„Sa pole midagi halba teinud,”ütlesin loogiliselt. Ta oleks pidanud nagu sellest aru saama, et mul pole otseselt vimma tema vastu. Aga vaat ei saanud.
„Hüdra, ma ajan sind kaks nädalat taga, et sinuga lihtsalt ära leppida. Ma ei saa aru, mis toimub? Miks sa minu eest põgened ja mind niiviisi tõrjud? Ma soovin vaid, et kõik oleks taas nagu enne. Nagu varem…”
„Aeg muutub, Bill. Miski pole kunagi nii nagu varem.”
„Aga me pole ju tülitsenudki! Oled sa siis ikka veel selle Funkie-asja pärast pahane?”
„Ei, ma pole pahane,” tunnistasin ausalt.
„Mis sul siis viga on?”
„Mitte midagi. Sa lihtsalt käid mulle pinda! Mul on su´st kõrini!” Mind ajas lausa naerma, kuidas Billy nägu seepeale äkitselt pikaks venis.
Ta oli täiesti shokeeritud. Silmad vaatasid mind kuidagi abitult, ehmunult, mitte midagi mõistmata, huuled värisesid, otsides sõnu. Ta vaikis terve pika silmapilgu, enne kui suutis lõpuks hädiselt pomiseda:
„Hüdra… e-ee… Lorie…” Bill ei suutnud enam sõnu moodustada, kogu tema olek oli enam kui kohkunud. Varjamata oma võidurõõmu, muigasin ma kurjalt. Lootsin, et selle peale jätab ta mind ehk nüüd ometigi rahule – lõplikult! Dangeri hääl kõlas kui südamepõhjast tulev ränkraske oie: „Sa … aga sa ju vandusid MULLE truudust! Sa aina ütlesid, et armastad mind üle kõige… Et Lance on nüüd minevik… Mäletad ju, sa lubasid minuga kaasa tulla! Me tahtsime sinuga luua endale KODU! Meil oli koos nii tohutult hea… Kas sa tõesti oled selle kõik unustanud?! Kurat võtaks! Sa ei või mind jälle lihtsalt maha jätta! Ma ei suuda ju ilma sinuta elada!”
„See oli hetkeemotsioon.Ma ei mõelnud seda tõsiselt.”
„Mida?”karjatas Bill äkki raevukalt. „Ei mõelnud tõsisdelt?!” Ta lasi mu käe lahti ja põrkus eemale, nagu oleksin teda kõrvetanud. „Kuidas sa seda siis mõtlesid? Et teed mulle järjekordset võllanalja, eks ole? Sa lihtsalt kasutasid mind ära!? Sa valetasid mulle! Põrgu päralt! Ja mina veel uskusin sinusse, ma lootsin su peale… Arvad sa tõesti, et ma viisin sind enda juurde vaid selleks, et sinuga magada? Ei, niisama võin ma ükskõik kellega magada! Sa oled mulle eriline, Hüdra! Ma nii uskusin ja armastasin…” Ta surus äkki käed meelekohtadele ning raevunult silmi välgutades, kähvas mulle ähvardavalt: „Kao siit, lirva, otsekohe! Kao siit enne, kui ma su tapan!”
„Oh, vabandust, mr.Tanger!” Tema toonist ei võinud kahemõtteliselt aru saada ning ma lipsasin ruttu tema silma alt minema. Kiirustasin parem baari tagasi, teiste juurde. Seal polnud ohtu, et Dangeri must rusikas mulle pähe võib lajatada. Mu itsitamine kõlas veidi närviliselt, kui ma võtsin istet Funkie ning O´Steeni vahel.
„ Mida ta soovis?”küsis Dan kohe.
„Teadagi! Heietab jälle oma armastust! Ta on ikka üks nõme mees, ma ütlen!” kuulutasin valju häälega.
„Sind küll, Hüdra!” irvitas Slipp. „Ta on ju sinusse kõrvuni armunud! Mida sa jonnid, plika? Anna talle lõpuks neid kaeru, su ratsu saab paugupealt terveks!”
„Mind ei huvita!” ütlesin otse. „Mul pole aega temaga jännata.”
„Miks pole aega?” uudistas Funkie.
„Sest ma pean sinuga jändama. Ma ei saa olla korraga kõigile saadaval.. Mul on kah see, noh, identiteet või asi…”
„Bill, raisk, on omadega mülkas,” itsutas Dan. „Teate, Bill on ikka üks perssekukkunud Kenzo teener! Tema ju enam naisi ei vaheta, oma kallist Hüdrast ei loobu, kadedus sööb närvid seest, aga tema ajab ikka oma jonni! Ei mina viitsiks mingi eide pärast oma närvirakke kulutada.”
Ma mõõtsin teda ähvardava pilguga, kuid Danny nägi välja nii süütu, et mu viha lahtus enne kui tärgata jõudis.
„Seebikas!” pahvatas Slipp naerma.„Ainult seebikates kestab armastus igavesti, seda loodab vist Danger Kenzo kambas kah saavutada. Siin see aga küll läbi ei lähe! Kuule, Funk, kas Bill vahib tõesti kodus seebikaid või? Tal ju uhke telekakast ja puha!”
