Ent ka tollal tungis läbi Lääne-Siberi administratiivse maailma helgete isiksuste värskendav juga. Rääkimata juba Tobolski kubernerist (hiljem senaatorist) Artsimovitšist, kes oskas korra maksma panna kogu Tobolski kubermanguvalitsuses, osutusid peaaegu kõik Gasfordi enda poolt valitud käsundusametnikud laitmatuteks.
Juba oma ametissemääramise esimesest aastast alates, veendunud oma jõuetuses teostada mistahes reforme Lääne-Siberi vene elanikkonna valitsemise alal, pööras Gasfort kogu oma tähelepanu tema alluvuses olevatele kirgiisi oblastitele. Kuid Siberi kirgiiside oblastis, mis oli asustatud eranditult Keskhordi kirgiisidega, häiris teda väga asjaolu, et see hord oli jaotatud Lääne-Siberi ja Orenburgi kindralkubernerkonna vahel. Milliste kurbade tagajärgedeni viis krooniline vastuolu ja vaenulikkus, mis valitses peaaegu kogu XIX sajandi jooksul kahe naaberkindralkuberneri vahel, kelle kätes olid Venemaa kõige kallimad huvid temaga piirnevate maade suhtes, näitab kõige ilmekamalt kirgiisi sultani Kenessarõ Kassimovi pidevate ülestõusude ajalugu selle sajandi esimesel poolel. See Kirgiisi stepi julge Mitridates võitles edukalt aastakümneid Vene ülevõimu vastu sel kombel, et kui temast saadi jagu Siberi kirgiiside oblastis, kolis ta üle Orenburgi kindralkubernerkonda, kus talle anti kindralkuberneri ettepanekul mitte ainult amnestia, vaid ka autasusid. Seejärel, läinud tülli viimasega, kolis Kenessarõ jälle Lääne-Siberi piiridesse, kus vahepeal meelt muutnud kindralkuberner teda auga vastu võttis. Ainult harvadel juhtudel, kui mõlemad kindralkubernerid tema vastu vaenujalale asusid, rändas Kenessarõ Kokandi khaaniriigi piiridesse, khaani kaitse alla, kes oli mõlema kindralkuberneri vastu peaaegu niisama vaenulik, kui viimased olid omavahel.
Ja mitte venelastel, vaid Kokandi alamatel karakirgiisidel õnnestus Kenessarõ ühe sellise Kokandi piiridesse ümberkolimise ajal purustada, mis oli toimunud vähe aega enne kindralkuberner Gasfordi ametissemääramist.
Kui Gasfort saabus temale usaldatud piirkonda, oli tema esimeseks mureks tutvuda kirgiisi rahva elu-oluga ja püüda kindlaks määrata mõnevõrragi järjekindlat ja püsivat poliitikat, millest Vene võimud peaksid juhinduma kirgiisi hordide ja üldse rändrahvastiku valitsemisel. Väärib märkimist, et Gasfort sai kohe aru, et tema eelkäijad ja naabrid (Lääne-Siberi ja Orenburgi kindralkuberner) olid teinud väga suure vea, pookides intensiivselt ja kunstlikult muhameedlust kirgiisidele, kes ei olnud oma iidsetest šamaaniuskumustest veel täiesti loobunud ja olid veel vähe süvenenud Muhamedi õpetusse, ning varustades nende sultaneid ja auule Kaasanist pärinevate tatari mulladega.
Kuid oma täiesti õigest kaalutlusest jõudis Gasfort imelikule ja ootamatule järeldusele, mis õigustab mõnevõrra seda hüüdnime, mille talle olid andnud tema eakaaslased.
See järeldus, mis on väljendatud 1854. aastal Nikolai I-le esitatud märgukirjas, seisis järgmises. Tema, Gasfordi arvates ei saa ristiusu jutlustamisel kirgiiside hulgas edu olla, sest paljud rändeluviisi tavad ja tingimused, nagu näiteks ränd-mitmenaisepidamine, ei ole kokku sobitatavad ristiusu dogmadega. Teisest küljest on väga suurearvulise kirgiisi rahva pööramine muhamedi usku vastuolus Vene riiklike huvidega. Seetõttu tuleb kirgiisidele anda uus usund, mis on kohandatud nende elutingimustele ja on Vene riiklike huvidega kooskõlas. Selle uue usundi õpetuslauseid kindlaks määrates tuleb võtta lähtekohaks vana testament ja nimelt juudi usund, olles selle puhastanud talmudistlikest tõlgendustest ja reformeerinud kristluse vaimus, s. o. olles liitnud Moosese õpetustele ja pühadele käskudele paljud ristiusu dogmad. Selle usundi täieliku projekti, milles kajastusid tema ulatuslikud teoloogilised teadmised, esitas Gasfort Nikolai I-le, kes, nagu räägitakse, oli kirjutanud märgukirjale resolutsiooni: «Usundeid ei koostata nagu seadustekogu paragrahve» ja tagastanud selle autorile, andes seega tema tööle mitte just meelitava hinnangu.
