõningaid iseloomulikke puht Aasia taimi, eriti halofüüte.
Üldse ei sarnanenud Semipalatinski ja Semiretšje oblastis laiuv Kirgiisi stepp sugugi ei Išimi ja Baraba stepiga ega ka Lõuna-Venemaa steppidega. Vähemalt sel, 1856. aastal ei olnud Kirgiisi stepp augusti algul veel kõrbenud ja siinne taimestik oma mitmekesiste õitsevate rohttaimedega oli säilinud täies hiilguses; nende hulgas olid ülekaalus puht stepile iseloomulikud Kesk-Aasia vormid, kusjuures metsataimestik puudus hoopiski. Seevastu leidus Kirgiisi stepis sageli enam-vähem ulatuslikke solontšakke oma eripärase taimestikuga. Mõnikord esines tõelisi väikesi mägederühmi ja seljandikke, mis koosnesid peaasjalikult porfüürist ja olid kaetud samuti stepitaimestikuga. Nende mägede jalameilt voolasid vahel välja lätted ja väikesed allikad, kuid suurel maa-alal, alates Irtõšist endast kuni Ajaguzi jõekeseni, ei näinud ma mitte mingeid vooluvesi.
Esimene mäeahelik mu teel, mis piiras kogu horisonti madalavõitu, aga küllaltki ühtlase müürina, oli idast läände kulgev Arkalõki ahelik, mis asetses Irtõšist kuuekümne versta kaugusel. Juba umbes neli versta enne Arkalõki piketti jõudmist sõitsin mäekitsusse, mis koosnes ränikildast, mille oli üles kergitanud roheline porfüür (Grünstein) või diabaas.
Sõitnud Arkalõkist edasi umbes kolmkümmend versta, jõudsin alles 6. augusti hilisõhtul minu teel oleva viienda piketini – Arkatini ja ööbisin siin oma tarantassis, kavatsedes järgmisel, 7. augusti hommikul tutvuda piketi naabruses asuvate mägedega. Öö oli karge, hommikuks oli vaid 7,5 °C. Arkati pikett asus teest paremal künka jalamil ja oli pooleldi ümbritsetud mitte just eriti kõrgete, kuid see-eest väga teravalt piiritletud graniitmägedega, mis olid koondunud kahte rühma; üks neist, mis kulges piketist läände, kandis Arkati, teine, mis kulges edelasse – Burkati nime; viimane kujutas endast väikest piklikku ahelikku, mis koosnes oma kujult väga tähelepanuväärsetest teravaotsalise kalpaki või mütsiga enam-vähem sarnanevate graniittippudega. Ma leidsin, et need romantilised kaljud koosnevad jämedateralisest madratsitaolise faktuuriga graniidist, nagu Kolõvani järve ääres või Brockenis (Harzis), kuid olid hunnikusse kuhjunud korratult, meenutades nii pakikuhjasid ja rippudes vahel järsakute kohal, vaevu tasakaalus püsides. Õige harva leidus neil kiduraid okaspuid. Arkati mägedele sõitsin ma ratsahobusega, aga kõige kõrgematele kaljudele ronisin jalgsi, klammerdudes põõsaste külge. Nende mägede kõrgus, mille ma määrasin hüpsomeetriliselt, ei ületanud 800 meetrit. Mäed, mis asetsesid Kopalisse suunduvast teest vasakul (piketist kagusse) olid hoopis teistsuguse koostisega. Ma tegin kindlaks, et nende tipud koosnesid talgikildast ja olid kirdes üles kergitatud violetsest porfüürist.
Nende mägede jalamil oli soolase veega järv, mis kuivab suveks ära; järve mudasel serval kasvasid penikeeled (Potamogeton perfoliatus) ja mõned parkjuured (näiteks Statice caspia ja St. suffruticosa), kuid kalu järves ei olnud. Seevastu Arkatist umbes kolmkümmend versta idas asus kalarikas järv, mis oli seetõttu saanud nimeks Balõkkol.