„See kast on vanaema oma,” lõõpis Danny. „Aga jah, kindlasti vahib ta seebikaid. Ja nägi mõnda rikast tuhkatriinut, kes oli nii, veidike, meie Hüdra nägu ja… armuski lootusetult ära. See olevat seebifännide levinud haigus. Ajavad midagi sassi ja ongi kogu moos! Hakkavad heast peast uskuma, et Fernando ja Rosalinda on tõeline ideaalpaar. Aga ei, ideaal on hoopis siinsamas, Kenzo moraalis. Armastus, vabadus ja seks – see on tõeline elu mõnu!”
„Küllap ajas ta ikka midagi väga sassi,”arvasin mina.„Muidu poleks ta ju niisugune halenaljakas neegrinäss. Vanasti polnud tal nagu väga vigagi. Tõeline mees on ikkagi lits-mees nagu Funkie, on ju nii, Miles?” küsisin juhuslikult ligi astunud baarmani käest. „Mina ei kavatse küll olla see ainus kretiin, kes igasugust kõntsa üles korjab. See pole ju kellegi mees, kui teised naised teda üldse ei vaata.Tal peab siis midagi viga olema – kas üleval või all. Ega ma mingi koristajatädi ei ole, sest ma olen ju ikkagi HÜDRA!”
Poisid irvitasid. Ainult Miles vaatas meid laitvalt ja vangutas pahaselt pead. Kuidagi kahtlane ja altkulmu kõlas tema pilk. Lõpuks ütles mulle teravalt:
„Kuule, Hüdra, võta õige hoog maha, Danger on sulle ainus tõsine sõber!”
„Kas meie polegi siis sõbrad?” solvus kohe Slipp.
Mina ei osanud Milesi sõnu hoiatusena võtta ja hakkasin ülbelt naerma.
„Mida see loeb? Ta ei tunne oma kohta! Ta tüütab mind iga jumala päev – ja seda juba kaks nädalat jutti! Mul on ausalt öeldes kõrini sellisest sõprusest, saad aru? Las ta tuleb ja räägib üks kord kuus oma jutud ära. Armujuttude jaoks on kardin ja pihitool. Ma võin talle Onnis sellise nurgakese eraldada!”
„Peldikus näiteks!” läkastas Slipp naerda.
„Ma võin talle sinna altari kah teha ja küünladki põlema panna, et tal mõte paremini sujuks, siis ta vähemalt ei kokuta pool tundi, enne kui sõnad tulema hakkavad!”
Miles ei hakkanud naerma, uuris vaid pilguga oma kõrtsi, vangutas jälle kurvalt pead ning kõndis ajutiselt kööki.
Meie jätkasime lõõpimist. Esialgu naersime veel Dangerit, seejärel ajasime lihtsalt lolli loba ning kui Horror meiega ühines (see juhtus üsna varsti), oli meil veel lõbusat juttu küllaga varuks.
Eileen oli kasvanud ootamatult nagu maa alt välja ega rääkinud esialgu midagi. Kui mõne aja pärast küsisin, kuhu mu ratsu kadus, ütles, et Bill oli mornilt oma õlle lõpuni joonud ning siis minema kõndinud. Oli vististi meie lõkerdamist edukalt pealt kuulanud ja ilmselt ka pahandanud selle peale. Horror ise polnud küll millestki konkreetselt aru saanud.
Ma irvitasin ka selle peale ja ütlesin teistele, et see on ju ammu teada, et Dangeril on suured kõrvad, et ta kuuleb rohkem kui normaalsele inimesele kasulik oleks. Ja üleüldse on ta üks suurte esitähtedega jobu – ei miskit muud! Et ta solvub iga tühja asja pärast ega oska naljast aru saada. Eks tõmmaku siis uttu, kui tahab!
Lõpuks väsis Funkie ära.Tal sai naermisest villand. Ütles järsku, et tahaks nagu koju minna. Pakkusin ennast saatjaks ja ta nõustus sellega otsekohe.
Päris pikk tee oli tal üksi mööda pimedaid tänavaid sõita. Võib-olla, et tal oli kõhe tunda end ratastoolis nii abituna. Võib-olla ka lihtsalt igav, aga ta eelistas enamasti ikka kedagi kaasa värvata. Ent pahatihti juhtus nii, et seesama saatja, kes nüüd oli sunnitud üksinda tagasitee jalge alla võtma, kartis samuti pimedust ning kerjas end seltsiliseks kuni hommikuni. Vastassoo esindajad aga, teadagi, ühe katuse all tõmbuvad nagu magnetid ja sellest võib tulla hulk suuri pahandusi.
Nii ka seekord. Parajad dringid sees, alkoholi juba paras hulk veres, mõte arenemas omasoodu ja pilk puhkamas Danny tuttavate õlgade laial joonel, lükkasin ma abivalmilt ratastooli enda ees piki tühja, pimedat tänavat. Ma lükkasin seda neetud ratastega tooli, millest Dan ilmselt