Leidmata endale rahuldust arvuka vene elanikkonna haldurina ja mitte vähem arvuka kirgiisi elanikkonna seadusandjana, pühendas Gasfort kogu jõu oma kindralkubernerkonna kõige kaugemate ääremaade – polaarse Berjozovo piirkonna ja tol ajal meie kõige lõunapoolsema Aasia valduse Semiretšjemaa eest hoolitsemisele. Esimesena Lääne-Siberi kindralkuberneridest külastas ta isiklikult neid mõlemaid Lääne-Siberi soppisid, mida teineteisest lahutab 30 laiuskraadi.
Berjozovo- ja Obdorskimaal leidis ta selle ulatusliku ala targa ja hea peremehe Berjozovo ispravniku näol. Kellele ka ei kuulunud selle oma halduslikelt võimetelt väljapaistva isiku määramise au kõigile tundmatust tagasihoidlikust sõjaväeohvitserist Berjozovo ispravniku ametikohale, kas Tobolski kubernerile Artsimovitšile või kindralkuberner Gasfordile, aga igal juhul oli valik ülimal määral õnnestunud. Hiljem sai Berjozovo ispravnikust G. A. Kolpakovskist, kes töötas järgemööda Suurhordi pristavi, Semiretšje oblasti kuberneri ja Turkestani kindralkuberneri asetäitja ametkohal, Stepi kindralkuberner ning kõigis neis ametites osutas ta oma isamaale unustamatuid teeneid. Igal juhul on aga Gasfordi teene see, et ta sellise väärtusliku inimese esimesena esile nihutas.
Jäädes Berjozovomaaga rahule, keskendas Gasfort kogu oma tähelepanu Semiretšjemaale ja siin tundis ta end juba täieliku peremehena. Ta ei kohanud mitte mingit vastutegevust Lääne-Siberi Peavalitsuses, sest selle liikmetele oli Gasfordi tegevus kaugel ääremaal meele järele. Edasiliikumine Aasia sügavusse ja Semiretšje koloniseerimine, sinna teede ehitamine olid aluseks rohkearvulistele töö- ja hankelepingutele, mille täitjaks oli Peavalitsus ja mis andis selle liikmetele rikkalikku saaki.
Kopali linnas, mille oli rajanud vürst Gortšakov, leidis Gasfort samuti hea peremehe väljapaistvalt andeka ja energilise Siberi kasakavägede alampolkovniku Abakumovi näol, kes oskas ülal hoida esimese suure vene põllumajandusliku asula prestiiži kirgiisi Suurhordi territooriumil. Ent ka Gasfordi külaskäik Semiretšjemaale ei jäänud jäljetuks. Kirka ja kirves käes hakkas ta ehitama parimat teed Kopalisse läbi Semiretšje Alatau ühe aheliku mäekuru, millele anti Gasfordi nimi, seejärel aga rajati sinna tema kaasabil uued staniitsad: Lepsinski staniitsa Alatau kõrgorgu ja Urdžari staniitsa Alakoli suubuva jõe äärde, Hiina linna Tšugutšaki lähedale. Nende staniitsade asukohad olid õnnestunult valitud ja kõik need kolm tähelepanuväärset vene asulat kujunesid Vene valitsusvõimu tugevateks tugipunktideks Semiretšjes. Pärast Gasfordi külaskäiku Semiretšjesse seati täiesti korda ka Semipalatinskist Ili jõeni viiv tee, mille äärde paigutati iga 20–25 versta järel küllaldase hulga kasakate ja hobustega varustatud postijaamad (piketid).
Ent Gasfordi kõige suuremaks teeneks oli Ili-taguse piirkonna vallutamine. See kliimalt ja mulla viljakuselt (niisutamisvõimaluse tõttu) kõige parem Lääne-Siberi kindralkubernerkonna nurgake, mis kujutas endast Ili-äärse tasandikuga piirnevat hiiglasliku mäeaheliku (Ili-taguse Alatau) põhjanõlva, oli ammust ajast vaidlusaluseks territooriumiks meie alamate Suurhordi kirgiiside ning karakirgiisi suguharude – Hiina alamate boginetside ja Kokandi alamate sarõbagiššide – vahel. Julged ja ettevõtlikud Suurhordi sultanid pakkusid end meelsasti meie pioneerideks nende ja karakirgiiside vahelise vaidlusaluse mäealuse vallutamisel. Ja sellest ajast alates, kui nad tundsid Vene kolonisatsioonis Semiretšjemaal endale tugevat seljatagust, külastasid nad selle mäealuse alpi niite meelsasti. Selle piirkonna esimesel külastamisel otsustas kindral Gasfort lõplikult kogu Ili-taguse Alatau põhjanõlva vallutada. Kogenud väejuhina veendus ta, et kahe eri riigi alamluses olevad ja omavahel vaenulikud suguharud ei suuda talle Ili-taguse piirkonna vallutamisel olla tõsiseks takistuseks, kuid tõkkeid oma eesmärgi saavutamisel ta võib leida üksnes Peterburis, kus tal ei olnud ei sääraseid sidemeid ega seda autoriteeti, mis andsid Muravjov-Amurskile tema jõu.
Kõike seda arvestades otsustas Gasfort saata 1854. aasta sügisel Ili jõe taha luuresalga, mis koosnes ühest jalaväepataljonist ja kolmest kasakasotnjast. Ekspeditsioon