Arkati ja Burkati graniitmäed oma terava profiiliga olid erandiks minu teel Semiretšjemaale. Järgmisel viiel jaamavahel kuni Ajaguzi linnani (118 versta) olid mäed kuplikujulised ja ümarate piirjoontega, mis on iseloomulik porfüürist kõrgendikele. Sellised kuppelmäed esinesid eriti Uzun-bulaki ja Ingrekei piketi vahel. Siin kulges kogu tee läbi künkliku maastiku. Need mäed kandsid Ingrekei nimetust ja olid üles kergitatud rohelisest porfüürist (diabaasist). Ingrekei piketist Altõnkalati piketi suunas muutub stepp tasasemaks. Umbes kuus versta pärast Altõnkalati piketti viis meie tee läbi ärakuivanud jõe tühja sängi, mida kasakad nimetasid Gorkajaks. See veetu jõgi – esimene, mida ma nägin 220 versta ulatuses Irtõšist alates – oligi Aštšisu ehk Tšaganka, Irtõši vasakpoolne lisajõgi. Aštšisu ülemjooks asub Tšingistau mäeahelikus, mille hambuline hari sinetab kaugel Altõnkalati piketist. Viimase küüdivahe Altõnkalatist Ajaguzini (30 versta) sõitsin ma läbi 7. augusti hilisõhtul, sest kui ma Altõnkalatist lahkusin, oli päike juba loojunud.
Kadus õhtueha; öö oli soe ja pilvitul horisondil särasid tähed väga selgetena, kuid vaikse ja ühetasase otsekui kuiva helgiga, mitte aga mitmevärviliste tuledena sirades nagu pilvitul taevavõlvil Itaalias. Seetõttu näisid nad väga väikestena.
Nõrga ehavalguse järel tõusis idas kuu. Ta näis horisondil niivõrd pisikesena, nagu asetseks ta seniidis, kuuketas oli teravalt piiritletud, valgus ere; kõik see andis tunnistust õhu ebatavalisest kuivusest; kastest ei olnud jälgegi.
Ma jõudsin Ajaguzi alles pärast kella kümmet õhtul, olles seega sõitnud kakssada seitsekümmend versta mööda tüüpilist Kirgiisi steppi.
See reis avardas tunduvalt minu arusaamist sellest, mida vene rahvas mõistab termini all stepp.
Olles sündinud mustmulla-Venemaa Doni- ja Volga-äärsete steppide naabruses, mustmulla-Venemaa sellel serval, millele vene teaduslik terminoloogia oli välja mõelnud nimetuse metsastepp, olin ma harjunud stepi nimetuse all mõistma ulatuslikke metsatuid tasandikke, kus on mustmuld ja mis on kaetud eranditult rohttaimestikuga. Selline ilme oli mulle lapsepõlvest kodustel ja tuttavatel Doni- ja Volga-äärsetel steppidel. Nende ühetasast horisonti ei hammastanud kunagi mitte mingid kõrgendikud. Sõitnud mustmulla-Venemaal oma lapsepõlves ja nooruses läbi sadu ning isegi tuhandeid versti, ei suutnud ma endale kuidagi ette kujutada, mis asi on õieti mägi, sest olin neid näinud ainult piltidel ja olin valmis neisse suhtuma kui kunstlikesse väljamõeldistesse, mitte aga kui tõelisusse. See, mida meie suurvene inimesed käsitasid meil nimetuse all mäed, kujutasid endast ühest küljest langusi nõgudesse või ovraagidesse, mis eelajaloolised diluviaalsed voolused või nüüdisaegsed kevadveed olid meie mõõtmatusse Sarmaatia tasandikku sisse uhtunud, aga teiselt poolt – tõuse nendesamade nõgude ja ovraagide teisele veerule. Seega omavad meie suurvene steppi läbivad nõndanimetatud mäed negatiivse reljeefi, s. o. koosnevad mitte stepi pinnal tõusvatest kõrgendikest, vaid vastupidi – nõgudest, kus on endale koha leidnud metsataimestik, kuna stepi enda tasasel pinnal kasvab üksnes rohttaimestik, mis on tavatult lopsakas kevadel ja suve algul, kuid mis sügiseks päikese kuumade kiirte all ära kõrbeb. Viieks talvekuuks aga kattub kogu see pind paksu lumekihiga, mis kevadel sulades annab meie steppidele uut elu.
Hoopis teistsugust stepitüüpi nägin ma Aasia-Venemaal, Uraali ja Altai vahelisel mõõtmatul alal, mis moodustab Lääne-Siberi madaliku lõunaosa. Lõuna-Venemaa mustmullasteppidega on neil ühine see, et kogu nende ulatuses ei ole mitte mingeid kõrgendikke, et nad on samuti väga rikkad rohttaimedest ja et nende flooral on suur sarnasus meie steppide flooraga. Kuid esimeste ja teiste oluline erinevus seisab selles, et ehkki Siberi steppides on samuti rikkalikult suurepäraseid niite, vahelduvad need alad väga sageli enam-vähem ulatuslike metsatukkadega (kolokitega), mis koosnevad lehtpuudest (kask, haab, pappel jt.), ja et need kolokid ei peida end nõgudes, vaid kasvavad otse stepis. Ka pinnase enda suhtes