Aga ehk oli see kõik siiski kangemaga segatud martini süü, et maailm ikka endiselt helgena näis. See loksus mu verelibledes, pannes unustama kõik tabud ja piirid. Sest Lance jäi õhtul taas Kylie´ga kahekesi Onni ja vaevalt ta seal pühakut mängis. Ma lihtsalt ei viitsinud tema pärast enam pead vaevata.Kas siis Funkie on temast kuidagi halvem? Kas on? Funkie on alati olnud tõeline litsmees, kogu auga kohe! Ta ei tõrju kedagi ega eelista kah. Mis siis,et nüüd invaliid! Õnnetus võttis õnneks vaid jalad, tal pole halvatust, mis rööviks armurõõme. Funk on endiselt maailmaime. Ja mina tahan täna seda imet jälle omal nahal tunda saada!
Nii lihtsalt kukkus välja, et Slipp läks Horroriga ja mina Funkie´ga. Niiviisi lihtsalt pidi minema, sest lõppude- lõpuks olevat ju meie saatus ette määratud.
Tasapisi jõudsime Danny maja juurde. See oli pime nagu iga teinegi maja, kus peremeest kodus ei ole. Ma lükkasin ratastooli kaldteed pidi üles. Ta urgitses taskust võtme ja ulatas mulle, sest nii oli veidi mugavam. Keerasin ukse lukust lahti, avasin selle pärani ning olles tulegi esikus põlema pannud, lükkasin Dannyt enda ees tuppa.
Aitasin tal hoolikalt teksajaki seljast ning tossudki jalast.Ta naeris ja nimetas mind oma kenaks orjatariks. Mul polnud midagi Funkie orjamise vastu ning olles ta ees põlvili, lubasin pühalikult, et täidan surmatunnini kõik tema soovid. Funkie rõõm oli minule suurim õnn. Põhiline, et ta iial enam ei nutaks, ei arvaks, et on kasutu sant, et ei vajuks uuesti tagasi depressioonide põhja. Funkie oli palju enamat väärt, kui elu talle anda suvatseb.
Ta jättis mu esikusse lahti riietuma ning sõitis ise elutuppa. Viskasin kingad nurka, sest nendega tuppa astuda oli rangelt keelatud. Siin valitses Marge Wilber – teda ja tolmukübemeid tuli siin majas ühtviisi paaniliselt karta.
„Hüdra! Kui sa tahad midagi hamba alla pista, otsi ise köögist!” hüüdis Dan mulle, ise tiirutades osavalt elutoas ringi ja toimetades omi asju.
Ma siis põikasingi sinna.Tundsin end siin majas juba ammu sama koduselt kui Onniski. See polnud probleem. Nuhkisin kapid läbi ning leidsin lõpuks ahjust külma kalkuniprae.Lõikasin paraja kintsutüki ära ja tulin elutuppa sööma.
„Kust sa selle said?” imestas Danny.
„Ahjust,” vastasin täis suuga.
„Too mulle kah!”
Ma lippasin tagasi ja tõin ülejäänud kintsu talle. Funkie arvas, et kui kasvõi üks rasvatilk põrandale peaks langema, on järgmine kord ahjus kalkuni asemel hoopis minu kintsud, selleks teoks olevat Marge täiesti võimeline.Võtsin hoiatust tõsiselt ning püüdsin olla eriti ettevaatlik.Näib, et hädavaevu õnnestuski, sest mu kintsud tunduvad siiani alles olevat.
Ma mõtlesin, et tänaseks on meie ööelu läbi. Ka Funkie arvas nii. Täis kõht ajas mõnusalt une peale. Aga kell oli alles pool üks ning mõttes mõlkus siiski ka teine variant, kuidas sisustada oma järgnevaid öötunde. Unenägude vahtimine pole ju ainus võimalus. Kojuminek samuti mitte.Temal oli plaanis midagi, millest mina juba „Ämblikus”salaja unistasin, imetledes aina tema ilusaid näojooni, kuid otseselt välja öelda ei raatsinud.
Funkie pole kunagi olnud mulle armastus number üks. Tema iseloomus oli küllaga asju, mis mulle täesti vastuvõtmatud.Ta oli justkui varumees.Ja mitte ainult mulle. Igaühele, kes vaid julges end tema tugevate käte vahele usaldada. Aga paraku just varumees ongi see tüüp, kelle juurde tullakse riivatu eesmärgiga saada midagi meeldejäävalt erutavat, õndsat ja põnevat.
Dan Disbyl polnud kombeks raisata aega sõnade peale. Ta ei koonerdanud. Ta teadis väga kindlalt, et ükski naissoo esindaja ei suuda talle vastu panna, tasub vaid teha ise see esimene samm.
Ma liikusin mööda tuba, närides liha, lobisedes ja naerdes. Ta lihtsalt passis parajat hetke, haaras mul käest ning tõmbas endale sülle, isegi laskmata mul pühkida oma rasvaseid käsi. Juba olles ta lihaseliste käte vahel, haarasin laualt mingi liniku ja pühkisin oma rasvased käed sellesse, neelasin alla viimase suutäie kadunud kintsutükist.Seejärel, naerdes Danny õhinat, pühkisin temagi näpud ja suu puhtaks. Tegin seda eriti kaua ja hoolikalt, lastes oma pilgul puhata Funkie peenelt vormitud näoovaalil ning pannes sellega tema kannatuse tõsiselt proovile.
