“Sa võid naerda, kui tahad,” sõnas Eugène. “Ma tean, maailmas on palju õnnetuid ja kõiki ma loomulikult aidata ei suuda. Neid, keda ma ei tunne, ma haletsen; aga kui ma mõnda neist kohtan, siis ma pean aitama Mis ka poleks, inimeste kannatused ei saa mind külmaks jätta. Minu halastus ei lähe nii kaugele, et käiksin õnnetuid lausa otsimas – selleks pole ma küllalt rikas; aga kui ma mõnda kohtan, siis ma ka aitan.”
“Siis on su tööpõld tõesti lai,” kostis Marcel, “vaestest meil puudust pole.”
“Ja mis siis!” hüüdis Eugène, olles ikka veel liigutatud hiljutisest vaatepildist, mille tunnistajaks ta oli olnud. “Kas siis on parem jätta inimene surema ja minna oma teed? See õnnetu on mõtlematu, meeletu, kõik, mis sa tahad; ta võibolla ei väärigi kaastunnet, mida ta äratab, kuid minul on teda siiski valus vaadata. Kas on parem käituda nii nagu tema head sõbrannad, kes täna ei tee temast väljagi, justkui oleks ta juba siit ilmast lahkunud, kuid kes eile aitasid tal raha tuulde loopida. Keda olekski tal appi paluda? Mõnd võõrast, kes süütaks tema kirjaga oma sigari või siis preili Pinsoni, kes sööb õhtust külas ja tantsib nõrkemiseni, samal ajal kui tema sõbranna on nälga suremas? Tunnistan sulle, mu kallis Marcel, et kogu see lugu ajab mulle tõesti hirmu peale. See väike eputis oma igasuguste laulude ja naljadega, kes eile õhtul muudkui naeris ja lobises, samal ajal kui teine on katusekambris hinge heitmas, on mulle tõesti vastik. Nemad, kes peavad end sõbrannadeks, isegi õdedeks, kes jooksevad päevade ja nädalate viisi mööda teatreid, pidusid ja kohvikuid, siis aga ei tunne mingit huvi, kas sõbranna on surnud või elab veel, see on hullem kui egoistide ükskõiksus, see on toore inimese tuimus! Sinu preili Pinson on koletis, sinu paljukiidetud grisettidel on häbitud kombed ja südametu sõprus. Ma ei tea enam midagi põlastusväärsemat!”
Habemeajaja, kes oli vaikides noormeeste jutuajamis pealt kuulanud, ise samal ajal külmade lokitangidega Marceli peas edasi tegutsedes, naeratas kavalalt, kui Eugène vaikis. Kohati sama suur lobiseja kui harakas või pigem nagu juuksur, kes ta tegelikult oligi, kui tegemist oli keelepeksuga, ent vaikiv ja napisõnaline nagu spartalane, kui kõne all olid inimeste teod, oli ta omaks võtnud väga aruka põhimõtte mitte sekkuda vestlusse enne, kui klient on oma arvamuse avaldanud. Meelepaha, mida Eugène oli väljendanud nii ränkade sõnadega, sundis habemeajajat siiski vaikust katkestama. “Te olete halastamatu, härra,” ütles ta naerdes ja sõnu gaskoonipäraselt hääldades. “Mul on olnud au teha soengut preili Mimile ja minu arvates on ta suurepärane noor daam.”
“Oo jaa,” ütles Eugène, “ta oskab suurepäraselt napsitada ja suitsetada”
“Võimalik, ma ei eita seda. Noored ikka naeravad, laulavad ja suitsetavad, aga mitte kõik nad ei ole südametud.”
“Kuhu te sihite, isa Cadédis?” küsis Marcel. “Jätke see diplomaatia ja laduge kõik väljal”
“Ma tahan öelda,” kostis habemeajaja, osutades tagumise toa poole, “et seal naela otsas ripub must siidkleit, mis on teile, härrad, kahtlemata tuttav, kui te tunnete selle omanikku ja tema lihtsat garderoobi. Preili Mimi saatis mulle selle kleidi täna varahommikul. Ma arvan, et kui ta pole veel väikesele Rougette’ile appi läinud, siis ainult sellepärast, et ta ise ka kullas ei suple.”
“Vaat see on huvitav,” ütles Marcel tõustes ja tahatuppa minnes, pööramata vähimatki tähelepanu ruudulises kleidis õnnetule naisele. Mimi laul niisiis valetas, kui ta andis panti oma ainukese kleidi? Mille paganaga ta nüüd üldse väljas käib? Kas ta on siis täna terve päev kodus?
Eugène järgnes sõbrale.
Habemeajaja ei valetanud: tolmuses nurgas, keset igasugu kodinaid, rippus kurvalt ja alandlikult Mimi Pinsoni ainus kleit.