Sügavpruunid silmad, siledaks raseeritud, kuid samas mõnusalt kare lõug, paljutõotavad kitsad huuled… Mitte liialt. Just sellised, mida tahaks aina uuesti ja uuesti suudelda… Niisugused mehed pole loodud perekonda koos hoidma.Nad on eluaegsed armukesed. Nende ülesandeks on poetada laiali oma seemet, et maailm oleks täis ilusaid lapsi. Parandada inimtõugu, võiks isegi öelda. Neil pole vajadust olla kellelegi truu ja ega nad tahagi tüütuid kohustusi. Pigem hoopis pelgavad neid.
Iga hetk, mis ma veetsin tema süles, olles veel temast nii kaugel ning samas nii meeletult lähedal, imades endasse seda tuttavat, mõrkjat, ainult Funkie´le omast lõhna… see muutis mind rahutumaks ja ohtlikumaks. Just seda ta ootas ja nõudis,et mu enese kannatus lõpuks katkeks. See talle meeldis – näha, kuidas naised tema pärast arust ära lähevad. Riided, mis äkki on muutunud ülearusteks, maha kisuvad, et raevukalt jõuda õndsuseni, liibuda tema jõulise rinna vastu, pugeda lihaseliste käte vahele, sest kuskil seal ongi naise tõeline paradiis.
Pilk, mis ta mulle saatis, oli üheaegselt süütu, küsiv ja kutsuv, justnagu poleks tal enesel aimdust, miks ta mind endale sülle tõmbas või tahtis.
Ma saatsin rasvase liniku hoogsalt põrandale, haarasin Funkie näo oma pihkude vahele ning suudlesin ahnelt tema huuli. Ma tahtsin teda, ei suutnud enam loobuda. Dan langes vastu seljatuge ja lihtsalt mõnules, vastates mu kirele passiivselt, nõustudes iga mu sooviga ja olles valmis neid täitma. Ma jälle tahtsin talle anduda.Tahtsin igaveseks unustada kõik oma mured ja hirmud, paisata need tema käte vahele, kus nad jäädavalt hajuksid ja kaoksid ja põgeneksid. Sest tema on see, kes julgeb. Mitte keegi pole siin ilmas rohkem armastust väärt kui Funkie! Kõik teised tuleb nüüd pühkida peast.
Nii ta sõidutas mind magamistuppa.Polnud tarvis lukustada uksi ega kustutada tuld. Nii, näha teda ja olla ise nähtaval, oligi põnevam. Kes julgeks häirida Funkie´t?
Ta lohistas end ratastoolist voodisse. Ma võtsin end täiesti paljaks, seistes otse ta ees. Viskasin riided kõik hunnikusse. Danny võttis kaelast mobiili, asetas selle öökapile voodi kõrval. Tõmbas särgi üle pea seljast ning jäi siis ootama mind. Ma heitsin tema kõrvale, lükkasin eemale teki, mis mind tema juurde minemast segas. Hõõrusin end tema tugeva rinna vastu, nurrudes mõnust kui kass. Ennastunustavalt suudlesin Funkie nägu ja kaela, seejärel väheste karvakestega kaetud rinda, tasapisi libistasin end allapoole, jõudsin nabani… Hellitades seda keeleotsaga, kiskusin juba erutusest värisedes lahti tema püksirihma. Dan oigas, nautides täiega iga mu õrnematki puudutust. Aitasin tal püksid jalast, imetledes tema varjamata alastust, sest just selliseks oli Jumal teda loonud. Ta ootas, oli valmis ja tahtis. Ma jätkasin tema hellitamist, olles õnnelik, et tema on õnnelik, et ta on rahul ja üleni erutusest pingul.
Ma imesin ta peaaegu tühjaks ja siis tõmbas ta mind endale peale. Tasa oiates tegi ta kõik, mida suutis, hellitades ning muutes hulluks nüüd mindki. Ma kiskusin teda enesega kaasa ühe meeletu maailma piirile ja kukutasin taas maa peale tagasi. Kuigi me teadsime, et asjaolude sunnil pean olema alati mina see aktiivsem pool, oli ta siiski väsimatu ja pöörane kui loom. Ja minule näis, et mul ei saa kunagi olema temast küllalt.
Aga lõpuks hakkas õndsus kasvama üle pea. Enam ei suutnud Dan hoida tagasi plahvatust. Ma karjatasin, surusin küüned tema õlgadesse. Ta oigas ja mina kaotasin kontrolli oma hullunud keha üle. See hetk oleks võinud igavesti kesta… Tuba lõi keerlema ja kaotas hetkeks oma piirjooned.Viimse mõistuseriismega püüdsin hoida end veel tagasi, lootes, et ei küünista Danny õlgu veriseks, et ei tee talle haiget…
Tohutu jõud rebis mind äkitselt juustest ning samal hetkel röögatas Funkie metsikult. Ma ei taibanudki, miks tõusin järsku lendu ja prantsatasin siis kolinal kogu pikkuses põrandale. Polnud see enam õnnis taevasseminek ühti! Külm ja kõva põrand võttis mind määratu