“See on tõesti Mimi oma,” ütles Marcel. “Ma tean, et poolteist aastat tagasi oli see veel täiesti uus. Härrad, teie ees ripub preili kodukleit, ratsutamisülikond ja paraadmunder. Vasakul varrukal peab olema mündisuurune šampanjaplekk. Ja kui palju preili siis selle eest raha sai, isa Cadédis? Ma oletan, et kleit ei ole müüdud, vaid on siia buduaari toodud lihtsalt pandiks.”
“Ma andsin talle neli franki,” vastas habemeajaja, “ja ma kinnitan teile, härra, et sedagi ainult puhtast heldusest. Keegi teine poleks minu käest saanud neljakümmend suudki13 sest vaadake, see riideese on juba pagana hõre, riie paistab juba läbi – see pole kleit, vaid loor. Aga ma tean, et Mimi maksab mulle raha tagasi: igal juhul on preili nelja franki väärt.”
“Vaene Mimi!” kostis Marcel. “Ma olen valmis oma bareti peale kihla vedama, et ta laenas selle tühise summa ainult Rougette’i pärast.
“Või selleks, et tasuda mõni pakiline võlg,” märkis Eugène.
“Ei, ma tunnen Mimid,” ütles Marcel, “ta ei hakka mingi võla pärast võtma seljast oma ainukest kleiti.”
“Võimalik,” arvas habemeajaja. “Ma tundsin preili Pinsoni ka sel ajal, kui ta elas veidi paremini kui praegu. Aga võlgasid oli siis neiul tohutult. Iga päev käidi neiu juures tema väikest varandust üles kirjutamas ja lõpuks võeti ära kogu ta mööbel peale voodi, mis teatavasti on ainus asi, mis võlgnikele alles jäetakse. Kuid sel ajal oli preili Mimil neli täiesti korralikku kleiti. Magama heites pani ta nad kõik üksteise peale selga, sest kartis neist ilma jääda. Seepärast ma ei usuks, et ta oleks pantinud oma ainukese kleidi mingi võla pärast.”
“Vaene Mimil” kordas Marcel. “Kuidas ta nüüd hakkama saab? Kas ta tõesti pettis oma sõpru ja tal on varuks veel mõned riided peale selle kleidi? Võib-olla on neiu haige liigsest koogisöömisest ning tal pole tõepoolest midagi selga panna? Ah, ükskõik, isa Cadédis, mul on lihtsalt valus vaadata seda õnnetut kleiti, mille longu vajunud varrukad otsekui paluksid armu. Teate, pange neile kahekümnele livrile,14 mis te mulle hiljuti laenasite, neli franki juurde ja pakkige kleit paberisse, et ma saaksin selle lapsukesele ära viia. Eugène, mida sa oma kristliku halastusega selle kohta ütled?”
“Ma ütlen,” vastas Eugène, “et sa võid arutleda ja tegutseda, nagu tahad, aga on täiesti võimalik, et ma ei eksinud. Kui tahad, veame kihla.”
“Olgu, veame kihla ühe sigari peale nagu Jockey ratsaklubi liikmed. Siin pole meil aga enam midagi teha. Minul on kolmkümmend üks franki. Nüüd lähme preili Pinsoni poole, lausa huvitav oleks teda praegu näha.”
Marcel surus kleidi kaenlasse ja väljus koos Eugène’iga habemeajaja juurest.
VII
“Preili läks hommikupalvusele,” ütles uksehoidja noormeestele, kui nad olid preili Pinsoni poole jõudnud.
“Hommikupalvusele!” imestas Eugène.
“Hommikupalvusele!” kordas Marcel. “Ei või olla, ta on kindlasti kodus. Laske meid sisse, me oleme ta vanad sõbrad”
“Kinnitan teile, härrad, et preili lahkus kolmveerand tunni eest,” kordas uksehoidja.
“Millisesse kirikusse ta läks?”
“Saint-Sulpice’i nagu tavaliselt Preili käib seal igal hommikul.”
“Jaa, ma tean Mimi on jumalakartlik. Et ta aga täna välja läks, on küll kummaline.”
“Vaadake, härra, sealt ta tulebki; te näete ju ise.”
See oli tõepoolest Mimi Pinson, kes naases kirikust. Neiut märgates jooksis Marcel talle vastu, põledes kannatamatusest näha, mis tal seljas on. Preili Pinson kandis kleidi asemel tumedast sitsist alusseelikut, mida poolenisti varjas rohelisest seržist kardin, millest Mimi oli endale kuidagiviisi salli teinud. Sellest veidrast riietusest, mis tumeda värvi tõttu ei tõmmanud endale tähelepanu, paistis välja valges tanukeses võluv pea ja väikesed jalad kõrgetes saabastes. Mimi oli end nii oskuslikult ja leidlikult mässinud kardinasse, mille narmendavaid ääri ei olnud nähagi, nii et see sarnanes tõepoolest vana salliga. Ühesõnaga,